Ave Taavet külastas vaikses Mustvee linnakeses nokitsevat Oleg Kolpakovi, kes isegi kõrges eas ei väsi täiendamast oma n-ö leitud objektidest kokku ehitatud kurioosset pühamut.

Oleg Kolpakov. Fotod: Ave Taavet

Kui inimesele on antud fantaasiat, võib ka metsa alt leitud juurikast saada süda või põdra lõualuust laev. Kasututest või katkistest asjadest ei saa alati prügi. Vahel saab neist kunst. Mustvee härra Oleg Kolpakovi (snd 1932) kätes omandavad nii katkine elektroonika kui ka lapselaste mänguasjad uue hingamise. Kõik see silmanämma on eksponeeritud tema Sputniku tänava maja tagaaias asuvas Tšorna galeriis.

Juba Olegi kodu ümbrus on fantastiline. Võib vist öelda, et psühhotroopiline. Kuuse ümber on end rulli keeranud mustast plasttorust boamadu, kellele – kui meistril tervist jagub – lisandub järgmisel aastal üleelusuurune apteegipeeker. Aianurgas kasvava puu otsa löödud nukumajas tsäitavad (joovad teed – toim.) miniatuurse samovariga vanaema ja vanaisa. Kuuse alla on aga pargitud katkine auto, mida juhib Wilsonit meenutav jalgpallist peaga figuur. Pallipeaga koos sõitsid ka seitse puidust kurge, kes on nüüd juba talihooajaks kuuri varjule toimetatud.

Tõeline Kunstkammer on aga aiamajakeses asuv Tšorna galerii, kuhu Oleg on kogunud oma aastate jooksul valminud taieseid. Enamik neist on sündinud viimase kümmekonna aasta jooksul. Algmaterjaliks on huvitavad loodusest leitud vormid, vanad mänguasjad ja koduses majapidamises seisma jäänud esemed.

„Ärge nüüd ehmuge,” hoiatab Oleg kuuri ust paotades. Umbes paariruutmeetrine tuba on maast laeni maske, skulptuure ja installatsioone täis.

„Käsitööoskus on üks asi, aga fantaasiat peab ikka olema!” kommenteerib Oleg oma loomeprotsessi. „Leidsin sellise huvitava juurika metsast, saen pooleks, panen pooled uuesti kokku ja saabki süda! Või siis siin, põdra lõualuu, pööran teistpidi ja – voh! – laev.”

Tšorna galerii seinal ripuvad sõbralikult koos 1938. aasta Detskaja Gazeta väljalõige Konstantin Pätsist ja Varro Vooglaiu tänukiri Olegile 2015. aastast; Hello Kitty, Monster Dolls ja My Little Pony; sigurilõikur, hülsid ja vana maja seinast leitud mürsukild; naise juubeliks kirjutatud luuletused ja Murmanski krabi, mille poeg sõjaväest tõi. Siin on ühe piirkonna ja pere ajalugu asjades. Visuaalsetes lahendustes on tuntav slaavi esteetika ja teatav õigeususümboolika.

Uus tähendus ja kunstiline väärtus sünnivadki just ootamatutes kompositsioonides või materjali ülekülluses. Seinanurgast võib immitseda kobaras katkisi äratuskelli. Barbie’d muutuvad ripatsiteks kroonlühtril. Puujuurikate looduslikud vormid ühinevad sõbralikult võltskalliskivide, plasti ja printsessikroonidega. Kullatud pudelipõhjast saab monumendialuse jne. Olegi kätes on mateeria voolav ning aeg ja esialgne funktsioon ei oma tähtsust.

Ehkki Oleg ütleb, et mõned uudistajad on siiski tema juurde sattunud, olen esimene, kes roosasse sädelevasse külalisraamatusse oma nime kirjutab. Vanahärra ootab lahkelt külalisi, et teed pakkuda, oma kunsti näidata ja lugusid jutustada.

Ave Taavet on vabakutseline animaator ja karikaturist. Ta on lõpetanud TÜs etnoloogia ja EKAs animatsiooni eriala. Joonistamise kõrval on tema armastusteks reisimine, kirjandus ja elu veidrad pisiasjad. Prügi paneb ta alati prügikasti või selle puudumisel taskusse.