Müürilehe festivali peaesineja, muusikakriitikute favoriit ja kümnete erinevate nägudega artist, kelle iga lugu kõlab justkui stseen su järgmisest lemmikfilmist.

Dirty Beaches. Pressifoto.

Mees ja elektrikitarr. Taevas laulatatud paar. Kuivetunud bluusimehed R. L. Burnside ja John Lee Hooker. Maiseid naudinguid promovad Bo Diddley ja Elvis. Nimekiri on hiiglama pikk. Ja siis tuleb Alex Zhang Hungtai. Taiwanis sündinud, aga sealt Kanadasse jõudnud mees, tuntud ka kui Dirty Beaches. Muusik, kes on elanud maailmas kümnetes eri linnades, mis on jätnud oma jälje ka tema loomingusse – see, et sul on ainult poolkodud. Muusik, kes läks algul kontserdile mikrofoni ja reverbiplokiga ning laenas teistelt bändidelt kitarri ja kitarrivõimu.

Minu – ja ma arvan, et veel nii mitmegi teise – teadvusse jõudis Dirty Beaches 2011. aasta albumiga „Badlands”. Plaat, mida võib mõneti pidada debüüdiks, kuna väljaandjaks on väheke „suurem” plaadifirma Zoo Music. Tegelikult oli Beaches ilmutanud muidugi juba mitmeid aastaid varem oma uduseid eksperimente EPde ja kassettide näol taoliste minibutiikide alt nagu Night People ja Fixture Records. „Badlands” oli aga pööre. Album, millel on rääkida oma lugu. Lugu, mis sai alguse Alexi vanemate vanadest fotodest ja tema isa kunagisest lauljakarjäärist. „Badlandsil” kehastub pumatise pompadour-tukaga Alex loost loosse erinevateks tegelasteks, kes kulgevad läbi rockabilly-rägastike, müramassiivide ja nukralt hüüdva sinisilmse souli. Siin on kaudseid viiteid ja otseseid linke jaapani psühhedeeliale, krautrock’ile, Suicide’i minimalistlikule neuroosile ja päris autentsele, kratsivale bluusile.

Alex on öelnud, et kõige rohkem tahaks ta tegeleda linateostele muusika kirjutamisega. „Badlandsi” iga lugu olla nagu stseen filmist. Romantiline ja peenelt stiliseeritud road movie. David Lynchi „Wild at Heart” läbi mõranenud teleriekraani ja plärisevate kõlarite. Aga lo-fi müramasina all on hingematvad meloodiad. Ja need rifid. Kibemagusad karjatused, mis on laetud seksuaalsuse ja üksinduse vastupandamatust kokteilist. Reverbi mattunud Alexi hääl ja kile kitarr. Odav trummimasin, millest õhkab vintage-soojust. „True Blue”, mis on kui väänatud „Dirty Dancingu” soundtrack. „Sweet 17”, „A Hundred Highways”, „Lord Knows Best” ‒ justkui teisest ajastust pärinevad hitid, aga ometi kuidagi nii õigelt siin ja praegu.

Loomulikult ootasid kõik nüüd uut „Badlandsi”. Uut „True Blue’d”. Uut alternatiivromantikat. Aga ei.

Ma arvan, et on hea, vähemalt Alexi kui looja jaoks, et „Badlandsist” ei saanud mitme osaga saagat. Kääbikut. Järgmiseks tulid mõned jagatud EPd (üks koos Ela Orleansiga), singlid ja siis album „Water Park OST”, mis koosneb tegelikult sõbra dokumentaalfilmi jaoks kirjutatud muusikast. Meditatiivne ja instrumentaalne, õhuline ja Alexile omaselt napp. Mõned kuud pärast seda ilmus ei-tea-kust järgmine album (oh, tegelikult ju lausa topeltalbum), mis näitab Alexit muutumas taas elektroonilisemaks, stiililohakamaks ja improviseerivamaks.

„Drifters” on selle duubelkogumiku „popiplaat”. Krudisevad biidid, monotoonne rütmimootor, hüsteerilised sündisoolod ja Alexi hääl, kord kaeblev, kord fataalne. „I Dream In Neon” ja „Casino Lisboa” on „Driftersi” n-ö hitid. Jalanõksutajad ja peakeerutajad. Küll ei lase mees aga meloodiatel liiga ilusaks minna. Akordijärjestused on järjekindlalt nihestatud ja pooltoonides.

Teine pool kogumikust, „Love Is The Devil”, on väljamõeldud filmi heliriba. Film, millel puudub kindel narratiiv, aga läbiv meeleolu on väga selgelt stsenaariumisse kirja pandud. Materjal on loodud Berliinis pärast seda, kui Alex oli oma tüdrukust lahku läinud. Ma tean, ma tean, et see kõlab nagu lubadus halvaks seebiooperiks. Seda see aga kindlasti pole. Nukrust on siin küll, see on tõsi, aga rohkem sarnaneb „Love Is The Devil” „Waterparkile”. Sama meditatiivsus ja rohkete õhuaukudega atmosfäär. Tunduvalt rohkem kasutab Alex siin sünteetilisi keelpille ja ka puhtalt kõlavat klaverit. See kõik kokku loob lõpuks üleva ja pühaliku tunde, justkui hõljuks lõpmatult kõrge katusega katedraali lae all. Midagi sakraalset, aga samas läbi ja lõhki inimlikku.

Kontsertidel pole Alex ka nüüd enam üksi. Ta ise mängib järjest rohkem sünti, kitarril on sõber Kanadast, nüüdseks laiali läinud lo-fi-bändist Grand Trine. Lisaks võib kohata veel saksofoni või trummarit. Lood võivad venida kolm korda pikemaks kui plaadil ja lõppeda totaalses juhitud kaoses. Ja kõik on usutav. Laval on mees, kes pole kogu oma elu tahtnud midagi muud, kui muusikat kirjutada ja seda esitada.

Dirty Beachesi blogi on Alexi lugude laiendus. Videod, pildiseeriad ja mõttepuhangud eemaldavad igasuguse popstaari võltsglamuuri ja näitavad inimest, keda tahaks hea meelega oma sõbraks. Inimest, kes on tundnud samamoodi, kes vaatab maailma üsna sarnaselt ja kes huvitub ning hoolib ka rohkemast kui oma muusikast.

Tänavu sügisel ilmub Dirty Beachesi uus instrumentaalalbum „Stateless”. Treileri järgi tuleb see veelgi sümfoonilisem ja puhtama heliga kui varasemad. Siin on Trieri „Melanhooliat” meenutavat hävingueelset suurust ja ikka sedasama puhast filmilikkust. Alex elab oma unistust. Täiega.