Homme, 9. veebruaril Draamateatris esietenduva lavastuse „Vennas” kavalehel kirjutab näidendi autor Tõnu Õnnepalu nii: „Kiri sünnib lahusolekust ja lahusolekute sünnitamises oli too möödasaav aastasada, XX sajand, tõeline meister. Väljarännud Suure Võimaluse jahil, põgenemised elu eest, karmid (isegi kui jõukad) pagulusaastad, mille lõppu polnud näha, veel hoopis karmimad pagendusaastad, mille lõppu tihti ei jõutudki ära oodata. Ja ometi kirjad, need õrnad paberlaevukesed, mis ületasid ookeane ja okastraattõkkeid, niipea kui sõda mööda sai, niipea kui surmaähvardus leevenes. Sest kuskil sealpool pidi keegi ju ometi ootama, keegi olema elus. Ema või isa, õde või vend, sõber või armsam. Keegi.”

Tõnu Õnnepalu leidis kirjad, mis ühendavad üht perekonda: vendi Jakobit ja Willemit ning nende mammat. Räägime Tõnuga juttu Draamateatri kammersaalis.

Üks „Vennase” aluseks olevaid kirju

Alustuseks palun, et räägiksite, kuidas see näidend ikkagi alguse sai?

„Vennas” on oma põhjalt ja alguselt tõsielunäidend. See juhtus nii, et ma leidsin ühed kirjad Hiiumaalt vanast aidast. Need olid kuskil sodi hulgas, nii et ma ei saanud algul üldse aru, et neis midagi erilist oleks. Aga kui ma esimesi lugesin, siis taipasin, et need on väga huvitavad ja siin on küll üks lugu peidus. Leidsin neid veel, nii nagu nad tulnud olid. Üks vend oli kirjutanud teisele vennale ja oma mammale. Vend, kes kirjutas, oli läinud I maailmasõja aegu laevadele nagu paljud Hiiumaa poisid, ja jäänud Ameerikasse. Sinna ta jäigi ja sealt ta kirjutas, peamiselt New Yorgist.

Milline seos on kirjade leidmiskohal teie endaga?

Kõigepealt ma leidsin selle maja. Tõesti lihtsalt leidsin ta sealt võsa vahelt. See oli mahajäetud koht, oli kevadine aeg ja see oli kuidagi nii ilus. Selgus, et maja on müügis. Ma ostsin ta ära ja sain need kirjad kaasa. Need olid seal juba eelmise pererahva üle elanud. Need, kes kirjad saanud olid, need olid ammu surnud. Seal polnud mitte ainult venna kirjad, vaid ka näiteks mamma kirjad, kes kirjutas teisele vennale ilmasõtta. Poeg oli need kaasa toonud. Ja keegi tütarlaps oli Willemile kirjutanud. Need kirjad olid ka alles hoitud, kuigi see polnud sugugi mitte see tütarlaps, kelle ta naiseks võttis. Ja muid dokumente oli ka. Üks kohtudokument jõudis ka näidendisse.

Need kirjad on hiiu keeles, mis imeasi see on?

Kes Hiiumaal käinud on, see ikka teab, et ta natukse teistmoodi on kui suure maa keel. Hiidlase tunneb ära kõnemeloodiast, see on väheke laulvam. Aga no, ütleme nii 100 aastat tagasi, siis kirjutati ikka kirjakeelt, aga kes seda nüüd nii täpselt ja peenesti teadis, eks hiiu keele sõnad ja väljendid sattusid ikka sisse. Mis puutub näidendisse, siis teise venna kirju muidugi olemas ei olnud, need on kuskil Ameerikas teadmata kohas. See näidendi keel ei ole päris see, mida sellal tegelikult räägiti, aga mingi hiiu keele kõla ja teistmoodi olek ikka selles sees on ja näitlejad on selle kenasti ära õppinud.

Tekstist käis läbi kommunistide ja kapitalistide vastandumine. Üks vend pooldas üht, teine teist, aga üks pere ju ikkagi?

Jaa, see vend, kes New Yorgis elas, tema oli punane. Too aeg oli suure kriisi aeg. Ta ütleb, et see aeg, mis on, sünnitab punaseid ja ta ütleb, et ta ei häbene öelda: ma olen üks neist. Tema läks siit ära enne I maailmasõda ja enne seda suurt revoluutsiat. Ta läks ära nende ideedega, mis olid tegelikult väga levinud. Sotsialismi punased ideed. Need olid 5. aasta revolutsiooniideed, et mets ja maa saavad meitele – millele ka Eesti vabariik mingil määral rajati. See maareform oli ju tegelikult ka üsna punane. Aga jah, selles vendade erinevus kindlasti on, et üks ajab punast juttu ja teine saab Eestimaal, Hiiumaal, asundustalu ja hakkab siis sellega asjatama.

Nad teineteist välja ei vihastanud?

Noh, eks ikka. Aga vennaste asi – see poliitika nüüd nii tähtis ka ei ole. Ma arvan, et kõige tähtsam oli ikka see kirjade saamine ja side üldse, et see kestis. Eks see Ameerika venna jutt oli ka nagu oli. Ta ikka tegi seal Ameerikas bisnist ja kiitles, et vaatame, kes meist enne rikkaks saab. Ameerika unelm on neis kirjades sees.

Kuidas teie enda suhe kirjade kirjutamisesse on? See on teie loomingust ju ka varem läbi käinud.

Jah, ega ma vist muidu sellist kirinäidendit ei oleks tegema hakanud, kui see kirjade kirjutamine mulle endale lähedane poleks. Eks minagi olen välismaal pikemat aega elanud ja sealt kirju kirjutanud.

Kas tänapäevaks on kirjade kirjutamisest ainult nostalgia järele jäänud?

Tollel ajal, kui näidendi tegevus aset leiab, oli see ainus võimalus suhtlemiseks, kui keegi oli Ameerikas. Telefon oli olemas, aga näiteks seal Hiiumaal külas küll mingit telefoni ei olnud. Neis kirjades on see Jakob uhke, et ta võtab naise, kes on päris jänki, aga samas kirjutab ikka vennale, et kuule, äkki saate kirja sees männaseemneid saata, siin ei ole selliseid männapuid nagu Hiiumaal – paneks siia ka kasvama.

Huvitav on see, et tänapäeval on kirjade kirjutamine jälle väga moodis. Nüüd ei kirjutata enam selliseid kirju nagu varem, aga kirjutatakse teisi kirju, interneti teel. Jällegi kirjalik suhtlemine. Niisamuti see olukord, et keegi perekonnas on kuhugi kaugele läinud. Mis kujul see kiri on – see polegi nii olune. Aga just see lahutatus, et elatakse eri maailmas.

„Vennas”
Lavastaja Aleksander Eelmaa. Kunstnik Liisi Eelmaa. Helikujundaja Lauri-Dag Tüür. Osades Pääru Oja, Indrek Sammul, Kaie Mihkelson. Esietendus 9. veebruaril Draamateatri väikeses saalis.