Väiketeatreid sünnib Eestisse üha juurde, aga paraku on aasta-aastalt järjest enam kuulda ka nende muredest ja probleemidest. Kas tarvis on paremaid tingimusi kõikidele teatritele või ehk… on teatritegijaid lihtsalt liiga palju?

Fine5 proovis, 2013.

Ühel aprillikuu hommikul toimus Müürilehe kutsel ümarlaud, et kaardistada väike- ja projektiteatrite olulisemad probleemid ja nende võimalikud lahendused. Raha juurdetrükkimine võimalusena arvesse ei läinud. Ümber kultuuriministeeriumi väikese saali laua kogunesid kultuuriministeeriumi teatrinõunik Hillar Sein, Vaba Lava tegevjuht Kristiina Reidolv ning teatrite esindajatena Paul Piik Kinoteatrist, Triinu Aron Sõltumatu Tantsu Ühendusest, Allan Kress Banaanikala Projektiteatrist ja Renee Nõmmik tantsuteatrist Fine 5.

Hillar Sein: Ärgem rääkigem praegu sellest, et raha on vähe, sest seda on alati puudu. Huvitav oleks teada, mis võimalusi teatrid ise probleemide lahendustena näevad.

Triinu Aron: Mina saan rääkida Sõltumatu Tantsu Ühenduse eest. Meil läheb selles mõttes hästi, et saame tegevustoetust, mis on väga suur asi ja tagab organisatsioonile teatava stabiilsuse. See garanteerib, et meil on oma administratiivne kollektiiv, kes saab tegeleda loominguliste projektide väljatoomise ja neile rahastuse otsimisega. Praegu liigume oma ruumi suunas – saame kasutada küll Okasroosikese Lossi musta saali, aga see on etendustegevuseks pisut puudulik, kuigi proovideks suurepärane. Ma arvan, et Vaba Lava juurde loodav saal on see, mis meid oluliselt rohkem rahuldab. Nõrgematest kohtadest: kuna peame taotlema kogu lavastuse väljatoomiseks vajamineva raha kultuurkapitalilt, kuid seda ei eraldata meile täismahus, käib produktsioonikulude katmise osas pidev väljapressimine sõpradelt. Seega jääb küsimuseks, kuidas tagada kahekuulise prooviperioodi tarbeks 100 m² saali rent. Lisaks rekvisiidid, video- ja valguslahendused. Reklaamikulud suudame piletituluga mingis ulatuses katta – ilma selleta poleks ka publikut. Teine probleem on see, et keeruline on leida rahastust ka näiteks pärast etenduse väljatulekut tuurile minemiseks.

Renee Nõmmik: Meil, vastupidi, ei ole kõik need 20 aastat, mil oleme Eestis tegutsenud, olnud sellist toetust, mis võimaldaks regulaarset tööd teha. Samas treenime järjepidevalt iga päev ja kuna me ei lähe pärast iga projekti laiali, pole tegemist projektiteatriga. Oleme otsinud Tiina Olleskiga eelkõige mingisugust liikumisnägemust ja taju, mis oleks siinseid tantsijaid ja olustikutingimusi arvestades huvitavad. Loometegevuseks tuleb tantsijaid ise koolitada, sest tavaliselt pole neil pärast seda, kui nad on kõrgkoolid läbi käinud, enam kohta, kus treeningutega jätkata. Peame selleks ise saale üürima ja taotlusi kirjutama. Ka kõik need lisakulud tuleb katta. Enamasti produtseerime me ise, harvadel juhtudel teeb seda mõni agentuuri moodi üksus, nagu STÜ.

Allan Kress: Kui Triinu rääkis, et neil on administratsioon, siis meil seda pole. Me ei taha liiga suureks kasvada, kuna see tekitab palju igapäevast haldusmuret ja -pinget. Mäletan rahvusvahelise teatrifestivali Banaanikala korraldamise ajast, et muud elu enam ei olnudki kui taotlus-aruanne-taotlus-aruanne ja isiklik loominguline tegevus jäi tagaplaanile. Kogu see projektijuhtimine käib otseselt loomingulise kvaliteedi arvelt. Viimane kogemus oli selline, et sõitsin hommikul kell üheksa Mustamäelt Lasnamäele proovi, mis kestis kella 11-ni. Seejärel läksid näitlejad ära ja sõitsin Mustamäele tagasi, et majandamisega tegeleda. Ja siis õhtul kuue-seitsme ajal asusin jälle Lasnamäe poole teele. See käis paar kuud niimoodi ja oli tegelikult päris hullumeelne. Nüüd juba julgen näiteks endale või mõnele teisele projektijuhile raha küsida ja palgavajadust ette näha. Varem tundus imelik isegi endale lavastajana raha taotleda. See oli ilmselt mõjutatud ajast, mil era-, projekti-, väike- jms teatrid polnud tavapärane nähtus.

