Homme algava Prima Vista kirjandusfestivali ja ;paranoia kirjastuse koostöös toimub 9. mail kell 19.00 Tartu Botaanikaaia tiigisaarel eksperimentaalne sound art’i üritus, millega esitletakse AGFi / Antye Greie-Ripatti (Berliin/Hailuoto) ja Benzo / Richardas Norvila (Vilnius/Moskva) debüütraamatuid (mõlema väljaandja on ;paranoia kirjastus). Palusime artistidel sel puhul teineteist intervjueerida.

Tõlkis Maia Tammjärv

Vasakul: Benzo/ Richardas Norvila. Foto: Franz Pomassl. Paremal: AGF/ Antye Greie-Ripatti „self portrait, inspired by Annie Abrahams imitating Beuys”

Richardas: Antye, ma olen praegu su soundcloudi lehel – sa toodad suurepärast muusikat, uskumatu!!! Sooviks küsida su motivatsiooni kohta – mis mõjutab sind looma sellist hullumeelset ilu?

Antye: aitäh! enda motiive on raske läbi näha. ma arvan, et ma tahan olla milleski hea, midagi panustada. mingil kummalisel saatuslikul põhjusel sai sellest minu teema, 15-aastaselt tahtsin ma filosoofiks saada. aga paistab, et ma olen liiga püsimatu ja halb reeglite järgija, nii et luule ja heli sobivad mulle paremini. teised motivaatorid on kunst, poliitika, keel, inimesed, mu tütar, loodus, arvutid.

– mind huvitab see, kuidas sa näed oma loomingut ülemaailmses või Euroopa kontekstis. kas sa pead end osaks Euroopast? kuidas on su koht viimase 25 aasta jooksul muutunud ja kuidas oled sina muutunud?

Richardas: Ma olen filosoofiat õppinud ja selles kraadi kaitsnud ning praktiseerin seda iga päev… Mulle tundub, et tänapäeva maailm on jagunenud väikesteks kuningriikideks ja inimene ise on kuningriik… Sellest vaatepunktist on kõik üksikisiku tegevused „ülemaailmsed”… Ma tunnen end pigem osalisena mingis veidras Inimühendkuningriigis… Nagu näha, on see metafüüsiline, mitte poliitiline vaatepunkt. Nii on mu looming, mida avaldan internetis, väike sissekanne IÜK kroonikasse… Mõnikord kutsuvad inimesed mind esinema ja ma võtan oma koti ja lähen.

Oma igapäevaruumi muutusi ei ole lihtne registreerida… Moskva muutub minu jaoks elamiseks ja töötamiseks järjest mugavamaks… Linna energia on toores ja inspireerib mind asju tegema… See on hea koht filosoofiliseks ja alkeemiliseks tööks!

– Ma arvan, et tänapäeval on võimalik teha plaat ja defineerida see filosoofiliseks teoseks – mulle tundub, et sina selles suunas liigudki…

Antye: jah, tegelikult tegelengi sellega alates oma 2004. aasta albumist „Westernization Completed”. mingis mõttes on kogu muusika minu jaoks filosoofiline… ma pole kunagi suutnud seda teisiti võtta. muusika sisaldab potentsiaali luua olemasolevale alternatiivset maailma.

muusikas on palju maailmu, mis omavahel eriti kokku ei puutu… minu jaoks näiteks veider hard rock metal’i skeene ja noise’i-skeene… ühes tunnen end täiesti võõrana, aga teist tajun lohutavana. mind inspireerivad ka mõned väga tugevad mainstream räpilood. see seostub mu armastusega sõnade, lugude ja emotsioonide vastu.

– sul ei ole vene nime, ma ei saa aru, mis on sinu rahvus, kas see tähendab sulle midagi? ma ise elan juba mõnda aega ühel Soome saarel… kuidas sina suhestud end ümbritseva… riigivõimuga? kuidas sa suhtud näiteks Nemtsovi juhtumisse?

