„Kinotripp” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda kaugete paikade filmielust. Sel korral lähme ekraani eest hoopis kaamera taha ja näeme, et need kaks maailma on omavahel rohkem põimunud, kui esmapilgul arvata võib.

„Selleks et elu filmida, võib seda ka ise luua,” olen kirjutanud 2010. aastal oma märkmetesse, kui Eesti Kunstiakadeemia magistriastme üliõpilastele dokumentalistikast mõned loengud pidasin. Paar aastat enne seda olin teinud doki „Ilusad inimesed” – filmi, mille aluseks oli Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidule välja pakutud idee korraldada vaimupuudega neidudele missivõistlus. Tugiliit korraldas võistluse, mina sain teha teoks oma filmiidee, mille loomiseks oli vaja esmalt välja pakkuda mõte korraldada võistlus. Nii lõi soov teha filmi tükikese elu, mida filmida.

Ent ega filmid võlgu jää – samavõrd kui mina loon neid, loovad nemad mind neid tehes saadud elukogemuse kaudu. 2013. aasta sügisel olin Põhja-Ghana Kongo külas tegemas filmi õpetaja Mart Kuurmest, kes kohalike lastega päikesevarjutust vaatlema valmistus. Filmi pealkirjaks sai hiljem „Päike on hea laps”. Kohaliku kogukonna juht Victor kutsus mind filmima oma õe matuseid. Filmisin kadunukese ärasaatmist kodus, ent matuseprotsessiooniga kaasa minna ei saanud ega jõudnud. Victor oli pahane – ta tahtis, et oleksin roninud enne õe hauda panemist ise hauda ja filminud sealt avanevat vaadet. Selles piirkonnas maetakse surnud kitsasse auku istuvas asendis, mehed näoga päikesetõusu ja naised -loojangu poole. Või oli see vastupidi. Ma kahetsen siiamaani, et ei saanud hauda ronida ja sealt surnule avanevat vaadet filmida.

Õigupoolest tõstatab eelnev näide huvitava küsimuse: kuivõrd lubada tegelaskujudel dikteerida võtete planeerimist ja käiku? Vahel arvavad filmitavad, et nemad teavad autorist paremini, kuidas filmi teha; mida filmida ja mis filmimata jätta. Peategelane võib pidada end ka filmi põhiautoriks ja režissööri-operaatorit oma ideede tehniliseks teostajaks. Autorina võin lasta tal selles teadmises elada – heade suhete alalhoidmiseks ja vahel ka filmile lisaväärtuse andmiseks. Valmis film, millest suur osa sünnib montaaži käigus, on siiski üheselt autori looming ja vastutus. Filmitav ei vastuta kunagi tulemuse eest. Kui hakkasin tegema filmi Elmo Nüganenist, ütles ta esimesel võttel kaamerasse, millist filmi ta tahab ja millist mitte. Tema kaamerasse lausutud soovid andsid mulle ühe filmi avaepisoodidest, aga film ise („Mul annet on ka äikeseks”) oma värvide ja varjukülgedega on ikka minu portree Nüganenist, mitte Nüganeni autoportree.

Mulle ei meeldi ennustamine ja ma lasin seda teha üksnes filmi nimel. Oli tunne, et mustlasnaine mitte ainult ei ennustanud, vaid ka lõi minu tulevikku.

Tegelase üks filmis osalemise motiiv võib olla soov jõuliselt oma ideid kuulutada, kas või kellelegi kättemaksuks. „Teisel pool pidalitõbe” peategelane Ülo Kirs avaldas filmi 2006. aasta esilinastusel ja hilisemates kirjades kahetsust ja pahameelt, et filmi ei jõudnud tema süüdistused kunagise Kuuda leprosooriumi peaarsti aadressil, kelle väidetava kiusu tõttu ta 1960. aastate alguses Lätimaale Talsi leprosooriumisse pagendati. Aga kuidas sa mõistad filmis kohut arsti üle, kes juba aastakümneid tagasi teise ilma lahkus.

Kui kaugele filmis minna, millega kaasa minna? Filmi „Mustlase missioon” tahtsin tuua kindlasti sisse episoodi ennustamisest. Pärast pikki läbirääkimisi peategelase Georg Vinogradoviga nõustus ta viima mind Kallastel elavasse mustlasperre, kus naised on põlvest põlve ennustamiskunsti edasi andnud. Peretütar võttis kaardid välja ja hakkas mulle minu tulevikust rääkima. Pean tunnistama, et mulle ei meeldi ennustamine ja lasin seda teha üksnes filmi nimel. Kallastelt ära sõites tundsin end väga halvasti. Oli tunne, et mustlasnaine mitte ainult ei ennustanud, vaid ka lõi minu tulevikku. Hämaraks jäänud ennustused hakkasid painama. Üks asi tundus siiski kindel olevat – mustlane ennustas, et naine, kellega elan, jääb minuga. Selle ennustuse panin ka filmi sisse. Kui mõni aasta hiljem naine, kellega elasin, enam minuga ei elanud, sain lõplikult ennustamispainest lahti. Mustlasnaise kaardid olid valetanud.