Paul Piik: Siin võib näha lahknevust väike- ja projektiteatrite vahel. Minu jaoks seisneb erinevus selles, et kui projektiteatris lõppeb lavastus, siis sealt edasi ei ole meil püsikulusid ega ka -tulusid. Üks asi on tehtud ja vaatame, mis edasi saab ning kas meil on järgmine idee, mida teostada. Kinoteater on selles mõttes võib-olla tõesti just konkreetselt projektiteater, et kui meil on projekt, siis küsime toetust. Me ei tee kohe suuri plaane. Näiteks lavastuse „Võidab see, kellel on kõige hullem mees!” puhul oli meil algselt plaanis teha üks etendus ja vaadata, milline on tulemus. Nüüd on sellest saanud kuskil 40 etendust. Mõnes mõttes on see toetus riskide maandamiseks vajalik. Kui näiteks esimene etendus ei õnnestu, siis saame edasi vaadata ja mingi uue asja ette võtta. Suurt majanduslikku piiravat raami meil ei ole. Kui läheb hästi, siis läheb hästi, ja kui läheb halvasti, siis ei jää keegi millestki ilma. Meie jaoks näeb kogu protsess välja selline, et keegi tuleb ideega ja me üritame siis kolme-neljakesi teha kõik, et see ellu viia. Me ei pea kuskil istuma ja mõtlema, et nüüd oleks tarvis tükki, mis täidaks saalid. Pigem vastupidi – me oleme valmis huvitavateks ideedeks ja töötame kaasa. Mõnes mõttes on meie süsteem pingevabam.

H.S.: Ma olen absoluutselt nõus sellega, mida Paul Kinoteatri kohta rääkis. Mulle tundub, et projektiteater toimib ideaalselt siis, kui selles osalevad inimesed saavad oma põhipalga mujalt ning tulevad konkreetse projekti tarvis kokku. Nii sünnib väga huvitavaid lavastusi ja katsetusi, sest teatud baaskindlus on olemas.

P.P.: Tahtsin vahele öelda märkuse põhi- ja kõrvaltöö kohta. Kuna meil Kinoteatris on näiteks projekti „Võidab see” puhul kõik inimesed seotud Tallinna Linnateatri, Eesti Draamateatri või NUKUga, siis mõtlesime vahepeal, et oleme mõneti justkui puugid… Aga saime aru, et mingist hetkest alates oleme pigem nende teatrite jaoks kasulikud ja efektiivsed. Inimesed teevad oma teatris põhitöö kenasti ära ja saavad veel sealt kõrvalt millegi enda jaoks huvitavaga tegeleda. Millalgi hakkab see ka tagasi tooma. Pireti ja Katariina (Piret Krumm ja Katariina Tamm – toim.) fenomen on tänu kõrvalprojektidele nii palju kasvanud, et nad on oluliselt tuntumad ka oma põhiteatrites. Mõned inimesed lähevad näiteks vaatama NUKU etendusi, sest nad on näinud Kinoteatri asju.

Kristiina Reidolv: Vaba Lava tekkis vajadusest lahendada väike- ja projektiteatrite probleeme. Sisuliselt panid üheksa väiketeatrit seljad kokku ja otsustasid asutada Vaba Lava, mille eesmärgiks oli ühelt poolt luua teatrimaja Tallinnasse ja võib-olla hea õnne korral isegi mõned sõsarlavad väljaspool Tallinna, kus väiketeatrid saaksid esineda. Teisalt hakkaks Vaba Lava pakkuma tugiteenuseid, mille järele on praegu suur vajadus. Pehmetest tegevustest on väiketeatritel probleeme turundusega ning üldse igapäevase majandamise ja isegi projektikirjutamisega. Suured raskused on ka saalidega – nii prooviruumide kui esinemiskohtadega –, rääkimata tehnikast, mida on Eestis väga raske soetada. Vaba Lava on rohujuure tasandil tekkinud organisatsioon, millel on ka kultuuripoliitiline tugi olemas. Kultuuriministeerium on valmis toetama Vaba Lava tegevusi nii rendimaksete kui personalikulude näol, kultuurkapital aga sisulist poolt. Teatrimaja valmib erasektori ja riigi koostöös. Telliskivi ehitab maja, investeerib sellesse hoonesse ja meie Vaba Lavaga läheme pikaajaliste rentnikena sinna sisse. See on hea näide avaliku ja erasektori koostööst.
Vaba Lava loodi 2010. aastal ja praeguseks oleme nii kaugel, et augustiks saab teater valmis. See oleks pidanud juhtuma pisut varem – 2013. aasta novembriks –, aga vahepeal ehitushinnad tõusid. Kogu eelarvestamine tuli uuesti üle vaadata ja ehitajatega läbi rääkida. See oli päris pikk protsess ja kestis vähemalt pool aastat, enne kui kogu maja püstitamine jälle eelarveliselt tasakaalu saadi. Sealt tõepoolest käisid ka kärpekäärid üle, näiteks üks saal ehitatakse välja vaid osaliselt – seal puuduvad tehnilised lahendused, kuigi põhimõtteliselt on võimalik etendusi anda. Teine saal tuleb perfektne koos kõige vajalikuga. Vaba Lava on plaanitud avada 19. septembril.

