Starlight Cabaret revüülavastust „Life is a Cabaret” ja Gurmeeteatri mõrvamüsteeriumit „Kriminaalne õhtusöök” ühendab peamiselt asjaolu, et need sisaldavad kolmekäigulist menüüd. Ja veini.

„Life is a Cabaret”. Foto: Gerli Raadik

Olen lasknud end sellesse afääri segada peamiselt seetõttu, et mulle juhtumisi meeldib hästi süüa, veinipokaalile (või kas või pudelile) ma kätt ette ei pane ja mis seal ikka – teatriga saan kah kuidagi toime. Žanri, millesse kaks etendusõhtut, mida kirjeldama asun, kuuluvad, võiks nimetada eesti keeli õhtusöögiteatriks. Traditsioon, kus ühendatakse omavahel õhtusöök ja meelelahutuslik etendusõhtu, elas näiteks USAs oma populaarsemaid aegu 70ndatel. Seal olid nende teatrite staarideks enamasti vähem või rohkem kustunud filmitähed. 80ndateks kadusid nood küll vaikselt – kes telesse või reklaamidesse, kes suri lihtsalt ära. Eestis seda hirmu pole. Gurmeeteater toetub noorele kepsakale peakokale ja sama ealise iseärasuse all kannatavale lavastusmeeskonnale. Starlight Cabaret on küll pisut teine žanr, aga kuna ma otsustasin siin lähtuda peamiselt söögi ja veini olemasolust, siis las tähenärimine žanrite teemal jääda (hõkk).

Mõlemad etendusõhtud liigituvad minu jaoks elamusturismi või elamusteatri alla. Õhtu ja kopsaka piletihinna (59 eurot, aga samas, ega vist pakutavat arvestades nii kopsakas olegi) sisse saab lugeda ka teatava riskide maandamise, vähemasti nii võiksin järeldada vaatepildist mõlemas saalis. Nimelt on prouad oma härradki üsna julgesti kaasa võtnud ja nood pole nähtavasti kartnud, et suure kunsti raskuse all maadligi vajuvad. On vähe asju siin maailmas, mida ei parandaks hea söök ja piisavalt veini. Aga õhtutest järjekorras.

„Life is a Cabaret”, peaproov

Alustuseks võiks ära seletada, mis on revüü, mis kabaree ja kuidas need mõisted omavahel seostuvad. ÕS ütleb, et revüü on „meelelahutuslik muusika- ja tantsuetendus” ja kabaree on „estraadikavaga lõbustuskoht”. Kas siis revüü on miski, mis toimub kabarees? Ja kabaree on selle lavastuse puhul Viru hotelli restoran Merineitsi?

Show on plaanitud algama kell kaheksa, saabun sõpradega pool tundi varem. Tervituseks klaasike Cavat. Lauale on volditud kaunilt menüüd, millest ühe kohe inetult lahti tõmban, ja saan teada, et võin valida kahe eelroa ja kolme pearoa vahel. Magustoiduks toorjuustukook. Kõrval veinisoovitused, mida eraldi osta saab. Eelroaks võtan mereannitoidu. Sisaldab muu hulgas kaheksajalatükikest, mida huviga piidlen. Tantsutüdrukud laval? No, monseigneur! Kaheksajalg! Lõhe ja kreveti vaatlemiseni jõuan alles hiljem. Peakokk Margus Tammpere on vaeva näinud.

Tervitusjook ja eelroog tekitavad mõnusa eelhäälestuse. Revüü algab. Etteastete vahel on videoklipid, mis annavad edasi eesti estraadi grand old man’i Kalju Saarekese elu ja kogemusi. Kihvt idee. Mina-vormis jutustus kulgeb läbi erinevate ajastute ehk siis ühtlasi läbi stiilide, staaride, poliitiliste olude. See tähendab, et lavastaja Kristjan Kurm on andnud koreograafidele võimaluse mõte vabaks lasta. See kava mitte ainult ei luba täiesti seinast seina etteasteid, see lausa nõuab seda.

Dublandid on minu teada tantsijatest ühel neiul ja ühel noormehel. Bert Pringi mängib vaheldumisi Kalle Sepaga. Solist Irina Haak ja ülejäänud tantsijannad ei saa endale etenduspäevadel ühtki haigestumist ega „maale vanaema juurde” sõitmist lubada. Mõtlen, et on ikka elu. Seejuures tean, et Pringil näiteks võib sedagi juhtuda, et pärast tööd algab töö ehk pärast revüüd ootab veel öö laeval esinedes. Ja mõtlen muusikaliteatritele näiteks Londonis. Kuidas jõuavad sealsed esinejad üht ja sama etendust käiata igal jumala nädalapäeval, esmaspäeviti veel kaks kordagi?

