26.–28. septembril toimus New Yorgis Long Islandil MoMA PS1 muuseumi ruumides NY Kunstiraamatute mess (NY Art Book Fair). Üritust korraldab sõltumatu raamatupood Printed Matter, Inc, mille asutas 1976. aastal grupp radikaalseid kunstikriitikuid ja kunstnikke. Alternatiivset mõttevoolu kunstis ja kirjastamises esindab asutus tänaseni ning mess on tegijate sõnul Printed Matteri suurvorm. Messi lõppedes õnnestus mul selle korralduspoolest vestelda messi kuraatori Shannon Michael Cane’i ning raamatutest Printed Matteri juhataja Max Schumanniga.

NY Kunstiraamatute mess 2014. Foto: Lugemik.

Kuidas jõuavad kirjastajad messile?

Shannon Michael Cane: Meil on veebipõhine avaldustevoor. Sel aastal oli meil näiteks 362 osalejat, kuid 800 taotlust. Suur osa meie tööst ongi otsustamine, miks keegi peaks messil kohal olema.

Miks nad peaksid seal kohal olema?

Väga erinevatel põhjustel. Ma ei saa sinuga neid saladusi jagada, sest sa võid mult niiviisi töö ära võtta. Tegelikkuses on raamatute mess laiendus sellele, mida me poes (Printed Matter – S.N) teeme. Kirjastajad pääsevad samadel põhjustel messile, nagu raamatud poodi. Me vaatame raamatut ning küsime: kas see on kunstnikuraamat? Mida uut toob see kirjastamisse? Kas see on hea näide sõltumatust kirjastamisest? Kas me suudame selle maha müüa? Kas see on huvitav kunst?

Kas mess on muutunud viimastel aastatel rahvusvahelisemaks?

Jah, igal aastal on rohkem osalejaid. See oli meie üheksas aasta. Püüame hoida nii vanu kirjastajaid kui lisada uusi. Lisaks sõidame mööda ilma ringi, käime messidel ja otsime uusi tegijaid. Sel aastal kutsusin paar inimest, keda jälgin näiteks Instagrami vahendusel. Oluline on hoida tasakaalu uue ja vana vahel.

Kas Los Angelese Kunstiraamatute mess on uus üritus?

Jah, tänaseks oleme korraldanud seal kaks messi. Me just avasime avalduste vooru 2015. aastaks.

Milleks mess nii siin kui seal?

Ameerika on väga suur riik. California on lähedal Mehhikole ja Lõuna-Ameerikale laiemalt. Lisaks pole paljudel kirjastajatel ning kunstnikel raha reisimiseks. Uus-Meremaalt või Aasist on lihtsam lennata Californiasse kui New Yorki. Los Angeleses on täna ka õitsev kirjastamis- ja kunstiskeene.

Miks MoMA PS1? Miks just see ruum? Kas see pole liiga väike teie messi jaoks?

Me oleme suuremaid ruume vaadanud. PS1 on muuseumiruumidest New Yorgis minu isiklik lemmik. Mulle meeldib, et tegu on justkui New Yorgi moodsa kunsti muuseumi sohilapsega. Tegu on vana koolimajaga, mis asub Long Islandil.

Sel aastal oli mess tõesti pisut kokkusurutud. Aga me oleme mittetulunduslik üritus. Me ei hakka messi korraldama Javitsi konverentsikeskuses ning ei muuda seda Google’i sponsoreeritud ürituseks. Hetkel ei kavatse me pinda muuta. LAs on rohkem ruumi, kuid see on Californias normaalne. Selge erinevus lääne- ja idaranniku vahel.

Mis printsiibil jaotad ruumid erinevate kirjastajate vahel?

