Soome filmimaailma superstaari Klaus Härö filmi „Vehkleja” valmimine on suursündmus. Irooniliselt võiks muidugi nentida, et Eesti-suuruses kohas ongi iga siitkandi filmi kinodesse jõudmine suursündmus, aga mitte see ei ole käesoleva intervjuu ajendiks.

Märt Avandi. Foto: Renee Altrov

Üle kahe miljoni euro suuruse eelarvega (Eesti mõistes vägagi suur summa!) soome-eesti koostööfilmi peategelane on Endel Nelis, mees, kes on tuntud peamiselt vehklemise austajate seas ja kes pani 50ndatel aluse Haapsalus siiamaani tegutsevale vehklemisklubile. Olgem ausad, kuigi Eesti vehklejad saavutavad neil päevil suurepäraseid tulemusi, ei ole see ala kunagi just eestlaste rahvussport olnud. Ehk siis, miks see lugu oluline on?

Filmi peaosatäitja on Märt Avandi, kelle tee näitlejana on olnud huvitav. Tuntust on ta kogunud peamiselt koomikuna („Tujurikkuja”, „Malev”), ehkki tema teatrikarjääris seevastu ei ole domineerinud sugugi koomilised rollid. Lavakooli lõpetamise järel asus ta tööle Rakvere Teatrisse, liikus sealt mõne aasta pärast edasi Pärnu Endlasse, seejärel Tallinnasse Eesti Draamateatrisse. Nüüd läheb ta tagasi Pärnusse. Aga olgu. Meie loos ei ole teater teemaks. Või kui, siis õige vähe. Teatrikriitik Pille-Riin Purje kirjutas üsna hiljuti ajakirjas Teater.Muusika.Kino Märt Avandi kohta nii: „Avandi mängib ka suurel laval kammerlikult. Ta napid ilmemuutused on näha ka kaugemale, see lähtub mõtestamise täpsusest. /…/ Nappust eeldavad filmi- ja telerollid.” Seega, mis võiks talle sobida paremini kui filmirollid?

Alustame algusest. Kuidas Endel Nelise roll üldse Sinuni jõudis?

See sai alguse kaunis proosaliselt, nagu need asjad tavaliselt ikka käivad. Praeguseks enam kui kaks aastat tagasi helistas mulle Ivo Felt, keda teadsin siis vaid nägupidi. Ta ütles, et soome režissöör Klaus Härö, keda ma samuti ei tundnud, soovib teha filmi ühest vehklejast. Ta lubas saata mulle stsenaariumi ja küsis, kas ma olen huvitatud. Tegelikult olin ma huvitatud niikuinii, sest kui stsenaarium just erakordselt võikalt halvasti kirjutatud ämber ei ole, siis eesti näitleja siiski pigem teeb filmi kui mitte. Filme tehakse ikkagi piisavalt vähe, nii et selline pakkumine on alati hea. Lugesin stsenaariumi läbi ja minu jaoks oli seal päris palju küsitavusi. See oli alles üks esimesi mustandeid ja kohati võib-olla halvas mõttes naiivne ja seetõttu ka ebausutav. Aga ma ütlesin, et jaa, olen huvitatud, muidugi. Uurisin, kas seal mingisugust casting’ut ei ole nagu tavaliselt filmide puhul. Tuli välja, et ei ole. See oli mulle hea üllatus. Mulle üldse ei meeldi casting’ud, kuigi ma saan aru, et neid on tarvis korraldada. Aga kuidagi Klaus minuni jõudis, pildi kaudu või… Ja siis ta hakkas salaja minu tükke vaatamas käima, ma ei teadnud sellest enne, kui ta oli vist nii umbes kolm etendust ära näinud. Sealt hakkas vaikselt kooruma. Aasta hiljem suvel tegime esimesed proovivõtted.

Ma ei saa öelda, et oleksin enne seda filmi Endel Nelisest väga palju teadnud. Õigupoolest ei olnud ma temast üldse midagi kuulnud. Miks sellises filmis osalemine huvitav on?

