Enamik neist, kes siinsel muusikaelul kätt pulsil hoiavad, on ilmselt kuulnud räpikambast Gorõ Lana või post-punkaritest, kes koonduvad ühise nimetaja Junk Riot alla, kuid kohalik vene muusikaskeene ei piirdu kaugelt mitte ainult nende kahega. Müürileht teeb miniülevaate mõningatest Eestis tegutsevatest eestivene bändidest ja artistidest, kelle muusikakataloogiga võiks end kursis hoida.

Djently. Pressifoto

Greeneyed Meganekko

Ametlikku infot on Greeneyed Meganekko kohta vaid umbes nii palju, et tegemist on Anastasia-nimelise tütarlapsega Lasnamäelt, ja ega selleski sada protsenti kindel saa olla. Ülejäänu tuleb välja mõelda muusika kaudu. Eelmisel aastal oma Bandcampis kahe täispikkuses plaadi ning kolme EP jagu materjali ilmutanud Meganekko repertuaar on värvikas nagu Harajuku tänavamood. Lingvistilises metsas kohtuvad plaatidel vene ja inglise keel ning stiililiselt lammutab neiu enesekindlalt elektroonilise ja eksperimentaalse hiphopi radadel, kütab vahele gabber’it ja lõpetab india futufolgiga, milles kesksele kohale asetatud hinduism omandab hipsterliku varjundi. Kohati oleks sattunud nagu lapsepõlve Hello Kitty telekamängu mängima, teisalt on siin nii palju tahkusid, et nendest võiks mitmeleheküljelise analüüsi kirjutada. Ja kui see tütarlaps on tõesti 16-aastane, nagu ta Bandcampi profiil ütleb, läheb Šival tulevikule mõeldes küll nägu naerule.

Sinai

Tundub, et kohalik vene muusika hingab suuresti roki ja pungi rütmis. Nii ka 2012. aastal loodud ning Tallinnas tegutsev Sinai, mis koosneb Daniil Popovist, Mila Lincest ja Ivan Lobodast ning viljeleb krautrock’i, drone’i ja noise’i elementidega psühhedeelset rokki.

Triophonix

Triophonix on nu jazz’i elektroonilist saundi ning etnilisi helisid segav kuueliikmeline kooslus, mille eesotsas seisab Aleksandr Žedeljovi nimeline härrasmees – tuntud ka kui Faershtein, kelle igapäevatööks on enamasti teatrietendustele ja filmidele muusika kirjutamine. Vahel võib kohata tema loomingut ka heliinstallatsioone kaunistamas või moeetenduste publikumi hüpnotiseerimas. Triophonixi heli on eklektiline ja laividel sünnib muusika tänu selle improvisatsioonilisele iseloomule otse laval, kust ei puudu ka DJ, visuaalid ning vahel ka koreograafilised lükked. Ja sämplid, mis tuletavad meelde vanal heal ajal vene multikates oma rasket elu kurtnud taate. Vinge värk ka neile, kes muidu džässist mööda kipuvad vaatama.

Djently

Eelmise aasta Noortebändil esimest korda silma jäänud kolmik, kes viljeleb nõudliku kuulaja jaoks pigem triviaalseks jäävat EDMi. Ja olgugi et selle muusika taustal võivad oma koha leida warmduscher’id ja siidripurgid, on see pigem positiivne, et indie-mägede vahel midagi vaheldusrikast tehakse. Lisaks peitub siin mingi 90ndate suvehittide naiivsus, mida siiamaani guilty pleasure’iks võib pidada – olgu ta siis klubilembene ja temaatikalt suvevihma või muud toredat kirjeldav, kuid neist noormeestest kiirgab igatahes potentsiaali.

Sea of Serenity

Anna Dotsenko (vokaal, sünt), Arseni Grigorjevi (kitarr) ning Sergei Nemaieri (sünt) projekt Sea of Serenity kõlab oma elektroonilise psühhedeelia ning vokaalide kombinatsioonina nagu reis kosmosesse. Kuskilt koputab uksele Portishead, kelle rahustavale hubasusele on bänd ka ukse avanud, kuid sellelt trip hop’i kihi maha koorinud, ning lõppvõrrandis on nad üsnagi omapärase kõla omandanud.