Kus on piir, mida ei ole hea ületada? Milliste kaaludega seda mõõta? Minu kogemus ütleb, et need kaalud asuvad eelkõige filmitegija sees, filmitegija ja filmitava suhtesse loodud usalduses. Kaks filmitavat episoodi võivad olla väliselt sarnased, ent üks võib mõjuda piire ületavana, teine mitte. Minu arvates avaneb filmitus mingil müstilisel moel enamasti ka filmitegija empaatiavõime või selle puudulikkus ja muidugi ka elukogemus. Kuusteist aastat tagasi võtsime operaator Arvo Viluga Fertilitase erahaiglas üles dokumentaalsarja „Haiglalood”. Sünnitustoa vannis asutas üks tubli naine last ilmale (vette) tooma. Meil oli kokkulepe, et võime seda filmida, aga muidugi ei sobinud jalaga ust lahti lüüa ja sisse marssida. Arvo filmis kõigepealt läbi veidi avatud ukse, aga ühel hetkel oli ta toas ja võttis üles sarja ilusaimad kaadrid. Kusjuures, ma ei saanud aru, kuidas ta sinna tuppa jõudis. Minu meelest Arvo imbus sinna.

Kus on piir, mida ei ole hea ületada? See piir asub eelkõige filmitegija ja filmitava suhtesse loodud usalduses.

Film on valmis, esilinastus tehtud ja pidugi peetud. Film hakkab oma elu elama, filmitegija töötab juba uute kallal. See on aeg, mil viimati valminud filmi tegelane võib tunda end hüljatuna, ära kasutatuna. Siiani oli sul mind vaja, nüüd ei helista sa mulle enam üldse. Jah, sageli see tõesti nii on. Ükskõik kui hea ja rahuldust pakkuv on olnud suhe filmitavaga, oli selle kujunemise lähtekoht ikkagi professionaalne loomehuvi. Suhe filmitavaga ei pea filmi valmimise järel katkema, aga üldjuhul jäävad kontaktid märksa harvemaks. Omaette teema on see, kui filmitav vajab filmivälist abi, sekkumist tema ellu, ehk isegi filmist loobumist inimese elu nimel. Edvard Oja käis kunagi oma filmiga „Autoportree emaga” filmifestivalil, kus ta olevat näinud vene filmi koerakuudi külge ketti aheldatud tüdruku elust. Nii see lapseke seal elas ja kasvas ning filmitegijad muudkui filmisid. Filmi tegemise jooksul sünnitas tüdruk lapse ja kui ma õigesti mäletan, jõudis Oja Eedi kirjeldust mööda filmi ka episood ema kõrvale ketti aheldatud järglasest.

Mul on töös dokumentaalfilm Nõukogude ekssõduritest Afganistanis – meestest, kes seal aastatel 1979–1989 vangi langesid ja islamisse astumise tingimusel ellu jäeti ning kes sõdisid seejärel Nõukogude vägede vastu. Mehed, kellest paljud sõdivad siiamaani kellegi vastu, sest muud nad teha ei oska. 2016. aasta novembris Herātis filmitud Bakhredtin Hakimov (Shaik Abdullah) loodab, et minu tehtav film võib aidata tal lõpuks kodumaale tagasi jõuda. Varsti lähen jälle Afganistani võtetele. Seekord püüan jõuda oma afgaanist sõprade abiga kahe Nõukogude ekssõdurist Talibani võitlejani. Nemadki on avaldanud lootust Venemaale tagasi pääseda. Ma ei oska nende lootustele kinnitust anda ega neid ka maha lõhkuda. Valmistun sõiduks ja näen igal teisel ööl unes sõda. Üks meestest sai hiljuti haavata ja vajab enda ravimiseks raha. Kas mul on õigust talle selleks veidi raha anda? Kui ma annan, kas siis selleks, et ma teda filmida saaksin, või selleks, et ta terveks saaks? Või mõlemaks? Elu ja film, film ja elu – sõna otseses mõttes.

Ahjaa. See kirjutis sai alguse sellest, et Müürilehe toimetaja palus mul kirjutada dukhade šamaanist, kelle juures Põhja-Mongoolias ma koos Roy Strideri juhitud matkaseltskonnaga eelmise aasta septembris käisin. Reisiseltskonnas oli arste, üks eesti šamaan ja üks eesti ravitseja-sensitiiv. Kuigi grupi lootused olid suured, ei saanud dukhade šamaan Ariundelger riitust korraldada. Ta ei tohi teha seda kahe aasta jooksul, sest vaid mõni aeg tagasi tapeti eelmine šamaan – tema vend. Ariundelgeril oli silmas tõsine põletik. Ravitseja Eha tegeles sellega põhjalikult ja silm hakkas puhastuma. Paar kuud tagasi läksin Elvasse Eha juurde ja ta vaatas järele, kuidas meie tuttavate dukhade elu läheb. Oli põnevaid eraelulisi arenguid, mida siinkohal ei sobi avaldada. Igatahes sain dukhade elus toimuvast Eha vahendusel pildi ette ja kirjelduse kaamerasse. Siis panin kaamera statiivile ja Eha hakkas minu minevikku ja olevikku skannima. Viljastumine, sündimine, kasvamine. Ühel hetkel ütles Eha, et ema on siin. Ema räägib sinuga. Kas ema ütles sulle Vahur-poiss? Jah, ütles küll. Ta oli ainuke inimene, kes mind kunagi Vahur-poisiks on kutsunud. Ja kaks aastat tagasi surnud ema rääkis Vahur-poisile Eha vahendusel valusatest asjadest. Asjadest, mis siinpoolses elus rääkimata olid jäänud. Ema sõnad sealpoolsest olemisest said siinpoolses üles filmitud. Mul on neist väga palju abi. Kus lõpeb film ja algab elu?