Ühtlasi mõtlen hierarhiatele, mis etenduskunstide maailmas tekivad. Või on need minu peas? No et kui sõnateater oleks inimene, siis oleks ta kahemeetrine ja võiks meeter kaheksakümmend pikale revüüteatrile ülevalt alla vaadata. Või umbes nii. Aga mõelda, milline erinevus tegevustes. Mida ma kabarees näen – näitsikud, kes on suurepärases vormis, peaaegu võrdseks timmitud. Nad suudavad tulla toime erinevates žanrites ja teevad seda vaid mõne pausiga mitu tundi järjest. Staarideks on seejuures balletitantsija, kes suudab (vähemasti aldiregistris) arvestatava tämbri välja pigistada, ja lauljad, kes tantsivad nagu päris tantsijad.

Saabub pearoog. Kellel küülikusadul, kellel meriahven (vist?) või veis, aga kombinatsioonid tekitavad peaaegu et intellektuaalset huvi. Etteasted liiguvad samal ajal edasi, ühtlasi liiguvad need edasi mööda erinevaid koreograafe. On maailmakuulsate originaalseadete taasesitusi, sealhulgas Kalju Saarekese enesegi töid (küll vähe lokaalsemaid), on uut koreograafiat. Elan kõige rohkem kaasa neile, mis on inspiratsiooni saanud säält ida poolt, et mitte öelda Venemaalt. Või et mitte öelda Nõukogude Liidust. Mingi teist laadi alltekstiga (iroonilisedki? või kujutan ma seda ette?) tantsud.

Magustoitu piidlen mõningase umbusuga ja kahtlustan, et sellele on tehtud teatavat allahindlust, välimuse poolest vähemalt.

Peagi lõpeb kolmas osa. Lavastuse algtõuge härra Kalju Saareke ise istub publikus. Neiud-noormehed tantsijad-lauljad jooksevad tema juurde, et teda kallistada ja tänada. Kõbus vanahärra on kaetud punaste huulejälgedega ja ju vist ikka on pisar silmanurgas.

Kas mulle ainult tundub või dokumentaalsus toob enesega kaasa enam intellektuaalsust ja selle arvelt vähem seksuaalsust? Küsib sensuaalsusemaias mina.

Kabaree on mingi teistmoodi maailm. Sellel ei pruugi olla kunagist võlu, aga sellel on praegune võlu. Minu jaoks vähemasti, kes ma olen söögi ja joogi järel kaotanud kriitilise mõtlemise ja leian, et miks seda alati tarviski.

„Kriminaalne õhtusöök”, esietendus

Telliskivi loomelinnak Tallinnas. Punane maja. Kuuldavasti hakatakse seal ehitama peagi kontoriruume, mida Telliskivisse üha juurde ja juurde tuleb ning millega tõstetakse loodetavasti ikkagi loominguliste inimeste hulka, mitte ei sööda neid lõpuks äri arvelt välja. Praegu on see veel puhas lõuend, kuhu on ehitatud etenduspaik. Sametit jagub ja seal, kuhu seda ei ole jätkunud, on muude vahenditega toimivad illusioonid tekitatud.

Ukse ees on punane vaip ja uksel ootab turvamees, kes kontrollib pileteid ja nimesid. Inimesed juhatatakse isiklikult laudadesse. Midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Minu samm läheb selle kõige tulemusel umbes selliseks, nagu võiks olla ühel kuninga kassil. Teenindaja tuleb ja tutvustab end isiklikult. Tema nimi on Paul ja ta on väga muhe.

Õhtu algab tervitusjoogiga ja peagi serveeritakse eelroog. Lõheterriin. Lihtne, aga maitsed töötavad hästi. See vist ongi praegune peavool meite maal, eks? Head toorained, lihtsad ja töötavad maitsekombinatsioonid?

„Kriminaalse õhtusöögi” melu. Foto: Ardo Säks

Lavale astub õhtujuht Janek Joosti kehastuses. Naudin piiripealseid klassikaliselt halbu õhtujuhi-nalju. Ja peagi algab – no mis te ise lavastuse pealkirja järgi eeldaksite? – loomulikult mõrvamüsteerium.

