„Loo endale hea nimi ja hoia seda. Ära tee kompromisse ning ära muretse selle pärast, kui palju raha sa teenid või kui edukas sa oled. Näe pigem vaeva sellega, et sa ajad õiget asja, langetad õigeid otsuseid ja seisad selle eest, mida sa teed. Kui sa endale hea nime suudad luua, saab sellest omaette väärtus,” ütles kirjanik William S. Burroughs Patti Smithile enne seda, kui viimane oma loomingulist jalajälge üha sügavamale New Yorgi muusikaskenesse hakkas tallama. Praegu käivad Smithi tõepoolest omaette väärtuseks kujunenud nimega kaasas tiitlid muusik, kunstnik ja poetess, keda peavad oma suureks eeskujuks nii Michael Stipe, PJ Harvey, Morrissey kui Madonna.

Foto: Melodie McDaniel

Laulja noorusaastad enne rokkikooni staatusesse tõusmist on aga periood, mis sisaldas endas kõike muud kui koheselt üleskorjatud talenti ja Jack Danielsiga üleujutatud glamuurseid hotellisviite. Smithi jaoks möödus see aeg suviti askeetlikult kodulinna tehases Sahara kõrbe laadses palavuses töötades, ootamatu rasedusega kokku puutudes, New Yorki kolides pargipinkidel magades, kodututega leiba jagades ning elades täide poolt okupeeritud tubades.

Patricia Lee Smith sündis 30. detsembril 1946. aastal iiri päritoluga sügavalt usklikusse perekonda. Juba lapsena jõudis New Jersey lõunaosa isolatsiooni eest raamatute maailma põgenenud ning tol ajal ka esmakordselt Dalí, Picasso ja Modigliani teostega kokku puutunud Smith järeldusele, et temast peab saama kunstnik. Kuid asjad võtsid algselt natuke teise pöörde, kui loodetud. 20-aastaselt, samal ajal kui Patti oma isa tahtele vastu tulles õpetajaametit tudeeris, jäi ta ootama last, kelle ta lõpuks teisele perele adopteerida andis.

Selle sündmuse valguses otsustas Smith vabrikutöö ja oma tulevase pedagoogikarjääri pikalt saata, haaras kaasa oma suurima iidoli Arthur Rimbaud’ „Illuminatsioonid”, joonistustarbed, vana halli vihmamantli ja pildid õdedest-vendadest ning asus New Yorgi poole teele, et oma kunstnikuambitsioonid lõpuks täide viia. Eldoraadost oli asi aga kaugel, sest raha Smithil ei olnud ja nii veetiski ta nii mõnegi öö sõna otseses mõttes puu all ning töö juures, kus ta end kuni teiste lahkumiseni vannitoas varjas.

New Yorgis kohtus Smith ka oma esimese suure armastuse, fotograaf Robert Mapplethorpe’iga, kes on tuntud oma vastuoluliste sadomasohhistlike ja homoerootiliste tööde poolest ning keda Smith on nimetanud oma elu suurimaks kunstnikuks. Suhtest Mapplethorpe’iga on Smith kirjutanud raamatu „Just Kids”, millest peaks mõningatel andmetel ilmuma lähitulevikus ka filmiadaptsioon.

Mapplethorpe’i ja Smithi lävepakuks oma unistusteni osutus aga nende üsna juhuslik sattumine legendaarsesse hotell Chelseasse, mis on aegade jooksul koduks olnud Charles Bukowskile, Janis Joplinile, Tom Waitsile, Allen Ginsbergile, Jack Kerouacile ja lugematutele teistele kultuurilooliselt tähtsatele nimedele, ning kus paar endale odava hinna eest tuba sai üürida. Just Chelseas elamine ja Max’s Kansas City nimelises ööklubis ja restoranis hängimine viis nad kokku selliste New Yorgi kultuuriavangardi läitnud sädemetega nagu näitekirjanik Sam Shepard, biitnik Gregory Corso, ajakirjanik ja „pungi ristiisa” Danny Fields, muusik Johnny Winter ning paljud teised.