Zine-ala väljas on kõige odavam – 150 dollarit. See on nõutuim ala ning selles telgis oli natuke vähem kui sada osalejat. Enamasti on tegu noortega, kes tahavad oma lauda. Järgmine tase on tegijad, kes langevad zine’i tegijate ja päris kirjastajate vahele. Peahoones on kunstiraamatute kirjastajad. Sel aastal oli meil Norra fookusega ruum. Esimesel korrusel olid veel antikvariaadi- ja fotograafiasektsioonid, ülemisel korrusel noored kirjastajad. Meil on ka galeriisid, kes kandideerivad, kuna nad annavad välja katalooge ja kunstnikuraamatuid.

Dorothy Iannone näitus. Foto: Sandra Nuut.

Kuidas te Dorothy Iannone näituse idee peale tulite?

Jordan (messi koordinaator Jordan Nassar – S.N.) on Dorothy Iannone suur fänn ning nägi juhuslikult näitust, kus olid väljas kunstnikuraamatud. Iannone tegutses 1970. aastatel, mis oli kontseptuaalse kunstnikuraamatu hiilgeaeg. Täna tunnevad kõik Iannone joonistusi ja maale, kuid puuduvad tema kunstnikuraamatute väljapanekud.

Kas seekord oli rohkem näituseid kui tavaliselt?

Igal aastal esitletakse palju näituseideid. Kuid siin on olulisem teine asjaolu. Näiteks kui pisike kirjastus nimega Boo-Hooray Canal Streetil korraldab näituse oma ruumides, mis võib üleval olla kuu aega, ei kuule sellest keegi mitte midagi. Kui Boo-Hooray paneb kolmeks päevaks näituse üles NY Kunstiraamatute messil, näeb seda 36 000 inimest. Messil võid veeta kolm päeva ning näha seitset näitust, kuulata nelja loengut ning suhelda 362 osalejaga 28 riigist.


Nädal hiljem, 11. oktoobril vestlen Printed Matter, Inc. juhataja Max Schumanniga.

NY Kunstiraamatute mess 2014. Foto: Sandra Nuut.

Mis asi on kunstnikuraamat ja mis on kunstiraamat ning mis on nende kahe erinevus?

Max Schumann: Nii nagu mistahes asi võib olla kunst, nii on ka kunstnikuraamatuga. Kõige lihtsam viis neid kahte eristada on, et kunstiraamat on raamat kunstist ning kunstnikuraamat on kunst. See on traditsiooniline eristus. Kunstnikuraamat on samas üks termin paljudest.

Endine MoMA raamatukogujuhataja Clive Phillpot arendas MoMA kunstnikuraamatute kollektsiooni, mis on maailma suurim. Phillpot oli tõsine eksperimentaalse taskukohase kunstnikuraamatu eestseisja. Ta toob oma viimases kogumikus „Booktrek” välja hulga termineid: kunstnikuraamat (artist book), raamat kui kunst (book as art), raamat-teos (bookwork), kunstniku raamat-teos (artist bookwork) ja raamatukunstid (book arts).

1960. ja 1970. aastatel esitasid kunstnikud traditsioonilistele kunstivormidele väljakutse kritiseerides ja sekkudes. Neid huvitas raamat kui meedium, selle toimimine ja võimalused. Raamat kui mitmus on väga oluline idee: raamatut võib korduvalt reprodutseerida. Kunstiraamatuid anti välja limiteeritult ning neid fetišeeriti nende ainulaadsuse tõttu. Kuid tollastele kaasaegsetele kunstnikele oli oluline, et raamat ilmuks suurte väljaannetena ning et see muutuks avalikuks kunstiks. Kui sa teed tuhat koopiat, võib sul olla tuhandeline publik. Raamat on ka ainsus, personaalne kogemus. Lisaks on tegu ka avangardistliku kunsti pühalt troonilt tõukamisega ning tavaelu juurde tagasitoomisega. Tollased kunstnikuraamatud olid informatsioonikandjad ning kommunikatsioonivahendid, mitte esteetilised teosed.

Kas kunstnikuraamatud on siiani poliitilised nagu 1960. ja 1970. aastatel?

