Rääkisime tänavuse noore disaineri preemia SÄSI laureaadiga oma brändi vedamisest, disainiharidusest ning Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri kateedris toimuvast põlvkonnavahetusest.

Aap Piho. Foto: Tõnu Tunnel

Aap, sa oled õppinud Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri, nüüdseks oled aga jõudnud ruumikujundusest mööblikavandamiseni. Milline on see ümber kohandumine sinu jaoks olnud?

Tänaseks võin ma öelda, et olen leidnud oma tee ja viimased neli aastat mööda seda käinud, ning tunnen, et saan sellest ainult õnnelikumaks. 2009. aasta, majanduskriisi algusaeg oli minu jaoks väga segane periood. Mind koondati ühest suurest arhitektuuribüroost, nii et ühel päeval leidsin ennast lihtsalt küsimuse ees, et mis nüüd saab? Ja sama kiiresti mõistsin, et nii ma enam edasi tegutseda ei taha. Mulle tundub, et vaatamata sellele, et pidin kõik projektid üle andma ja plaane joonestama, tundsin mõnu ikkagi nendest väikestest esemetest, mis otse inimestega kokku puutuvad. Alateadlikult liikusin aina enam detailide suunas ja see areng on olnud orgaaniline. Muidugi tahaks, et oleks kõik need otsused palju nooremana suutnud langetada. Miks ma juba 18-aastaselt õigeid valikuid ei teinud – kuhu ma tänaseks oleksin juba jõudnud! Aga ideaalset lahendust, et tee seda ja saad õndsaks, ei ole olemas.

„Kelleks ma tahan saada?” on ju tegelikult igavene küsimus. Kuidas on erinevad ülikoolid aidanud sellele vastata?

See kuu aega, mil ma pärast koondamist erinevaid koole otsisin, tegelesin justnimelt küsimusega „kelleks ma tahan saada?”. Kaalusin nii kunstikorraldust kui stsenograafiat, kuid Hollandi disainikool tundus lõpuks ikkagi kõige õigem valik. See oli rännak, ühest küljest teadlik, teisalt juhuslik. Ja kuigi tagantjärele võin öelda, et see Hollandi kool oli küll loominguliselt eksperimentaalsem, ent mitte väga realistlik, siis selles, kuhu ma tänaseks jõudnud olen, on Eesti Kunstiakadeemia või Tallinna Tehnikaülikooli haridusest kindlasti rohkem kasu olnud.

Majandussurutis, õpingud erinevates riikides, tööalased fookuse nihkumised – see kõlab ühe olulise katsetuste ajana. Kas katsetuseks võib pidada ka sinu esimest kaubamärki Maast Furniture?

Olles saatnud 2010. aastal äsja Hollandist naasnuna paberid TTÜsse, püüdsin Ahvenamaal paadis ahvenaid, kui Martin Pärn mulle helistas, et pidada maha vastuvõtuvestlus. Jutuajamine toimuski niimoodi telefoni teel, et mina olin kummikutes kuskil aerupaadis ja tema Tallinnas. Võttis mu, jumal tänatud, õppima! Ja ma läksin sinna koos Tõnisega (Tõnis Kalve – toim.), kellega alustasime kaubamärki Maast Furniture. Olime ühesuguse taustaga, samast koolist ja mõlemad veidi ripakil. See oli aeg, mil majanduskriis oli veel täies jõus, kuid teisalt oli väga rahulik. Välisfoon oli küll äng ja pimedus, aga samas oli justkui pärast sõda – kõik on ära lammutatud, nüüd tee, mida tahad, hakka ainult kuskilt pihta. Kui varem olime me materiaalses ühiskonnas, kus kõik tegid ainult säravaid ja vägevaid asju, siis selleks ajaks oli minul sellest kõrini. Kogu maailm liikus inimese poole, muutus lihtsamaks ja loogilisemaks ning sealt vaatasin ka enda väärtushinnangud üle. Ja otsustasimegi Tõnisega, et proovime. Üks mu belgia sõber, kes võttis just siis üle oma pere köögifirma, oli ka osaliselt asjaga seotud. Aga meie tiimitöö ei klappinud, ei näinud välja päris selline, nagu sisimas ootasin, ja tulin veidi maailma peale pettununa siis ka sealt Maastist ära.