R.N.: Tantsuteatrite puhul on toetustega jällegi nii, et pole vahet, kas kasutada era- või projektiteatri nimetust, tegevustoetust ei anta kellelegi peale kahe agentuuri, kelleks on STÜ ja Teine Tants. Teised loomingulised üksused elavad ühekordsete projektitoetuste najal, mis on saadud kultuurkapitalilt. Tantsu rahastamist puudutav kultuuripoliitiline otsus on tehtud kuskil üheksakümnendate lõpus. Minu kindel kogemuslik veendumus on, et see on olnud väga ühekülgne tee. Raha on alati piiratud hulk, aga küsimus on selles, mille põhjal neid valikuid teha. Soomes on näiteks kas viie-, kolme- või üheaastased tantsuteatritele ja loovisikutele väljastatavad tegevustoetused (stipendiumid). Minu arvates tuleks ka meil leida võimalus toetada loominguga tegelevaid truppe ja indiviide. Paljud andekad inimesed tegutsevad selles vallas sageli vaid aasta või paar ja leiavad siis kuskilt paremad võimalused või loobuvad. Siis on jälle tarvis n-ö kahuriliha, mõnd uut vinget tegijat, keda üles push’ida, aga vaja oleks ka süsteemsemat lähenemist.

T.A: Minu meelest ongi puudus stabiilsest loovisikuid toetavast ja saalide süsteemist. Need on niivõrd elementaarsed asjad.

R.N.: Praegu on veidi erinev olukord, varem olime omas valdkonnas ainsad ja meist ei saadud ehk mingis mõttes aru, aga praegu on meie kõrvale tekkinud Goltsman Ballett, Tallinna Tantsuteater – ettevõtmised, mis ei kuulu ühegi agentuuri alla ja tahavad iseseisvalt oma loomenägemust ellu viia. Nad jõuavad lõpuks samasse punkti, kus meie olime 20 aastat tagasi. Nüüd hakatakse sellest olukorrast aru saama. Tantsuteatrite vaatenurgast tuleb praegu tõdeda, et kui loojatel on põhimõtteliselt olemas vabadus midagi teha, siis võimalus seda vabadust ka järjepideva loometegevuse näol realiseerida tegelikult puudub.

H.S.: Me oleme seda arutanud ja oleme üldjoontes nõus, aga kui kultuuriministeerium hakkaks toetama loovisikuid, siis me kindlasti ei tahaks, et tekiks uuesti nn teatrite keskvalitsus, kus siis mingi X härrade-prouade komisjon üksikisikutele kolme- või viieaastaseid loomestipendiume määrama hakkaks. Minu meelest on see kriitiline mass tantsumaailmas läinud nii suureks, et tuleb leida mingi süsteem pealekasvavate uute tegijate jaoks. Kõige suurem oht seisneb selles, et pikaajalise stipendiumi saajad harjuvad selle püsiva sissetulekuga ära ja hakkavad seda iseenesestmõistetavaks pidama. Muide, teen ettepaneku, et võiksime rääkida mitte projektiteatritest, vaid väiketeatritest ja teatriprojektidest. Kui tehakse ühekordselt üks lavastus, siis on tegemist teatriprojektiga. Kõik ülejäänud on väiketeatrid.

Mitte ühegi kultuuriministeeriumist tegevustoetust saava repertuaari- ja väiketeatri puhul ei kata see 100% personalikulust. Allan on öelnud, et reklaamirahast võib vaid unistada – sihtasutustes ei ole see sugugi teistmoodi. Reklaamivahendid tuleb igaühel endal teenida, ministeerium toetab läbi tegevustoetuse ikka loojaid ning lavastuste etendamist.

