„Keegi ütles mu muusika kohta hiljuti minimal-džäss ja ma mõtlesin, et okei, see kõlab hästi, aga, jumal teab, ma teen lihtsalt muusikat.”

Foto: Luca Venter

Nii kommenteerib oma loomingut 13. septembril Sügisjazzi raames koos live-bändiga Sinilinnus üles astuv briti multiinstrumentalist Chris Ward, kes on üldsusele tuntud esinejanime Tropics poolest. Tema pseudonüüm räägib samas juba enda eest, tuues kuulajani pildid suvise chillwave’i sära all lookas vihmametsadest, kus võib, tuleb tõdeda, kohata ka selliste artistide jälgi nagu Mount Kimbie ja Toro y Moi. Kuid nagu praegusele moodsale muusikale kohane, leiab siit ka kurvale lainele omast mahedat RnB-vokaali, souli ning funk’i gruuvivat puudutust. Võtsime Chrisiga ühendust ja uurisime, mis meid laupäeval Tallinnas ees ootab.

Millal sa Tropicsi nime all muusikat hakkasid tegema? Oli sul enne seda ka teisi projekte?

Oli küll, aga mu magamistoast need eriti välja ei jõudnudki. Ma olen alati sarnast asja teinud, aga Tropicsi nime panin sellele umbes neli aastat tagasi. Siis hakkasin ma muusika tegemist ka palju tõsisemalt võtma.

Kas sa kunagi bändi ei ole tahtnud teha?

Noorena tahtsin ikka, aga ma olin selle jaoks pisut liiga introvertne. Kõik teised mängisid väga hästi kitarri ja muid instrumente. Mina sain aga 10-aastaselt arvuti, mis oli ilgelt vana ja halb, kuid õppisin selgeks, kuidas sellega asju salvestada, ja umbes nii minust produtsent saigi.

Praeguseks oled sa klaveri ja trummide taga juba üsna vilunud käsi. Õppisid sa nende mängimise ise selgeks?

Jaa, üsnagi. See toimus aja jooksul. Trumme hakkasin ma mängima umbes kümneselt ja kitarri 12-aastaselt, aga viimases olen ma üsna lootusetu. Ma ei saa seda lihtsalt kätte võtta. Süntesaatori, klaveri ja laulmise kallal olen ma viimase 5–6 aasta jooksul ise pusinud.

Ülikooli läksid sa õppima digitaalset muusikat. Oli see sinu jaoks asjade loogiline käik?

Ma ei tea… Mul oli elus üsna imelik aeg – kõik käisid ülikoolis, aga mina kukkusin välja ja vanemad ikka sundisid takka, et ma peaks midagi tegema. Ainus asi, milles ma väga hea olin, oligi digitaalne muusika, nii et ma mõtlesin, et proovin siis uuesti, ja mind võetigi vastu. Aga see oli üsna veider, kuna terve kursus oli väga lihtne. Ühel semestril õpetati näiteks, kuidas plaate mängida, ja minu jaoks oli see üsna naeruväärne. Kuigi kui aus olla, siis ega ma just eriti palju kohal ei käinud. Ma sain sealt küll palju tehnilisi teadmisi – stuudios lindistamise kohta näiteks – ja tutvusin mõningate väga lahedate inimestega, nagu Keith (Vaz – M.M.), kes nüüd Tropicsi laividel bassi mängib, aga mul on hea meel, et see nii välja kukkus, et ma väga palju ülikoolile ei pidanud keskenduma ja sain selle asemel oma sooloprojektiga tegeleda. Ma tegin enamiku oma esimesest albumist ülikooli ajal, sest kool minult eriti palju aega ei nõudnud. Kui ma töid pidin esitama, siis andsin neile tavaliselt midagi, mille ma Tropicsi jaoks loonud olin.

Sinu avastajaks oli Jamie Vex’d, kes tutvustas sind omakorda Planet Mu leibeli vedajale Mike Paradinasele. Kuidas nad su leidsid?