Richardas: Ma nõustun sinuga täiesti. Kuulan just ise „Westernizationit” – suurepärane teos –, su metafüüsilised vaibid trügivad mu tuppa!
Ma olen leedulane, aga sündinud Nõukogude Liidus… Rahvus… ei tähenda mulle tegelikult eriti palju. Ma käin aastas kolm või neli korda Leedus oma vanemaid külastamas ja sealset õhku hingamas + maapinda puutumas! Leedus olla tähendab minu jaoks uinunud olekut, mugavuse kunsti ilma sisemise aktiivsuseta. Mul on vaja pinget, mille ma olen leidnud Moskvast… See on midagi sellist nagu elamine vulkaani all. Olen loonud mingisuguse linnaportree – „moscow.today” – ja esitan seda aeg-ajalt avalikult, et tuua oma linna meeleolu teistesse linnadesse.
Niisiis identifitseerun enam moskvalasena… Olla osa selle linna ajaloost ja müsteeriumist… Kõiges, mida ma teen, on selle jälg… Teisalt ei tunne ma mingit seost siinsete kollektiivsete sotsiaalsete meeleoludega… Lugesin viimati ajalehte 1978. aastal – samal aastal lülitasin välja ka televiisori. Sellest saati elan uudiste ja televisioonita. (Mu pleieris mängib jätkuvalt „Westernization” – suurepärane!!!) Tead, jalutame naisega tihti öösiti Moskvas – tänavatel pole inimesi, aga majad ja puud hakkavad sinuga rääkima… Väga isiklik kogemus… Ma ei kujutaks mujal elamist ette… Muide, ma hakkasin tegelema ka Leedu-teemaga, kavatsen avaldada selle kohta mõned EPd.

– Ma tahan küsida, mida loodus sulle tähendab, mida puud sulle tähendavad? Mida aeg sinu jaoks tähendab?

Antye: loodus on lapsepõlv, kas sul on lapsi? ma kasvasin looduses üles ja mälestus sellest on minu jaoks nagu Tarkovski film, ammutan sellest siiani jõudu. elasin kaua Berliinis, aga pärast lapse sündi hakkas see tunduma vaenuliku ja ebainimliku elukeskkonnana. kolisime eraldatud saarele… kui ma vaatan aknast välja, näengi ainult puid ja taevast ja küllalt täielikku vaikust.

tegin koos ukraina produtsendi Zavolokaga plaadi pealkirjaga „nature never produces the same beat twice”, mis on täiesti pöörane ja samas täiesti alahinnatud :). ma usun, et loodus on samavõrd hea inspiratsiooniallikas kui linnakogemused, millega olen samuti väga tuttav…

kirjutasin just laulu, ajast.

time… is mathematics
time is relative like a theory
time is one plus two = you

aeg on ju väljaspool inimeste kontrolli? muidugi võib aeg painduda… aga olemuselt on ta üsna matemaatiline. mis meenutab mulle, et matemaatika on loodus.

– vaatasin just YouTube’ist sinu filmi „moscow.today – a girlfriend”. mind huvitab väga sugu, ka filosoofilisest vaatepunktist, selle ebasümmeetria esindab paljut, mis on selles maailmas valesti. ma läheksin isegi kaugemale ja ütleksin, et kui me saavutame sooküsimuses tõelise võrdsuse ja austuse inimlikul tasandil, siis me leiaksime ka rahu. mida sa mõtled soolisest võrdsusest Venemaal? su filmis oli metroos kuduv poiss – tore.

Richardas: Metafüüsilises mõttes on Venemaa tõeliselt matriarhaalne, naised on seal kindlasti ülemad, mehed on justkui poistegrupp, kes laulavad koos Black Sabbathi laulu „The Illusion of Power”… Kõik see kokku tekitab tunde, et üldiselt ei lähe siin midagi valesti…

Antye: kas oled mõelnud, kas rütm on kultuuriliselt määratlev või kultuuriline omand? tähendab, see on muidugi ilmselgelt jama, aga rütm ON tihti teataval moel seotud rahvuse või grupiga, kes seda enda arvates omavad.