K.R.: Mul oleks üks küsimus Hillarile. Vaatasin hiljuti 2014. aasta toetusi. Paranda mind, kui mul on siin vigu sees, aga põhimõtteliselt 23 asutust, Eesti Teatri Agentuur ja programmid saavad 2014. aastal ühtekokku ca 28,4 miljonit eurot (sisaldab tegevustoetusi, investeeringuid jne). Ütleme nii, et nendest 23st pooled on riigi sihtasutused ja Estonia ning teise poole moodustavad eraõiguslikud väiketeatrid ning teatri- ja tantsuagentuurid. Aga rahaline proportsioon on selline, et viimased saavad kokku natukene rohkem kui 1,5 miljonit eurot ehk toetuste jaotumine on üsna balansist väljas. Kas kultuuripoliitiliselt on plaanis seda tasakaalu muuta?

H.S.: Ei, seda ei ole plaanis muuta. Vaadakem nüüd, kuhu see raha läheb. Estonia toetus on nii suur, et üksnes selle numbri peale võiks ülejäänud seltskond näost lillaks minna. Aga Estonias on ligikaudu 450 inimest, Vanemuises on üle 350. Kui arvestada nüüd kokku, kui palju meil on eraõiguslikes väiketeatrites töötajaid, ja jagada ära etenduste, uuslavastuste ning muud taolised arvud, siis võib öelda, et asjad on teatud moel siiski tasakaalus. Rääkimata sellest, et ooper ja ballett on olemuselt väga kallid žanrid ja seda kõikjal maailmas. Kas raha juurdeandmine väiketeatritele tooks kaasa rohkem uuslavastusi? Kas selle tulemuseks oleks rohkem etendusi ja publikut? Väidan, et see ei oleks nii. Sellega, et inimesed on teinud aastaid rohkem tööd, kui seda igakuise töötasuga kompenseeritud on, olen ma absoluutselt nõus. Minu meelest ei peaks me enam üldse, hambad ristis, miljonist teatrikülastusest rääkima, võib-olla tuleks kõnelda uuslavastuste arvust, mida riik on võimeline tellima. Just see arendab valdkonda. Parem on, kui teatrikülastusi on 800 000, aga iga külastaja lahkub tundega, et ta on saanud elamuse. See on suurem väärtus.

K.R.: Jah, ma saan aru, et ühest küljest on meil kohustus hoida üleval suuri teatrimaju ja hulgaliselt teatritöötajaid. Teisalt ei tohi me aga unustada, et järjest rohkem on tulemas juurde vabakutselisi näitlejaid ja lavastajaid ning mitte seetõttu, et nad oleksid kuidagi halvad, vaid nad valivad selle tee, kuna see tundub neile huvitavam. Samas on see seotud suurte sotsiaalsete riskidega, kuna neil puudub igasugune majanduslik ja sotsiaalne kindlus. Ühe argumendi tahaksin veel tuua väike- ja projektiteatrite kasuks: kui vaadata teatri aastaauhindu, siis need jaotuvad n-ö riigi- ja väiketeatrite vahel üsna võrdselt pooleks…

H.S.: Sa tahad siduda auhinnad raha ja toetustega?

K.R.: Mitte just seda, aga teatud tendentse selline jaotus siiski näitab.

H.S.: Aga vaadakem siis ka žürii koosseise. Auhindu ei jaga mitte teatripublik ega ministeerium, vaid žürii. See on väga tore, kui väiketeatritele või teatriprojektidele antakse järjest auhindu. Kõik suured sõnateatrid ei peagi olema nomineeritud. Me ei tee teatrit auhindade pärast, vaid publikule.

K.R.: Minu väide seisneb eelkõige selles, et valdkond on muutumas, liigutakse üle vabama tegutsemisvormi suunas ja see ei ole halb, kuna, nagu näha, sealt tuleb üsna palju auhindu. Ehk siis väiketeatrid ja vabatrupid on kunstiliselt kõrgel tasemel, aga neil puudub majanduslik kindlus.

H.S.: Jah, olen nõus, aga kultuuriministeeriumist tegevustoetuse väljastamine ei ole minu meelest mingi naljaasi. See ei toimi nii, et ühel aastal annan, teisel mitte. Minu meelest oleks see vastutustundetu.