70ndate alguses sai Smithi muusiku-, luuletaja- ja kunstnikukarjäär hoo sisse. Independentile antud intervjuus mainis Smith kunagi, et talle pakuti esimest plaadilepingut ja suurt hulka raha juba 1971. aastal, kuid tingimuseks oli see, et temast oleks saanud 70ndate versioon Cherist. Smith jäi aga endale kindlaks ning kommertsjuustu temast ei saanud. 1975. aastal ilmus Patti Smith Groupi nime alt hoopis punkrokki ja luulet segav „Horses”, mis New Yorgi pungiskeenesse senimaani tuntava pitseri vajutas. Albumi esikaant, mille võttis üles Robert Mapplethorpe, võib aga siiamaani roki klassikaliste fotode hulka lugeda.

1980. aastal võttis Patti aja maha, abiellus rokkbändi MC5 kitarristi Fred „Sonic” Smithiga ning kolis Detroriti, jättes New Yorgi raske südamega seljataha. Smithide perre sündisid kaks last, Jackson ja Jesse, kellest esimene oli, muideks, mõnda aega abielus The White Stripes’i Meg White’iga.

1989. aastal suri Robert Mapplethorpe, 1990. aastal Patti Smith Groupi klahvpillimängija Richard Sohl ning 1994. tabas Smithi veel kaks rasket kaotust – infarkti tagajärjel lahkusid mõnekuise vahega nii tema abikaasa kui ka vend Todd. Seejärel otsustas lauljanna tagasi New Yorki kolida ning on sellest ajast alates ilmutanud kuus albumit, millest viimane nägi ilmavalgust 2012. aastal ja kannab nime „Banga”. Kuid nagu näha, ei näita Smith väsimise märke ning kütab ka 67-aastaselt sama energiaga kontserte anda, kirjutab raamatuid (hetkel on valmimisel üks detektiiviromaan), nahutab aktiivselt poliitikuid ning on Burroughsi õpetuse kohaselt oma nime au sees hoidnud.


Tõnu Pedaru – ajakirjanik, muusik:

„Esimene päris plaat Pattiga sattus mulle pihku teismeeas, 70ndate lõpus ja kujunes kergeks pettumuseks, kuna polnud „piisavalt punk” nagu ootasin. Samuti New Yorgi pungi- ja new wave’i skeenesse kuulunud Blondie’ga võrreldes olid Patti lood liiga kurvad, aeglased ja pikad. Linti võtsin albumist vaid circa 3 pala, nende seas ka „Because the Night”, aga makilinti polnud tollal raisata. Samas albumi kaanefoto oleks küll tahtnud toaseinale Debbie Harry plakati kõrvale seada. 80ndatel sai Patti taasavastatud ning kõik tema 70ndate kauamängivad läbi võetud. Kuigi nendest artistidest (muusikud, poeedid ja kunstnikud), kellelt Smith ise on mõjutusi saanud, võib kokku panna pika listi, pole kahtlust, et nimekiri, keda tema on innustanud ja inspireerinud, on lõpmatu.”

Steve Vanoni – kunstnik, muusik:

„Pattit hakkasin ma kuulama umbes 17-aastaselt, kui üks bändikaaslastest tema esimese plaadi „Horses” endaga kooli kaasa tõi. Mina asetaksin ta selliste rokkpoeetide kõrvale nagu Jim Morrison, Bob Dylan ja Lou Reed. Olen Smithi alati ülimalt austanud, kuna ta ei langenud sellise elustiili ohvriks, mille tagajärjel paljud teised muusika suurkujud üledoosiga lõpetasid. Nimetaksin teda üheks oma kõigi aegade suurimaks muusikaliseks kangelaseks. Peale selle soovitan kindlasti vaadata ka Smithi elust rääkivat dokumentaalfilmi „Dream of Life”.”

Patti Smithi 21. juuli Tallinna kontserdi Facebooki event siin.