Richardas: Hea küsimus! Ma tahaks öelda, et mitte biit ise, aga gruuv (kui biitide kogum) on vaadeldav kultuurilise identiteedi entiteedina ja seda nii isiklikul kui territoriaalsel tasandil – kus inimene elab… Lõpetasin just sinu „Westernizationi” kuulamise – ja sealsed gruuvid näivad mulle väga futuristlikud – nagu ajamasinas oleva inimese erksavärviline unenägu – kaugel-kaugel siit. Võlur, kes seab paar loitsu, mis tuleks maa peale tuua ja istutada siia nagu seemned… Hoopis teine kogemus on vaadata sinu gruuve koostöös Zavolokaga – need tunduvad nagu nõidadest õed võistlemas selles, kelle loitsud töötavad paremini. Nagu sa tead, siis gruuvitasandil praktiseerin ma Benzot. See ei ole päris tekno, kuid on sellega seotud.

(Lõpetasin just „Nature Never Produces the Same Beat Twice’i” kuulamise – suurepärane plaat!!! Respect!!!)

– Mis on sinu identiteet gruuvitasandil?

Antye: ma ei usu, et mu muusikas on üldse midagi sellist nagu gruuv, haha. vähemalt nii räägitakse. sellest hoolimata olen ma sügavalt pühendunud rütmile, aga võimalik, et katkestaval viisil… mulle ei meeldi liigne gruuv. mulle ei meeldi toetuda biidile nii, nagu enamikule inimestele meeldib. liigsete korduste ja etteaimatavuse puhul kaotan ma tegelikult huvi. seega biidid ja rütm peavad jutustama lugu sarnaselt häälega… aga see on nii vaid minu jaoks…

Richardas: Kuidas mõjutab sind kui poeeti elamine ühiskonnas, kus suhtlus on taandunud enamikul juhtudel like’idele?

Antye: ma ei ole osa facebookist ega like’i-kultuurist. aga ma ei väldi facebooki mitte like’imise tõttu, vaid seepärast, et seda omavad hoolimatud korporatiivsed inimesed, kes müüvad kasutajate toodetud sisu raha eest, ja ma sügavalt vihkan reklaami. aga ma armastan internetti. mulle meeldib twitter, kuna see on ühenduses süvaveebiga ja samas asjalik uudisvoog. haiku kui luule lühivorm sobib kiirele tähelepanuvõimele :). aga üldiselt ei ole mu looming väga populaarne.

Richardas: Missuguseid tööriistu sa heli loomisel ja salvestamisel kasutad?

Antye: ma töötan sämplipõhiselt, alustasin 90ndatel commodore 64, Atari ja Notatori ja AKAI sämpleritega ja erinevate MPCdega, nüüd soft’iga: logic pro, MAX (C74), radial, Amadeus pro ning Logicu soft-sündid. kasutan ka iOSi rakendusi. kasutasin just oma vana MPC2000xli konverterina ipadi ja logicu vahel, mul on mõned head mikrid ja eelvõim.
muidu olen ma kasutanud tihti oma kaaslase (Vladislav Delay) stuudiot, mida me pikka aega jagasime. seal oli mul veel suurem valik stuudioaparatuuri. mu lemmikud on digitaalsed efektiprotsessorid, nagu Eventide H8000 ning Manley’ kompressorid ja limiter’id. võib-olla üks mu iseloomulik võte on see, et mu lood tihtipeale ei ole sekventsitud, või siis on lihtsalt lahtisemad kui enamik elektroonilist muusikat.
ma olen pisut kahevahel… mulle meeldivad kompuutrid, aga maailm on muutunud nende abil inimeste vabaduse piiramisega liiga hulluks. muide… väga hea, et Snowden on teie juures Moskvas! hoidke tal silma peal.
– nägin üht sinu teost, kus sa protsessueerisid(1) juurvilju ja hambapastat… selline elektrilis-akustiline/noise’i projekt. mida noise-muusika sinu jaoks tähendab?