K.R.: Aga sellepärast ongi loodud agentuurid ja katusorganisatsioonid, kes maandavad neid riske ja tagavad stabiilsuse, et igal aastal tuleb projekti- ja väiketeatritelt huvitavaid uuslavastusi.

H.S.: Kas me peaksime määrama agentuurile siis nii administratiivse kui ka projektide väljatoomiseks ette nähtud toetuse? Sellisel juhul tõmbaksime väiketeatrite alumise otsa siit tegevustoetuste nimekirjast maha. Ja tantsuteatrite poole pealt võiksime võtta siis parem ühe agentuuri juurde, anda kõigile pataka raha lisaks ja öelda, et peate valima ühe ja hakkama saama. Kogu lugu. Minu meelest ei ole see õige. Loojale peab jääma valikuvabadus.

K.R.: Mina saan aru nii, et ministeeriumi silmis on probleemiks väiketeatrite ja vabatruppide muutlikkus. Võiksime leida ühiselt sellised vankumatud alused, mis tagaksid meie jaoks stabiilsuse, aga esindaksid teisalt neid dünaamilisi protsesse, mis valdkonnas eneses toimuvad. Novembris loodi Eesti Väike- ja Projektiteatrite Liit, mis peaks esindama just väiketeatrite huvisid. Seal käis läbi teema, et olemas võiks olla produtsentide süsteem, mille raames pakutaks teenust erinevatele väiketeatritele ja vabatruppidele.

H.S.: Ministeeriumi silmis ei ole väiketeatrite muutlikkus probleem, vaid õnnistus. Teater peab olema muutumises ja liikumises. Mis puudutab loojate sotsiaalseid garantiisid, siis ma olen sellega nõus, et alused võiksid olla täpsemini paigas, aga kordan veel kord, et riigipoolne tegevustoetus ei saa toimida stiilis, et sel aastal saate, järgmised kaks mitte ning siis saate jälle. Lisaks unustame praegu üldse ära kultuurkapitali, mis ongi selliste ettevõtmiste toetamiseks ju loodud.

A.K.: Mulle tundub kõik õige. Nii riigi kui erateatrite seisukohad. Sellega aitab leppida teadmine, et ega teatrit ei pea ilmtingimata tegema.

H.S.: Kui sa teed oma asja imehästi ja väga tublilt, siis saad ka toetust, ja kui see ei tule sul nii hästi välja, siis mitte. Selle asemel, et käia ringi ja lõputult nutta, et miks mind ei armastata, miks mind vaatama ei tulda, tuleks ikka kõigepealt iseenesele otsa vaadata. Üks mu repertuaariteatris töötav sõber ütleb, et teatris on ainult kaks probleemi: ideepuudus ja andevaesus. Ülejäänu on lahendatav.

A.K.: Sel põhjusel ei tahakski liiga suureks kasvada. Suurtel teatritel on vaja nii või teisiti tegutseda. Väiketeatreid peakski eristama vabadus, et kui ei taha, siis ei tee. Ühtlasi olen nõus, et kui antakse kolmeaastane toetus ja ühel hetkel seda enam pole, siis on ju tunne, nagu keegi võtaks mingisuguse põhiõiguse ära. Püsitoetuste saajate ring ei saa ju lõputult laieneda. Seetõttu tekkiski mul arusaam, et vahepeal peab lihtsalt hoo maha võtma ja mittemillegagi tegelema või tunnetama, et see ei ole kohustus ja vajadus, vaid täiesti vabalt saab ilma teatrita. Minge metsa ja loodusesse, tajuge mingeid teisi elamusi ja tulge siis tagasi. Teistsugune normaalsus tuleb leida. Ma olen näinud ka seda aega, mil näitlejad läksid teatrist, jalad ees. Siiamaani harjume mõttega vabakutselistest. Aga nii ongi tänapäeval, et tuleb hakkama saada. Tulebki olla natuke taksojuht ja natuke näitleja ning ühel hetkel saad tellimusi ja erialast tööd.

H.S.: Sa sõnastasid praegu üsna mitu asja, millega ma olen täiesti nõus. Paavo Piigi näidendis „Keti lõpp” ütleb Priit Võigemast läbi Arvo Pärdi suu sellise mõtte, et mitte laienema ei pea me kogu aeg, vaid asja tuuma tungima. Ma olen sellega väga päri. Kui kunstitegemine on sinu jaoks möödapääsmatu eneseväljendusvahend, milleta sa mitte kuidagi hakkama ei saa, siis ma usun, et publik märkab seda ning seeläbi oledki toetatud, hinnatud ja väärtustatud.