Kuidas Maasti ja Warm Northi kogemusi võrreldes loominguline protsess ehk toote loomine sinu jaoks muutunud on?

Tänaseks käib see kõik kuidagi väga orgaaniliselt. Maasti ajal planeerisime võib-olla liiga palju üle, mõtlesime kõik hästi keeruliseks. Tegelikult on suur oskus näha asju äärmiselt lihtsana. Mind inspireerivad väga inimesed, kes meie tooteid tellivad, ja seetõttu ei meeldi mulle ka väga vahendajad. Ma naudin nende inimestega suhtlemist, käin tihti ise asju kohapeal kokku panemas ja saan otsest vastukaja, mis võiks olla teisiti või mida keegi veel vajaks. See on väga loomulik tööprotsess. Olengi rohkem nagu ühe väikese puutöökoja meister. Ma ei püüa asju liialt üle mõelda või planeerida. Kindlasti ei tule ma igal hooajal välja uue kollektsiooniga. Mulle meeldib teatav ajatus ja seda ma jälitan. Aga teisalt tahaks leida Eestist veel rohkem perspektiivi, teha keraamika või teiste valdkondadega midagi koos. Annaks aeg piisavalt inimesi, kes meid hindavad ja toetavad, siis kindlasti kasvataks endale meeskonda ümber.

Mis tagab ühe mööblieseme edu?

Heast lauast, mis on küll käsitsi tehtud ja peabki sada aastat vastu, üksi siiski ei piisa. Pole valdkonda, kus oleks tihedam konkurents kui mööbli puhul. Aga mulle tundub, et eset tuleb eksponeerida tervikuna. See pole ainult laud, vaid osa kultuurist, elustiilist. Sellega käib kaasas lugu, mida püüad selgelt ja veenvalt rääkida. Ma ei teagi, kuidas mul nii palju vedanud on, võib-olla sellises ülilihtsas mööblisegmendis polegi konkurents nii tihe. Aga ma tahaks seda veel lihtsamaks ajada! Mitte ainult väärtustada toodet, vaid neid inimesi, kes selle toote ääres kokku saavad. Toode peaks andma su ellu juurde ka midagi muud.

Kui rääkida nüüd veidi täpsemalt Eesti Kunstiakadeemiast, siis sina oled olnud seal nii tudeng kui õppejõud. Ühes ja samas kateedris. Kuidas sa hindad kunstiakadeemia ümber toimuva taustal haridust, mis sulle seal anti?

Kunstiakadeemia puhul meeldis mulle see, et minu kursus oli üks viimastest, mis sai osa traditsioonilisest, ühe kindla mudeli järgi õppest. Alles oli veel suur maja, meil olid väga head joonistusõpetajad. Kogu see akadeemiline pool, mis tänapäeval on nii ära ratsitud. Saime maali ja joonistust söögi alla ja peale. Praegu ma hindan seda väga, aga olid ka oma murekohad. Eks ta oligi ehk liiga traditsiooniline – muu maailm oli sellest juba ammu mööda läinud.
Alati võid kiruda kooli, et küll õpe pole kaasaegne või õppejõud on igav, aga samas ei tee kool sinust mitte kedagi. Püüdes tulevast põlvkonda päästa või säästa, oleks tore, kui neil ei oleks ümber ainult akadeemikud, vaid ka praktikud, et tudeng teaks, mis teda kolme aasta pärast koolist lahkudes ees ootab. Akadeemiline taust on väga hea ja selles on seisnenud minu jaoks kunstiakadeemiast saadud haridus, aga see ratsionaalne kliendi ja tellija huvidest lähtuv pool on reaalsus, mida ei saa välja jätta.