Richardas: See oli naljakas performance Veneetsias MAKis. Ma otsustasin esitada seal mürasümfoonia (noise symphony) kolmes osas: tekitada objektidest helisid, ehitada nende töötlemisega performance’i vaikusest müraseinaks ning korrata seda kolm korda erinevate objektidega, kasutamata ühtegi valmis saundi, vaid tekitades kõik nullist. Esimeses osas protsessueerisin juurvilju (mis olid valmistatud ette borši jaoks, mis nähtud juurviljadest pärast performance’it ka tegelikult valmis tehti). Teises osas oli kaks ühikut hambapastat (neist üks Vene ja üks Austraalia oma) ja kolmandas oli raha – rublad ja eurod. Performance oli üles ehitatud hübriidse elektroonilise entiteedi Abram’elini ümber – see on DIY-ühik, mis sisaldab avatud ostsillaatorit (milleks sobib ükskõik mis orgaaniline materjal – juurviljad, piim, mis iganes) ja kombinatsiooni kahest mittelineaarsest filtrist. Valmis ehitati ainult üks Abram’elin… Kõik saundid, mille ma objektidest sain, sämpliti ja resämpliti kahe AKAI vahel ja tehti laiv… Noise-muusika on kindlasti tulevikumuusika… Isiklikult minu jaoks on see kõige huvitavam muusikavorm – ja samas esitamiseks kõige raskem. Ma olen salvestanud neli noise-albumit: „On Earth”, „In White”, „The Bed” ja „Born into This”. Tegelikult on kogu mu viimase aja muusikal noise’i-kiht… Ehkki see on seal ligipääsetav kusagil 20 ja 30 dB vahel – nagu Ahimsa albumil…

Antye: räägi mulle oma muusikategemisprotsessist.

Richardas: Ma teen muusikat iga päev 3–5 tundi. See erineb päeviti. Mõnikord ma „destilleerin” saunde – sämplin ja resämplin trumme või müra vanadest nõukogude või DIY-masinatest – AKAI S700-st sämplerisse Roland MKS-100, sealt omakorda sämplerisse AKAI S1000 jne (mu stuudios on umbes 50 sämplerit)… Kuni mul on midagi, millega mul on hea mängida. Mul peab olema alati mõni kogemus elust, mida justkui audiomaalinguks muuta… Unenägu, mälestus või mõni sündmus… Komponeerimine algab seestpoolt… Mõne aja pärast tuleb tunne, mis saundi ma vajan, ja asun tööle… Kompositsiooni tuum on tehtud laivis kas AKAI MPC2000 või AKAI s20-ga. Siis ma lisan arranžeerimise käigus mõned helid. – Ma kasutan Logic Audio 5.5.1, mis jookseb vanas Pentium IV PCs. Kusjuures toimub mittetäpne sekventsimine – nagu ajapõhine audiomaaling.

Audio praktiseerimiseks kasutan paari vana Maci: 9600, 7300, 3400… Endiselt kasutan ka ATARI STd. Benzo laividel kasutan lihtsat setup build’i AKAI S20 ümber (parim ADC/DAC) – ei kompuutrit, MIDIt ega sekventsimist, kõik on käsitsi mängitud. See tähendab, et pean enne esinemisi palju harjutama ja proove tegema.

Muusika on minu jaoks üks Maagia vorme, lõputu Transformatsioon, Filosoofia Vorm ja ma olen õnnelik, et saan seda teha.


1. „poeetiline kujund konsumerismi-, normcore’i- ja tehnoviitega ;p” (kiwa)