Sirbi uus kirjandustoimetaja soovib ilmuvaid käsitlusi žanriliselt ja temaatiliselt laiendada ning kirjanduskülgi seejuures ka ühtsemaks muuta.

Pille-Riin Larm. Foto: erakogu.

Mis ajendas Sind Sirbi kirjandustoimetajaks kandideerima?

Ennekõike tahtmine panustada huvitava ja adekvaatse Sirbi valmimisse, sest selle käekäik läheb mulle ammuse püsilugejana väga korda. Olin mõelnud sellegi üle, kas ja kuidas oleks võimalik teostada ühtaegu mitmekesisemaid ja kompaktsemaid kirjanduskülgi. Uue peatoimetaja esimese kuu numbrid andsid aimu, et tema visioon lehest tervikuna on sarnane – see julgustas kandideerima, kui konkurss välja kuulutati. Arvestasin, et ei pruugi osutuda valituks ega saada oma ideid realiseerida, aga soovisin vähemalt anda sihtgrupi esindajana tagasisidet ja teha ettepanekuid.

Millise toimetajana Sa ennast näed? Mida soovid Sirbi kirjanduskülgedel eelnevaga võrreldes muuta?

Näen ennast tolerantse, kuid nõudliku toimetajana. Eelnevaga võrreldes soovin muuta Sirbi kirjanduskülgi žanriliselt ja temaatiliselt mitmekesisemaks, aga ühtlasi käsitlustelt kompaktsemaks. Kõige olulisemaks missiooniks jääb seejuures heatasemelise kriitika avaldamine eesti ilukirjanduse kohta, selle reflekteerimine ja mõtestamine. Loodan laiendada ka Sirbi kaasautorite ringi.

Milline on eesti kirjanduse hetkeseis? Millest on puudu? Mida võiks olla vähem? Mis teeb eriti rõõmu?

Eesti kirjanduse hetkeseisu pean igati elujõuliseks, ilmub kõike ja sealhulgas väärtuslikku. Tõsisem probleem on lugejate piiratud hulk ja nende killustumine. Küllap saab lehekriitika mingil määral aidata nende tähelepanu lugemist väärivale juhtida, toimetajana tunnen sellega seoses väga suurt vastutust. Viimasel ajal kurdetakse tihti konkreetse žanri, suure romaani puudumise üle, aga ega praegune aeg seesuguste kirjutamist soosigi. Loodetavasti annab äsja välja kuulutatud romaanivõistlus positiivse impulsi. Rohkem kui suurest romaanist näib paraku olevat puudu kirjutajate enesekriitikast. Sellest lähtuvalt: vähem võiks pääseda trükki grafomaanide toodangut. Võib-olla on see seotud ka toimetajate liigse leebuse või napi kooliga. Alati võiks ilmuda rohkem asjatundlikku kriitilist analüüsi, mis ühelt poolt näitaks, et kriitik on hakkama saanud teose n-ö lähilugemisega, teisalt asetaks selle mingisse konteksti, märkaks seoseid ja osutaks uudsele. Rõõmustavat on palju: möödunud aastal ilmus rohkelt head kirjandust, sh eesti kirjandust rikastavaid õnnestunud eksperimente, hoogustus n-ö kodanikualgatuslike väljaannete avaldamine, järjekindlalt tõlgitakse eesti kirjandust muudesse keeltesse jne. Tore on, et meeldivalt paljudel noortel on huvi kirjanduses toimuva vastu ja soov kuidagi kaasa lüüa.

Kas trükiajakirjanduses ilmub piisavalt ilukirjanduslikke tekste?

Minu subjektiivset arvamust mööda küll, aga on arvukalt neid, kellele sellest ei piisa (enamasti avaldada soovijad).

Sirbi skandaali ajal heideti kirjanduskülgedele ette tõlkekirjanduse tagaplaanile jäämist. Kuidas suhtud sellesse väitesse? Milline roll on tõlkekirjandusel ja -kriitikal Sirbis tulevikus?

Olen nõus. Samas tuleb mõista, et ehkki kirjanduskülgedel võiks olla rohkem paljut muudki peale tõlkekirjanduse, on lehe maht piiratud. Olulisematele tõlgetele püüame siiski arvustajad leida, ka etteheitjate endi kaastööd oleks ülimalt teretulnud.

Milliseks on kirjanduskriitika Sinu arvates muutumas? Nii sisu kui ka kirjutajate poolest.

Üldmuljelt aina subjektiivsemaks ja blogilikumaks, mis on arvatavasti seotud uue kriitikasse tuleva põlvkonna taustaga ja internetis leiduvate toimetajavabade avaldamispaikade arvu kasvuga. Aga kuhugi ei kao kriitikast ka traditsiooniline asjatundlik ja argumenteeritud analüüs. Küll nooredki selle ära õpivad, vähemalt andekaimad neist.

Kuidas hindad noorkriitikuid? Kui kerge või raske on noorel kirjutajal kriitikasse tulla?

Hindan kõrgelt, nemad on ju kriitika kasvulava. Ja mis vanakriitik ma isegi olen, meie kriitika suurkujude kõrval alles algaja. Kriitikasse tulla on pigem kerge. See ei sõltu kuidagi vanusest, vaid kaastöö sisukusest. Raske võibki olla pigem intelligentse arvustuse kirjutamine, aga julgustan igal juhul üritama. Kui mõni teema kuidagi rahu ei anna või tundub, et midagi olulist on teistel ütlemata jäänud, ongi paras hetk alustada ja kirjatükil tõenäosus õnnestuda suurem. Head arvustused on Sirbis, nagu igas väljaandes, teretulnud, sõltumata autorite vanusest jm faktoritest.

Õpid Tartu Ülikoolis kirjanduse doktoriõppes. Millised on Sinu peamised uurimissuunad?

Õpingutega on tegelikult ühel pool, jäänud on veel lõpetada doktoritöö viimane (esimene) peatükk. Peamine uurimissuund on olnud 19. sajandi teise poole kirjandus ja kriitika ehk see, mis toimus eesti kirjanduses vahetult enne Noor-Eesti rühmituse tulekut. Väidan, et Noor-Eesti murrangut on tänu nende endi veenvale müüdiloomele üle tähtsustatud. Olen uurinud ka eesti kunstmütoloogia kujunemist, konkreetsete kirjanike retseptsiooni Koidulast Underini, kirjutanud kriitikat praegusele kirjandusele, üht-teist toimetanud jne (kõik mu publikatsioonid on huvilistele kas või ETISe imedemaa kaudu vabalt kättesaadavad). Kindlasti ei maksa karta, et Sirp hakkab nüüd tegelema kirjanduslike anakronismidega. Mis tahes erialaga tegeleva teadlase jaoks on elementaarne, et ei kapselduta vaid oma teemasse ja jälgitakse erialal toimuvat laiemalt. Toimetajana pean eesti kirjanduse lätete ja klassikute tundmist igal juhul nüüdisaegse kirjanduse mõtestamist toetavaks ABCks.