See on juba ainuüksi selle pärast huvitav, et ma ei teadnud enne vehklemisest midagi. Väljastpoolt vaadates tundub esimese hooga, et vehklejad lihtsalt keksivad ühelt jalalt teisele ja muudkui suskavad. Nüüd, ise seda maailma nuusutanuna, saan ma tõsikindlalt väita, et asi on kaugel sellest. See on tehniliselt erakordselt keeruline ja füüsiliselt väga raske ala. Kui sa ei ole füüsiliselt heas vormis, siis sa oled viie minutiga täiesti surnud.

Kas oled nüüd heas vormis ja hirmus atleetlik?

Hirmus atleetlik on nüüd palju öelda, aga ma olen kindlasti väga palju paremas vormis kui varem.

Peamine põhjus, miks seda filmi vaatama minna, ei seisne ilmselt siiski selles, et tegemist on linateosega ühest konkreetsest vehklemisõpetajast või vehklemisest kui spordialast, vaid seal on ju ikkagi mingi teistlaadi üldistus…

Jaa, vehklemise tehniline külg või vehklemise propageerimine ei ole muidugi selle filmi esmajärguline ülesanne. See on ikkagi mängufilm ja räägib nagu ikka inimestest ja eneseületamisest ja armastusest ja alatusest ja julmusest ja argpükslusest ja… Inimlikest aspektidest vaadatuna on film oluline selle poolest, et see räägib inimesest ja vehklemine käib sellega kaasas. Kui me tahaks teha filmi vehklemisest, siis me teeks Endel Nelisest dokumentaali.

Mulle tundus, et see on natuke nagu Eesti-otsib-narratiivi-tüüpi film ka. Kõik see, kuidas väikesest kohast tulles ja väheste vahenditega saab teha suuri asju, suured teod ja suured südamed…

No see siiski on soomlase kirjutatud ja soomlase vändatud film, ma ei usu, et seal see aspekt esil on.

Võib-olla ma lihtsalt lugesin selle ise sinna sisse kogemata.

Kui on selline kompleks sees, siis loe muidugi.

Aga pisut ikka on Tuhkatriinu-lugu?

On-on, selge see. See on tehtud Tuhkatriinu-looks rohkem, kui Endel Nelise elu tegelikult oli. Jaa, ta on vehklemiskoolkonna rajaja ning õpetas lapsi ja oli selles edukas, aga see osa, kuidas teda kohutavalt taga kiusati ja taga aeti ja kui ohtlik see kõik oli, on ikkagi mängufilmilikult üle paisutatud. Kuigi tõepoolest, ta värvati sakslaste poolele ja ta põgenes sealt. Ning tema perekonnanimi oli algselt Keller, enne kui ta võttis endale oma ema perekonnanime Nelis. Faktid on paljuski tõesed, aga need on esitatud suuremalt ja ohtlikumalt, kui need tegelikult olid.

Milline režissöör on Klaus Härö?

Ta on mulle väga mokkamööda režissöör. Olen seda varemgi öelnud ja ei ole märke, et see muutuks, vaid see tunne pigem süveneb – ta on inimesena väga suur. Ta järgib väga piinliku täpsusega kindlaid inimlikke põhimõtteid, mida ka mina austan. Tööprotsessis ei ole lubatud teatud võtted, mida ma olen näitlejana mõne režissööri, lavastaja või teiste näitlejate puhul täheldanud. Sa võid olla kohutavalt andekas või ehk isegi hull geenius, aga kui sa oled inimesena täielik tropp, siis mina ei viitsi sinuga koos töötada. Sellist asja kohtab kahjuks päris tihti. Klaus on selles mõttes väga suur inimene, ilusa hingega mees. Väga armastusväärne, tähelepanelik, heatahtlik, austav ja väärikas. Ja sellele kõigele lisaks ka väga professionaalne ja kindlameelne omas elemendis. Ta kuulas vägagi näitlejaid ja teisi inimesi, kes nõu andsid. Ta võttis kuulda seda, mida pidas õigeks, ja jättis selle, mida ei pidanud. Teda oma rajalt eemale lükata ei olnud võimalik. See, muide, on tihtipeale väga keeruline ülesanne – kuidas kuulata ja samal ajal jääda endale kindlaks.