Mõrvamüsteeriumid on muide õhtusöögiteatritega tugevasti seotud, see on üks alaliike, kus on ka publik sageli kuidagi kriminaalsesse loosse segatud. Kui teatrisse astusin, kiikasin kiivalt turvamehe lehte nimedega. Heili Sibrits oli seal näiteks laiendiga „kriitik”, mina „detektiiv”. Aga kinnitan, et peale toidu ja etenduse ei uurinud ma sel õhtul suurt midagi.

Näitlejad on hästi valitud – sellised nimed ja näod, keda teavad ehk konkreetsemalt ühe või teise lavastaja või teatri sõbrad, aga mitte üldsus laiemalt. Nii näen mitmeid üllatunud nägusid, kui publikule hakkab vaikselt selguma, et üks või teine vaikselt nende lauas istunud inimene on tegelikult näitleja, kes sujuvalt end etendusse kaasab.

See, mis toimuma hakkab, võiks ühtpidi tulla ette ükskõik millisest kriminaalromaanist, aga neile, kes on mänginud mängu nimega Maffia, kangastub ilmselt samavõrd ka see. Ühes kõikvõimalike õigustustega stiilis „sellal kui pime oli, ma tundsin midagi, ta hiilis vahepeal minema!”.

Esimene paus. Teine klaas veini. Tunnen end piisavalt julgelt, et tutvuda oma lauakaaslastega (olen teatrisse tulnud üksi). Kuus inimest – paarike ja neli lõbusat prouat. Viimased on tuttavaks saanud ühiste reiside käigus ja võtavad nüüd ette ka muid üritusi. Elan elamusteatri võtmesse üha enam sisse ja võtan laval toimuvat kui vaid üht osa õhtust. Mida see ka on, arvestades sellega, et ideebaasil oli vist nii, et mitte lavastuse (Diana Leesalu, Veiko Tubin, Paul Piik) juurde ei siginenud söök, vaid söögi (peakokaks Mihkel Heinmets) juurde teater. Esietenduseks ei ole veel kõik paigas. Mingisuguste valestimõistmiste käigus on pearoog, siga, pisut maha jahtunud. Arvestades peakoka ambitsioonikust, kipun küll kahtlustama, et ta näriks pigem enesel käe otsast, kui laseks millelgi sellisel teist korda juhtuda. Või kes teab.

Samal ajal jätkab detektiiv (pardon, vaneminspektor!) kuriteo lahendamist. Klassikaline muster, klassikaliselt ettearvatav või ettearvamatu, kuidas parajasti tahtmist on. Publik on viisakas ja ei kipu suuremat sekkuma. Loodan vaikselt käsi hõõrudes, et äkki nad edaspidi ikkagi teevad seda. Sellises etenduskeskkonnas peaks see ju sisuliselt sisse programmeeritud olema. Näitlejatel vast ka huvitavam.

Pavlova maitse on sama hea kui selle väljanägemine. Müsteerium laheneb. Teater jätkub, sest hoog on sees, aga juba väljaspool teatrit.

Minu õhtud olid sellised. Kellel juhust, proovige, millised võiksid olla teie elamused.


„Life is a Cabaret”

Lavastaja ja stsenaarium: Kristjan Kurm
Kostüümid, tantsuseaded ja koreograafia: Elo Unt
Helikujundus, AV tehniline teostus ja helirežissöör: Alo Jaanivald
Valguskujundus ja tehniline teostus: Karel Kansvein
Videokujundus: Taavet Jansen
Orkestri seaded: Ülo Mälgand
Kabareeõhtu menüü ja teenindus: Margus Tammpere

Esietendus 10. oktoobril Sokos Hotel Viru Show & Dinner restoranis Merineitsi. Revüüetendusi mängitakse aasta lõpuni.

„Kriminaalne õhtusöök”

Lavastajad: Diana Leesalu (Tallinna Linnateater) ja Veiko Tubin (Tallinna Linnateater)
Stsenaarium: Diana Leesalu, Veiko Tubin ja Paul Piik
Kunstnik: Marion Undusk
Valguskunstnik: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundus: Veiko Tubin
Peakokk: Mihkel Heinmets

Esietendus 16. oktoobril Telliskivi loomelinnaku punases saalis. Etendusi mängitakse aasta lõpuni.