18. oktoobril juhtus olema see päev, mil Tallinnas esinesid restoran-klubis Hetk peosarja Eksistants raames DJ Spinn, Teklife’i kamba üks asutajatest, ja kreeka juurtega multiinstrumentalist DJ Taso. Pralle oli võimas ja jalad said korralikult seinale tantsitud. Päev hiljem kutsusin kutid enda juurde külla, et rääkida loomingust, Chicagost, emade muusikamaitsest ja muust, ning selgus, et tegemist on eriti sõbralike ja kompleksivabade tüüpidega. Lisaks andsin neile külakostiks värsket eesti muusikat, sealhulgas ka footwork’i.

Footwork’i saadikud DJ Spinn (vasakul) jaTaso Hetkes. Foto: Andres Lõo

Kuidas te kohtusite?

Spinn: Kohtusime San Franciscos. Mina ja DJ Rashad (varalahkunud Teklife’i kokkukutsuja – N.L.) tegime seal pidu…

Taso: Mu sõber omas seda kohta, kus nad mängisid. Tutvustasin Spinnile e-sigaretti, kuhu saab kanepit sisse panna, mispeale ta oli meeldivalt üllatunud, et polnud sellist teemat varem näinudki. See oli vist 2012. aastal. Pärast seda pidu läksime koos stuudiosse ja ülejäänu on ajalugu.

Taso, kas sa oled alati footwork’i mänginud ja teinud?

T.: Ei, see teema tuli palju hiljem. Olin alguses mitmesugustes bändides, tegin näiteks džässi, ja biite olen loonud juba 14 aastat. Alustasin koolis pungi ja ska’ga, edasi tulid grindcore ja trash. Ühes naistepundis mängisin bassi ning lisaks olen õppinud klassikalist kitarri. Ma teadsin küll, mis jit on (footwork’iga sarnane tants, kuid staatilisem; põhiliselt tantsitakse seda Detroitis – N.L.), aga mõistsin üsna kohe, et footwork on lahedam. Selle žanri ideoloogia mõjus mulle, eriti sämplimine.

Spinn, mis sind muusikasse tõi?

S.: Ma sündisin mikker käes, muusika on alati minu sees olnud. Mu ema ostis mulle mänguasju, mida sai nöörist tõmmata ja mis tegid häält. Võisin nende helidega päev läbi möllata. Tegin juba kolmandas klassis bändi, tõsisem muusikaga tegelemine algas, kui olin 14–15. Kohtusin Rashadiga ja tema näitas mulle tehnikat. Ma ei teadnud alguses, mis see trummimasingi on. Tahtsin teha hiphopitaustu, aga selle tehnikaga, mis meil oli, sai toota ainult tantsumuusikat. House, ghetto house ja sealt edasi juke ja footwork.

Spinn, Chicago lõunapoolses äärelinnas, kus sina üles kasvasid, polnud vist muid mõjutusi kui house? Ei mingeid kidrabände või isegi võimalust endale kitarr osta?

S.: Jajaa, kidrabände meil polnud. Kuulasime näiteks Cajmere’i „Percolatorit”. Suhteliselt lähedal tegutses üks plaadifirma ka – sealt saime alati värsket tantsulkat.

Kas alguses oli raske inimestele pidudel selgeks teha, et footwork on lahe? Chicagos oli vist kindlasti lihtsam, aga Euroopas?

S.: Chicagos kasvasid kõik house’iga üles, nii et üleminek natuke kiiremale muusikale oli valutum. Alguses salvestasime enda lood kassettidele. Probleem oli rohkem selles, et kellelegi ka meeldiks su muusika. Jah, Chicagos pole mulle keegi öelnud, et kuule, see teema on küll jama (muheledes). Ent Euroopas inimesed lihtsalt seisid ja vaatasid. Isegi pea ei liikunud. Ei mingit hüppamist, lihtsalt seisid. Kui küsisime neilt, et kas meeldib, siis kõik vastasid, et jah. Käsutamine sobis neile sägadele paremini, sest kui ma mikrist karjusin, et jou, käed üles, siis nad ka tegid seda. Kõik vist mõtlevad, et nad peavadki tantsima samamoodi kui Chicago tüübid, ja on vaadanud YouTube’ist tantsuvideoid. Samas on footwork kui tants lihtne, igaüks saab hakkama!

Mis muusikat Chicago klubides mängitakse?

S.: Põhiliselt uue kooli räppmuusikat. Üheks näiteks on Yung King, kuigi mulle ei meeldi väga see teema.

Mida emad teie muusikast arvavad?

(See küsimus toob ruumi suure elevuse ning Spinn delegeerib vastamise kohe Tasole.)