Filmis mängivad lapsed ja teevad seda väga hästi. Kui palju Sa olid võtteplatsil Klausile abiks nendega suhtlemisel? Lapsed on ju eestlased, Klaus aga võtteplatsil inglise keeles suhtlev soomlane.

Klaus oskab lastega väga hästi ümber käia, see ei ole esimene kord, kui ta lastega filmi teeb. Aga loomulikult olin ma talle abiks. See oleks ka imelik, kui ma lapsi väljaspool võtet ignoreeriksin, kui filmis kogu aeg nendega suhtlen.

Sa oled küll mõnes filmis kaasa teinud, aga kas seekordset võib lugeda läbimurdehetkeks n-ö päris filmimaailma?

Ega ma ei tea, mida see päris filmimaailm tähendab. See peaks vist ikka tähistama väljaspool Eestit olevat, sest mismoodi sa Eestis filmimaailmas oled…

Tundub, et sellest aastast võiks Eestit justkui lugeda osaks filmimaailmast.

Ega sellest filme rohkem tegema hakata.

Kas võib öelda, et filmid sobivad Sulle paremini kui teatrilavastused?

Mulle meeldib küll õudselt filme teha. Julgen öelda, et kui avaneks võimalus teha ainult filme ja mitte teatrit, siis mul ei oleks selle vastu midagi, aga seda on vist pisut palju tahta.

See on võib-olla pisut labane küsimus, aga kuidas ikkagi erineb filminäitlemine teatritööst?

See on õigustatud küsimus, me räägime ju filmist. Pisut filmi nuusutanuna võin öelda, et jah, muidugi, järjest enam saan aru, kui erinev see on. Mis see täpselt on või kuidas seda tehniliste aspektide kaudu seletada… Laias laastus on kaamera sulle nii lähedal, et pead jälgima sisuliselt seda, et sa midagi liiga palju ei teeks. Väga keeruline värk on see kraaditäpsus, kraadi õigeks keeramine, et oma mõtet või tunnet täpselt edastada. Seda võikski ehk kaameratunnetuseks nimetada ja see vist teebki filminäitlejast filminäitleja. See on üks äraütlemata peen värk ja igaüks ei saagi alati pihta. Mina näiteks tunnen, et ei saanud alati.

Kas Sul oli filmi puhul hetki, kus mõtlesid, et äkki ei saa hakkama?

Jaa, oli muidugi, aga pigem enne võtete algust. Kui sa oled ikkagi valitud peaossa… 40 võttepäeva oli ja mina olin platsil kõik neist. Kui oleksin ebaõnnestunud, siis oleks ebaõnnestunud ka film, olgem ausad. See võttis kõhedaks. Aga ma ütlen, et Klaus on nii äge mees, et selle ma unustasin kohe ära.

Huvitav, kui palju on neid inimesi, kes tulevad kinno vaatama, kas Sa nalja ka teed?

Kindlasti on. Las tulevad muidugi, peaasi et tulevad. Ma loodan, et neid on palju. (Kõkutab) Proovivad kõigest väest naerda. Äkki mõnel tulebki välja.

See on vist kõigi koomikute puhul klassikaline, et kuule, viska nalja. Huvitav, palju sellega pettumust kaasneb?

Selliseid olukordi on olnud ja küllap tuleb veel, kus inimesed saavad suure pettumuse osaliseks, et näed, Märt Avandi ei teegi nalja.

Kas Sul on sisemine traagik ja koomik tasakaalus? Klassikaline juhus, kus sisemine äng on varjatud välise huumoriga?