See on tegelikult väga huvitav, kui apoliitiline kõik täna on. Ma arvan, et suur osa on siin sellel, kuidas haridusasutused toimivad, kuidas kunst kui eriala ning kriitiline diskursus muutus ühel hetkel ennast viitavaks ning ei suhestunud enam millegi muu kui iseendaga. 2007. aastal toimunud majanduskriis üllatas rumalaid kultuurikriitikuid ja kunstnikke, kuna nad olid unustanud klassivõitluse ja klassi poliitika. Me oleme kõik haaratud dekonstruktivismi- ja superteoreetilistest identiteedikriitikatest ning marginaliseerime klassi. Ma loodan, et kurb tõsiasi, et tudengid võlgnevad suurtele pankadele miljardeid dollareid, teeb inimesed natukene poliitilisemaks.

Kas on olemas selline asi nagu disainiraamat?

Disainiraamat?

Paljud tulevad raamatu kui kunstiteose juurde täna läbi disaini.

Jaa, siin on huvitav ristumine ja probleem.

1960. ja 1970. aastatel sai kunstnikust tootja. Raamat põhineb tõelistel majanduslikel suhetel nagu toormaterjalid, raamatu trükkimise protsess. Kunstnik muutus kunstiteose mõtestajaks, raamatu tootmisprotsessi juhatajaks ning disaineriks.

Kui sa vaatad Lawrence Weineri ja Sol Lewitti varaseid raamatuid, võid näha disaineri tunnetust. Samas on ka disainerid nagu Bruce Mau, kes oli populaarne 1980. ja 1990. aastatel. Mau disainis kriitilisi valikkogusid ja trendikaid diskursuseraamatuid. Tema oli see, kes muutis disainielemendid raamatu kunstiliseks osaks.

Hetkel on aktiivsed interdistsiplinaarsed disainikollektiivid, nagu Dexter Sinister New Yorgis või Werkplaats Typografie Hollandis. Werkplaats Typografie osaleb NY Kunstiraamatute messil igal aastal suure projektiga. Ja kuigi tegu on disainikollektiiviga, töötavad nad distsipliinideüleselt.

NY Kunstiraamatute mess, Werkplaatz Typografie väljapanek. Foto: Lugemik.

Paul Kuimet ja Laura Toots Lugemikuga messil. Foto: Lugemik.

Kust tulevad kõige paremad ja huvitavamad raamatud?

See on isiklik eelistus, kuid kõige huvitavamad tulevad Saksamaalt ja Šveitsist. Seal ei tee inimesed lihtsalt lõbu pärast, vaid üritavad kunstnikuraamatust majanduslikult jätkusuutliku päris asja teha. Head näited on KesselsKramer, Rollo Press või Erik van der Weijde.

Head kraami tuleb ka Los Angelest ja New Yorgist. On piirkondi, kus tehakse huvitavaid asju, kuid me ei tea neist midagi. Näiteks Lugemik osales messil siin New Yorgis nüüd teist aastat. Me kohtusime Lugemikuga, kui osalesime Soomes sümpoosiumil paar aastat tagasi.

Miks te otsustasite tänavu Norra fookuse kasuks?

Ma arvan, et see oli juhus. Mind kutsuti Bergenisse Hordalandi Kunstikeskusesse loengut pidama ja töötuba korraldama. Norras alustas hiljuti Bergeni Kunstiraamatute mess.

Kas on plaanis ka Balti fookus?

Peaksime seda tegema. Kesk- ja Ida-Euroopast tuleb palju huvitavaid väljaandeid. Horvaatiast ja Sloveeniast tuleb interdistsiplinaarseid raamatud. Ja Helsingis kohtusin ju Lugemikuga. Mis ta nimi oligi?

Indrek ja Anu.

Anu sel aastal siin ei olnud, aga Indrek oli kohal. Nad on samuti väga disainikesksed. Paljusid, kes tegelevad peamiselt disainiga, me messile ei kutsu, kuid nemad töötavad interdistsiplinaarselt — nad muudavad disainiprojekti koostööprojektiks kunstnikuga. Nad teevad suurepärast tööd.

NY Kunstiraamatute messi kodulehele.