Anna-Stina Treumund (18.06.1982–30.05.2017) oli ikooniline kunstnik ja paljudele feministlik kamraad, kelle teoseid vaadates sai vaatajale selgemaks midagi temas endas. Anna-Stina uuris lesbiajalugusid ja esindas oma kunstis kompromissitult lesbilise naise identiteeti. Ta oli LadyFesti ja lugemisgrupi „Virginia Woolf sind ei karda!” ühe algatajana Eesti nüüdisaegse feministliku liikumise keskmes. Anna-Stina oli osa vägevast kriitiliselt mõtlevate ja loominguliste inimeste kogukonnast, kes kannavad endas edasi hoolimist ja armastust, mida Anna-Stina oma eluajal neile jagas.

Anna-Stina Treumund. Autoportree

Kogu oma konkreetsuse ja aususe juures oli Anna-Stina südames tõeline maailmaparandaja ning seda ta ka tegi. Ta ise tegelikult ei tajunudki, kui paljude jaoks ja kui oluline ta oli. Ka mina näiteks ei oleks ilma temata see, kes olen praegu. Tema hoolivust oli näha ka väikestes asjades. Näiteks ükskord läksime mina, Anna-Stina ja üks meie sõbranna õhtul peole. Kõndisime sinna mööda väikest rada, kuhu oli kivikamakas ette tõstetud. Mina ja sõbranna astusime sellest üle ning kõndisime edasi. Mingil hetkel avastasime, et Anna-Stina on maha jäänud, ja tagasi minnes leidsime ta kivi raja pealt ära tõstmas, sest oli pime ja ta muretses, et keegi võib selle otsa koperdada.

Ma väga armastan ka tema teravat ja sarkastilist huumorimeelt. Anna-Stina tegi nalju, mille peale ei suudaks keegi teine tulla, ja kõik need olid ülihead ja naljakad. Ükskord ütles ta mulle, et talle väga meeldivad mu rohekaspruunid silmad. Ma siis tahtsin vastu öelda, et mulle ka meeldivad tema pruunikasrohelised… Ja ta lõpetas lause minu eest sõnaga „silmaalused”.

Igatahes on ta legendaarne naine, feminist ja lesbi, kelle puhul, nagu Rebeka Põldsam ütles, pole kappi kunagi olnudki.
– Riinu Rahuoja

Roosiaia korravalvur… Anna-Stina, Annakas, Ast… kulges, nii nagu mulle näis, muinasjuttude ja päriselu õhkõrnal piiril, kus ta annastinalikult sekkus ja samas korda üritas luua.

Mäletan Astiga seoses ühte muinasjutulist seika lennujaamas, ei mäleta küll, millises või kuhu olin teel. Juhtus nii, et siis kui mina olin ühelt pikalt reisilt naasmas ja Annakas just kuhugi minemas, selgus, et möödume üksteisest samas ootepaviljonis. Kohtumisele eelnevas kirjavahetuses mõtlesime välja stsenaariumi, mille üks sõber ka üles filmis. Sõnadeta stseen: kaks noort vihmavarjuga naist kõnnivad lennujaama ootepaviljonis üksteise poole, kohtumisel avatakse vihmavarjud, toimub nende vahetus ja siis sammub kumbki oma teed edasi. Kuskil sahtlipõhjas ehk on see kassett veel alles.

Head teed, freundin Ast!
– Minna Hint

Aastal 2016 avati detsembris Anna-Stina Treumundi näitus Tartu Kunstimuuseumis. Koos näitusega pidi ilmuma ka kataloog. Veidi enne näitust kirjutas mulle Anna-Stina, et aitaksin kataloogi teksti sõnastada. „[…] Saan maksta, mis pole üldse küsimus, vaid queer-feministlik seisukoht. […] Usaldan sind,” kirjutas Anna-Stina. Kuuludes poliitilisse perekonda, vastasin kirjale ausalt nii: „Tänan usalduse eest, aga pean vist sellest tööst loobuma. Ma arvan, et iga kunstnik oskab enda eest kõneleda, meetodid on vahel erinevad. Sina oskad ka ja sellisena see just toimibki. Kunstniku teksti puhul on minu jaoks huvitav just see „konarus”, sest see ongi see. Kollektiivse töö puhul on kirjutamisega ja autorlusega teisiti ja see on ka kollektiivsuse hind, kus ühendab ideoloogia ja sisterhood. Mina seega panustaks sinule, see on minu jaoks huvitav, oluline ja aus.” Kirjale sain vastuseks „Nõus!”. Anna-Stina vahel mainis, et ta ei tunne ennast hea sõnastajana, oma kirjas kirjutasin, et arvan vastupidist ja usaldan teda. Anna-Stina kompromissitu ausus, mis väljendub tema intervjuudes, sh kataloogi tekstis, täpsus asjadest rääkimisel, mida ei ole meie kultuuriruumis varem üldse sõnastatud, on väga eriline ja harv.
– Killu Sukmit

Anna-Stinast on mu mällu jäänud pilt, kus ta istub keset päeva oma kesklinnakodus söögilaua taga, suur meestesärk seljas, ning räägib oma lemmikloomade käitumisharjumustest ja söögieelistustest. Anna-Stina oli erakordselt tähelepanelik, tundlik ja läbinägelik, seda nii loomade kui ka inimeste suhtes. Samas oli ta ka väga aus, avameelne ja alati avatud, arutamaks enda ja teiste harjumusi ja eelistusi nii elus kui ka eraelus. Ausus ja avatus tegidki Anna-Stina eriti haavatavaks. Tema jaoks polnud tabusid, ta suutis rääkida veidi äraoleval häälel absoluutselt kõigest.
– Rael Artel