7. septembrini on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) avatud Rebeka Põldsami kureeritud näitus „Kõhe tunne?!” („Feeling Queezy?!”), mis vaatab ärevuse fenomeni läbi queer-teooria prillide.

Foto: Tõnu Tunnel

Kas tegelemine hirmu või ärevuse teemaga sai alguse mingisugusest isiklikust impulsist või olid käivitajaks laiemalt hirmud ühiskonnas?

Mind on alati huvitanud isiklik kogemus. See näitus sai alguse Anu Vahtra teosest „17,9 kraadi”, mis mind äiksena lõi. Lähed EKKMi estakaadist alla, kõhus hakkab keerama ja pea nagu käiks ringi, aga ei käi ka. Ja siis sa lähed sinna alla ja keerad ümber ja vaatad seda pilti, sest ta oli pannud selle nii, et pead ümber keerama, ja kaotad hetkeks tasakaalu, sest vaimu ja keha ühendus on häiritud. Ja kui sa lähed üles ja tuled tagasi alla, siis keha harjub ära selle kaldus olekuga. Ma leidsin, et see on geniaalne metafoor – nii ongi, et alguses on halb, aga pärast harjud ära. Nii ongi uued asjad. Mulle endale väga meeldib see kujund, kui sa oled esimest korda armunud (võib-olla hiljem ka). Ühelt poolt on armumine elevust tekitav soe tunne, aga teisalt on ka suur hirm – kas see on aktsepteeritud, kas see on vastastikune. Alati on võimalus, et isegi kui sind armastatakse, avaldub sellele päris suur surve, mis tekib hirmust, et sind ei aktsepteerita. Näituse teosed tulevad mingil määral selle tunde juurde tagasi. Aga alati läheb ebamugavus teosega aega veetes üle ja loodetavasti saabub mingisugune äratundmine.

Näituse foonil on väga oluline ärksus. Sa pead kogu aeg valvel olema, et toime tulla, sest muidu võid saada näiteks kusejoa omale kanna peale. See on elus väga oluline.

Kuidas sa mõisteni „queezy” jõudsid?

See on minu kursaõe Jennifer Boydi loodud mõiste, mis pärineb tema kapist välja astumise ettekandest. „Queasy” tähendab kõhedus- või pööritustunnet ja „queer” on veider, teine, outsider. Ja outsider’iks olemine ongi see pööritus, mis on väga füüsiline tunne, et ma ei sobi siia. Ja ma leidsin, et see on täiesti geniaalne. „Queezy” selles uues kirjapildis on nii tabav ja nüüd on ka mõned teoreetikud selle kasutusele võtnud. Näitusega koos tuleb välja queer-teooria lugemik. Minu jaoks on ülioluline, et meil oleks eesti keeles queer-teooriat puudutavad tekstid, ja valisin välja kolm kirjutist Jennifer Boydilt, Renate Lorenzilt ja Eve Kosofsky Sedgwickilt. Meil ei ole queer-teooria materjale peaaegu üldse. Kui meil pole diskursust välja kujunenud, siis ei saa mingitest asjadest rääkida. Lugemikuga tuleb ka paar uut mõistet, nagu „kväär”, „veidrikuteooria”, „reparatiivne lugemine”.

Vahtra töö mõju on väga kehaline. Kas ka teised kunstnikud lähenevad samamoodi, sest ärevus on ju samuti midagi väga kehalist?

Ühelt poolt on näitusel olevad teosed abstraktsed installatsioonid, aga teisalt on need ka väga kehalised ja isiklikud. Abstraktne muutub kehaliseks sel hetkel, kui sa ise oled selle teose sees ja tunned end seal ära. Paar aastat tagasi hakkasin lugema Bracha Lichtenberg Ettingeri ja tema teooria on, et mina olen minad ja mitte-minad. Mitte-mina võib olla näiteks kunstiteos. Kui mina ja kunstiteos (mitte-mina) kahekesi kohtume, siis kunstiteos peegeldab mind tagasi ja mina peegeldan kunstiteosele teda ennast tagasi. Kunstiteoses avalduvad minu pilgu läbi teatud asjad, mida kõrvalseisja ei näe, ja kui me oleme kolmekesi, siis kogu see mõjuväli muutub. Ka selle näituse puhul on kõik teosed väga isiklikud. Seal on olulisem tunda kui mõelda. Teisisõnu, näitus ei ole kuigi verbaalne. Seal ei ole loojutustamist üldse, lood kerivad end lahti, kui vaataja mõtestab oma tundmusi. See on nii isiklik, et suhe ongi ainult kunstiteose ja vaataja, mitte isegi kunstniku ja vaataja vahel. Kunstiteos ei ole selles mõttes kunstniku vahendaja, vaid kunstiteos on eraldiseisev.

Vahtra teos oli esimest korda väljas 2011. aasta Artishoki biennaalil. Kuidas sa need kunstnikud oled kokku kogunud? Kas näituse idee hakkaski juba siis idanema?

Kui ma nägin seda Vahtra tööd, siis ütlesin talle kohe, et Anu, ma tahan teha sinuga näituse, kus on see teos. Ja siis ma sain tuttavaks oma õega, Danielle Kaganoviga, kellelt pärineb kelladega töö. Niisiis olidki need kaks teost näituse käivitajateks. Ja „Feeling Queezy” kontseptsioon tuli ka kohe seoses sellega. Hakkasin mõtlema läbi erinevaid kunstnikke, kes on minus seda tunnet tekitanud, ja see tuli väga lihtsalt kokku tegelikult. See on minu jaoks natuke nagu fänninäitus – kõik kunstnikud, kes siin on, on mulle suured eeskujud, loominguliselt suured mõjutajad.

Räägi natuke ka näitusega kaasnevast performance-programmist, mis toob taas kord mängu selgelt kehalise aspekti kunstis.

Kutsusin Kertu Moppeli, kes võttis kohe kampa ka Arthur Arula. Kertu on lavastaja ja Arthur on lavakunstnik, ma tahtsin natuke naabervaldkonna vaadet kunstile. Teater ja performance on üksteisele lähedal, aga samas ei ole ka. Mulle väga meeldivad asjad, mida Kertu ja Arthur on teinud, näiteks „Sinihabe” Von Krahlis. Kuna see on abstraktse installatsiooni näitus, siis mul on tunne, et see muutub liiga abstraktseks, aga asi, mis on vahetu ja tekitab osalusärevust, on performance, kus vaataja on väga aktiveeritud. Inimene on osa performance’ist ja ta võib kogemata selle ära rikkuda, näiteks vastates etenduse ajal mobiiltelefonile.


Näituse performance’ite programm toimub EKKMis 16. augustil algusega 19.00 Müürilehe festivali raames.

Üles astuvad:

Billeneeve (Eesti)
Flo Kasearu & Epp Kubu (Eesti)
Ramona Macho (Taani)
Sandra Jõgeva (Eesti)
Zierle&Carter (UK)
Andreas Pashias (Küpros)
Wilhelm (Soome)