Sellest akadeemilisest aastast on sisearhitektuuri kateedril uus juhataja Hannes Praks, kes on võtnud väga selgelt teistsuguse suuna, eemaldanud ennast senisest ja asunud ellu viima oma nägemust. Tolm välja ja värske õhk sisse?

Kateedri eelmise juhataja Toivo Raidmetsa, keda ma mööblidisainerina väga austan, aga kooliajal kirglikult ei pooldanud, peale mõeldes on praegu toimuv nagu Iraagi sõda – Husseini kuju on maha tõmmatud, asemele on tulnud uus demokraatia, uus energia. Ma isiklikult ei pea õigeks, kui mingit asja juhitakse väga pikalt ühtmoodi. Mingil hetkel on vaja aadrit lasta. Selles asjas olen ma küll Praksi rindekaaslane ning ootan huviga, mis edasi saab. Meeleolu on päris mõnus ja oluliselt kaasaegsem ja loomingulisem ning varasem klassikaline Bauhausi disainiharidus on muutunud paindlikumaks. Tudengid saavad rohkem kaasa rääkida – selline keskkond on üsna tervistav.

Mida sa EKAs õpetad?

Praegu annan kolmandale kursusele büroomööbli loengut, eelmisel aastal alustasin ka esimese aasta arhitektidega, kes soovisid võtta meie osakonnas istemööbli ehk järi kursust. Olles saanud kätte oma teadusmagistrikraadi, mis on osaliselt ju insenerikraad, on tegu realistliku, ka inseneride mõttemaailmaga arvestava disainiga. Ma tahaks näha, et sisearhitekt on küll rohkem looja, ent samal ajal ka pragmaatik. Ja kindlasti anda tudengitele aimu, et keskkonda luuakse inimesele, et nad ei teeks seda iseenda noore kõhutunde pealt, vaid läheksid kohale nende keskele, kellele nad peavad midagi tegema. Kaasaegne sisearhitektiharidus peaks olema rohkem kasutajakeskne. Kuid selge on see, et kolme aastaga jõuab anda edasi üldise arusaama ja põhilised oskused. Sealt kohe omal käel bürood luua on üsna keeruline. Pigem minnakse kuhugi mujale, omandatakse praktilisi kogemusi ja siis 5–10 aasta jooksul tehakse oma ettevõte.

Mis on büroomööbli juures need kohad, millele tuleb keskenduda? Millele peab sisearhitekt selle juures mõtlema?

Piir kodu ja kontori vahel on viimase viie aastaga väga palju hägustunud ning töötamise geograafia oluliselt muutunud. Me näeme inimesi kohvikus, paljud saavad teha tööd kõikjal ning ammu enam ei võrdu üheksast viieni efektiivsusega. Inimestele tuleb anda individuaalset vabadust, kuid see seab meie teele uusi huvitavaid tingimusi. Ka sisearhitekt peab nende muudatustega kohanema.

Jõuame lõpuks ka sulle omistatud preemiani. Milline on sinu jaoks selliste valdkondlike preemiate roll ja kas sa ikka rõõmustasid ennastunustavalt?

Muidugi, mul on väga hea meel! Tore, et meil on, kelle pärast kokku tulla ja kellele kaasa elada. Samamoodi ootan huviga, mis edasi saab! Disainerina oled sa ikka suhteliselt üksik. Õnneks on küll sõbrad, aga sa pead ise olema leidlik, et hakkama saada. Teavitustöö, mida teeb Eesti Disainikeskus, või sellised preemiad on vajalikud ühiskondliku kõlapinna jaoks, et valdkond püsiks pildil ja sellest kirjutataks. Mõju on muidugi pikaajalisem ning sellest saame aru alles 5–10 aasta pärast. Ja kuigi teavitustöö on riiklikul tasandil oluline, siis lõpuks oleneb palju ka inimestest – tihti juhtuvad asjad ikkagi nii, et kaks inimest saavad kokku ja mingid nende ideed klapivad!