On küll tasakaalus, jah. Kui sa seda ka irooniliselt ütlesid, siis tegelikult on see paratamatus. See kulunud ütelus koomikute kohta, et nad on päriselus kohati väga tõsised või isegi traagilised, vastab, nii palju kui mina tean, 100% tõele. No Sulev Nõmmik, Ervin Abel või Eino Baskin…

Lugesin TeMuKist Pille-Riin Purje väga põhjalikku ja huvitavat rolliportreed Sinust. Muu hulgas kirjutab ta näiteks nii: „Märt on rafineeritud, ligipääsmatu, isegi teda sinatada tundub kohatu. Edevus ta kaitserüü, künism ta küüntest kübar.”

Muidugi, igaühel on omad kaitsemehhanismid.

Edevus ilmselt siiski nii suur ei ole, lähed ju pealinna teatrist tagasi Pärnusse. Äkki võib oletada ka seda, et raha pole peamine – näitlejatööd ei saa ilmselt teha ainuüksi selle pärast?

Ei saa jah. Või, noh, raha on ka oluline ja mingisuguseid asju saab teha küll. Raha mulle meeldib ka, kõigile meeldib, aga ma ei viitsi üha enam seda mammonat koguda. Kui mingisugune kuulsus hakkas tekkima, siis sellega kaasnes muidugi ka kontojäägi tõus. Aga kõver on jõudnud sinnani, et mind enam väga ei huvita see. Ja ka Pärnusse lähen nüüd tagasi täitsa rõõmsalt. See on seotud nii Ingomar Vihmari Endlasse minekuga, aga ka Pärnu endaga. Mõte sinna minna on ammu tiksunud. Ega ma end nüüd Tallinnast ära ei lõika ja teele sinna pommi ei pane, aga mõte Pärnust on minu jaoks ilus.

Tagasi filmi juurde. Sinu mängitud tegelaskuju muutub filmi jooksul introverdist võrdlemisi avatud suhtumisega õpetajaks. Kui põhjalikult Sa selle teekonna eelnevalt läbi mõtlesid?

Jaa, see tuleb endale põhjalikult selgeks teha, kust kuhu tegelane jõuab, kust alguse saab ja kuidas teed läbib. Muutus või paindumine Endel Nelise tegelase sees oli väga suur. Karakteri kasv oli määrava tähtsusega. Mida mängida, oli küll ja küll. See oli sümpaatne.

Minu jaoks oli ilmselt kõige huvitavam jälgida Endel Nelise kuju kui õpetajat. Mitte romantika- või tagakiusamisliini, vaid just seda, kuidas toimub õpilastega suhtlemine. Seal on palju äratundmishetki teiste hulgas kõigile, kes on ise õpetamisega ühel või teisel kujul kokku puutunud. Ja see tüüpiline olukord, kus selgub, et see, kes ise oskab, ei pruugi tingimata hea õpetaja olla.

Ma teadsin Endel Nelist vaid juttude põhjal – mida rääkisid tema sugulased, mida rääkis minu vehklemistreener. Tema kuju loomisel võtsin paljuski šnitti hoopis oma isalt. Minu isa kasvatas oma lapsi väga rangelt, põhjalikult ja keskendunult. Ta tegi küll palju vigu, aga kõik lapsevanemad teevad neid. Võtsin paljuski mingisuguseid kasvatamisviise või -nüansse tema pealt. Tagantjärele filmi vaadates sain aru, et kohati ka alateadlikult. Teades, et Endel Nelis oli üsna range, vahel ka kõvahäälne ja teda kardeti, vastas see päris palju minu isale. Seda ei olnud nii raske selgeks saada.

Kas „Vehkleja” võiks olla selle aasta suurfilm?

Ilmselt on selle aasta suurfilm siiski „1944” ja see peabki nii olema, aga ma loodan, et ka meie film on väga oluline. Ja tegelikult ongi see ju suur film – „Vehkleja” on muu hulgas kas või rahaliselt väga tõsiseltvõetava eelarvega ja ka pilt on ilus ning suurejooneline.

Mulle tundub, et mõnikord on ühe inimese väikese loo põhjal palju kergem suuri üldistusi teha kui n-ö suurte lugude puhul.

Mõtled, et see jõuab puudutuseni palju lihtsamini? Jah, võib olla küll nii.