Jah, see oli vist 2010. aastal. Ma panin mõned oma lood Myspace’i ja SoundCloudi üles ja nii nad mu avastasid ning tahtsid mõni aeg hiljem juba lepingu sõlmida. Ma ei olnud isegi kunagi stuudios muusikat teinud. Kui vaadata kas või selliseid artiste nagu Machinedrum või FaltyDL, kes sama plaadifirma alt tulnud on, siis ma arvan, et see on hea koht, kust alustada. Nad on mu jaoks palju ära teinud.

Plaadifirmaga lepingu sõlmimine tähendab ka tähtaegu. Kas see on kunagi su loomeprotsessile mingeid piire seadnud või tuleb konkreetne ajalimiit pigem kasuks?

Ma arvan, et see on parem. Varem võtsin ma oma asjade tegemiseks alati aega ning kaldusin sellest kohati kõrvale. Algselt oli mul tähtaegadega raske toime tulla. Mõtlesin, et ma ei saa sundida end leibeli jaoks muusikat tegema, sest see tuleb, kui ta tuleb, aga nüüd olen ma sellega harjunud. Ma teen koostööd suurepäraste inimestega, kes on muusikast sama palju inspireeritud kui mu sõbrad, nii et see teeb kõik palju lihtsamaks. Mul on siiamaani palju ideid, nii et tähtajad mind muretsema ei pane. Plaadifirma lihtsalt kontrollib vahepeal, kuidas mul läheb.

Esimestel EPdel su vokaali ei kuule, nüüd aga küll. Milline on su suhe laulmisega?

Jaa, ma hakkan laulmisega üha rohkem ära harjuma. Alguses see nii lihtne ei olnud, sest ma olin ainult produtseerimisega tegelenud. Nagu sa ütlesid, siis esimestel EPdel ei laulnud ma üldse, aga oma debüütalbumiga hakkasin vaikselt katsetama. Sättisin hääle pigem tagaplaanile nagu instrumendi ning kuhjasin selle peale erinevaid efekte. Viimastel aastatel olen hakanud üha rohkem RnB’d, souli ja tantsumuusikat kuulama, kus vokaal on väga selgelt esiplaanil, ning mõtlesin, et proovin ise samamoodi. Pika harjutamise tulemusena on mul õnnestunud oma häält rohkem esile tõsta ja sellesse karakterit tuua, mille peale ma alguses eriti ei mõelnud. Aga jah, ma veel arenen ja see on päris põnev, sest iga kord, kui uue loo teen, tundub, et vokaal on jälle natuke tugevam. See on lahe.

Laulutunde sa siis võtnud pole?

Eriti mitte. Paar tundi võtsin, aga mul ei ole selliste asjade jaoks eriti kannatust. Pean kõik pigem ise enda jaoks arusaadavaks tegema. Olen õppinud YouTube’i kaudu, uurinud lauljatest sõpradelt ja teistelt inimestelt. Praegu tunnen ma end juba üsna mugavalt, et laulmist oma loominguga integreerida.

Andekaid muusikuid on väga palju, aga üks asi on teha muusikat oma magamistoas ning teine seda laivis esitada. Kuidas sul lavaga kohanemine välja kukkus?

Alguses oli see väga keeruline, sest ma polnud selle ajani õieti laval esinenudki, kuni minuga plaadileping sõlmiti. Olin sellest muidugi alati unistanud, et laive anda, ja mulle endale meeldib samuti kontsertidel käia, aga alguses olin ma ikka üsna ebakindel ja arvan, et seda oli näha ka. Meil vedas, sest me saime bändiga kohe esinemisi ja tuuritasime aasta-kahe jooksul üsna palju. Oleme aja jooksul välja nuputanud, kuidas oma saundi lavaga kohandada, nii et nüüd meeldib mulle väga esineda ning tunnen end väga enesekindlalt.