T.: Mu ema kohtus hiljuti Spinniga, nii et praegu ta respekteerib seda, mida ma teen, kindlasti rohkem. Alguses oli tema sõnum, et ära jumala eest vangi satu jne. Ma olen läbi elu paljusid stiile viljelenud ja isegi kui ma teeksin praegu death metal’it või ska’d, siis tema jaoks on see ikkagi üks ja seesama. Ta lihtsalt tahab, et ma oleksin õnnelik. Viimati lasin talle muusikat, mida ma praegu teen, ja selle peale ütles ta (Robert De Niro kohtub serbia ossi aktsendiga): „I like it a lot more than what you did years ago.”
Kreeka ema lihtsalt. Lasin talle Rashadi „Pass That Shiti” ja ta küsis: „Why does he say motherfucker in every song?” Kindlasti meeldib talle see Jessy Lanza träkk, mille me just tegime.

S.: Minu ema täiega vihkas seda teemat omal ajal. Hullud tüübid, kes teevad lihtsalt liiga palju müra. Kui ta aru sai, et asi on tõsine, umbes neli aastat tagasi (naerdes), siis ta rahunes ka rohkem maha.

Mu ema kuulab Buriali näiteks.

Mõlemad: Midaaaaaaaaa?

T.: Mu Manchesteris elava sõbra ema kuulab Pimp C-d (jällegi varalahkunud Texase räppar – N.L.). Isegi mu ekstüdruk ei tahtnud Pimpi kuulata. Aga jah, see on kõva teema, et su ema Buriali kuulab, kindlasti mainin Kode9-le (plaadifirma Hyperdub boss, kes on Buriali välja andnud – N.L.).

Minu arust on juke’i ja footwork’i skeene üks sõbralikumaid ja kokkuhoidvamaid üldse.

S.: Eks me ole kakelnud ka, aga seetõttu me nüüd nii kokkuhoidvad olemegi. Me ei müü narkot ega tapa üksteist, me tuleme kokku ja teeme midagi Chicago heaks. Meie peame tantsu-, mitte füüsilisi lahinguid. Ilus on näha, kui erinevate kantide tüübid kokku tulevad.

Taso, kas sa tead, et on olemas ka taso’d? Need jaapani ümmargused asjad, millel on Pokemoni- või Digimoni-laadne elukas peal.

T.: Haha, ei tea, päriselt on olemas või? Lahe, täiega tahaks nüüd ühte.

Aga kust sa oma nime siis said?

T.: Taso ongi mu nimi (naerdes). Mu pärisnimi on Anastasios, Taso on mu hüüdnimi. Nüüd jäin mõtlema, et mida inimesed arvavad, kui näevad plakatil Spinni nime, aga kes kurat see Taso on (naerdes)? Rashad ütles mulle, et luba, et sa ei pane oma nime ette liidet DJ. Vastasin, et ma ikka väga tahan.

S.: Ma tahtsin panna oma nimeks Mo, aga see oli omal ajal üks gäng, nii et pidi midagi muud välja mõtlema. Spinn tuli kuidagi loomulikult: „Just call me DJ Spinn” (muheledes).

Taso, kas sa oled Kreekas mänginud?

T.: Ei ole, aga tahaks küll. Kui ma sinna ükskord tasuta mängima tahtsin minna, öeldi mulle, et ei, meil pole isegi siis piisavalt raha, kui sa tasuta mängiksid.

Kui Mariah Carey helistaks teile ja paluks oma uut albumit produtseerida, siis mida te vastaksite?

T.: Jäta oma mees maha ja abiellu minuga! Aga tegelikult, Mariah, kedagi ei huvita enam, kes sa oled. Iga kuradima jõulud kuulame su lugu, vastus on ei!

S.: Tõsiselt rääkides oleks me täiega valmis, kui keegi tahaks meiega koostööd teha – selle poole me liigumegi. Ent see peaks aus olema, mitte lihtsalt haibi pärast – sulle meeldib meie muusika, meile sinu.

Kuidas pidu oli?

S.: Ülikõva, mängisime 45 minutit üle ja vahepeal tuli mingi vend volüümi juurde keerama. Mõtlesin, et see ongi helimees, aga oli hoopis suvaline tüüp. Tundus jube professionaalne (naerdes).

Mis ja kus on olnud teie kõige lahedam pidu?

S.: Venemaal, kui me käisime Rashadiga Moskvas. Meid koheldi seal nagu staare, aga samas öeldi, et ärge väga väljas käige. Muidugi ma sain aru – me olime ikkagi kaks musta venda Venemaal. Ent seal olid tõesti väga ägedad inimesed.

T.: Ma elan ise Californias, aga minu kõige lahedamad peod on ikka Chicagos olnud. See aura seal on ikka nii päris ja karm.

Milline oleks teie sõnum eesti noortele?

S.: Tänan teid, et viitsite meid kuulata. Otsige uut muusikat ja tehke kanepit, kuna see hoiab ära palju haigusi.

T.: Ei oskagi rohkem lisada, kindlasti tahaks siia tagasi tulla.