Sind on võrreldud näiteks Mount Kimbie ja Caribouga, kuid samas kohtuvad su muusikas väga mitmed erinevad žanrid. Millistest stiilidest sa inspiratsiooni ammutad?

Ma ei ole žanrinimedes eriti pädev… Lõpetasin just oma teise albumi tegemise, mis sisaldab endas üsna vokaalipõhiseid emotsionaalseid lugusid. See on pisut RnB mõjudega, aga ma ei nimetaks seda RnB’ks. Lisaks kasutan ma rohkelt trumme, mis tuleneb sellest, et kuulasin kunagi palju indie-rokki. Aga peale selle leiab mu loomingust ka ambientsust ja tihedaid tekstuure. Nimetasin seda mingil hetkel ka märksõnadega soul või minimal, aga keegi ütles mu muusika kohta hiljuti minimal-džäss ja ma mõtlesin, et okei, see kõlab hästi, aga, jumal teab, ma teen lihtsalt muusikat.

Su muusika kannab endas väga suvist meeleolu. Mis emotsioone sa sellega edasi üritad anda?

Alguses, kui ma alles hakkasin laulma, mõtlesin tihti, et oeh, see on nüüd liiga kurb või ma laulan liiga palju armastusest. Albumiga, mille ma aga just lõpetasin, olen õppinud, et mul pole selle üle väga suurt kontrolli. Tahan, et kõik oleks võimalikult loomulik ja et ma saaksin konkreetse emotsiooni edasi kantud. Kirjutan enamasti just siis, kui mul mingid asjad südamel on, kui ma midagi eriti läbi elan. Enamasti on see seotud suhetega. No tead küll, see tavaline asi. Palju on seal perekonnast, sõpradest, eriti nendest, kellest ma ilma olen jäänud. Nii et temaatika on ikkagi üsna emotsionaalne ja sügav, aga see on miski, mida ma olen õppinud rohkem omaks võtma. Enne kippusin ma seda endast pigem eemale lükkama ja ei tahtnud nii sügavale kaevuda, kuna nendest asjadest laulmine tundus liiga lame või klišeelik. Nüüd tuleb see mu jaoks väga loomulikult. Mulle meeldib mõelda, et need teemad on miski, millega inimesed mu lugusid kuulates samastuda saavad. Kui see õnnestub, siis on mul selle üle hea meel.

Mis on Tropicsi plaanid tulevikuks?

Me üritame praegu rohkem live show’d selles suunas edasi arendada, et see oleks võimalikult kaasahaarav ja õige atmosfääriga. Ma ei ole veel kindel, mis see täpselt olla võiks. Aga jah, muuta need selliseks, et inimesed mäletaksid, mida nad vaatamas käisid. Lisaks lõpetasime me just ka uue albumi. Ma ei taha sellest veel väga palju rääkida, sest see ei ilmu veel lähiajal, aga arvan, et järgmise kuu jooksul saab mingit osa sellest juba ka striimida. Peale selle on mul käsil mõned koostööd teiste artistidega.

Kellega näiteks?

Ma olen teinud koostööd Bondaxi ja BadBadNotGoodiga, kellega ma alles tutvusin ja kelle muusika mulle väga meeldib. Nii et on huvitav lihtsalt kokku saada ja vaadata, mille meie ideede kokkusulatamine lõpuks välja annab. Tahan praegu võimalikult paljude artistidega koostööd teha, nii et hoian end tegevuses.

Nii et Tallinnas võime juba uusi lugusid kuulda?

Jaa, me kindlasti proovime mõnda neist, kui see on see, mida te kuulda soovite. Ma tean, et tihti on nii, et kui mängida uusi lugusid, mida keegi veel kuulnud pole, kipub publiku tähelepanu kaduma, aga ma arvan, et paljud on uuest materjalist huvitatud ja esitame seda rõõmuga, nii et ma ootan väga, et saaksin seda Tallinnas teha.

Sügisjazzi event Facebookis.