Müürileht

Mängust ja solidaarsusest luuletab Berit Kaschan

Sotsiaalmeedia kogukonnagrupid peegeldavad eestlaste olmet, teravaid teemasid ja kurioosseid juhtumeid Ida-Virumaalt Saaremaani välja.

Kuigi tunnetuslikult on privaatsus inimeste jaoks väärtuslik, on selle mõiste tagant tasahilju kadumas see, mida me sisuliselt oskame, soovime või viitsime oluliseks pidada. Esmalt kaovad sõnad ja keel, alles jäävad vaid ebamugavustunne ning hägune mälestus teistsugusest maailmast.

Kehalised vaevused, lihastesse jäänud traumamälestused ja ebakindlused, mida meie füüsiline vorm tekitab, võiksid kõik tekstilisest tähelepanust võita. Kirjanik ja kirjandusterapeut tutvustab keha ja tekstiloome sidemeid ning pakub välja harjutusi esimeste sammude tegemiseks.

Esseekonkursi „Hoolimise üledoos” võidutöö kirjeldab, kuivõrd lihtsalt käib ökotsiidi normaalsusena tajumine, isegi kui hävinenud keskkonnaks on sinu enda koduümbrus. Õnneks on lugusid jutustades võimalik seda mälulünka täita.

Kui lähisuhtevägivalla esimene tunnusmärk oleks siniseks löödud silm, oleks sellise suhte äratundmine ohvri ja/või tema lähedaste jaoks palju sirgjoonelisem, ja nõnda ka sellest väljumine. Tegelikult eelneb esimesele füüsilisele vigastusele terve rida nn punaseid lippe, mille õigeaegne märkamine võib aidata võimalikult vara vägivaldsest suhtest välja astuda.

Sissetulekuid näriv inflatsioon ja pandeemia ajal kogetud paindlikum töökorraldus on nihestanud inimeste suhtumist töösse. Edukultusele ja rügamisele orienteeritud ühiskond vajab puhkust ja julgeb seda ka üha rohkem nõuda.

Suvi on Maarjamaal lühike ja seda enam on tähtis, et puhkuseks saaks valitud õige lektüür! Kuidas aga orienteeruda uuema kirjanduse valikus? Kas proovida uisapäisa ja huupi, kas näkkab, või teha valikuid teadlikult ja sihipäraselt, täpsemalt oma sodiaagimärgi järgi?

Puude-aktivismist ja sandipungist lähtuv manifest kutsub puudega lugejat olema radikaalselt tema ise, võtma enda alla ruumi ning seljatama varem kohustuslikuna tundunud taustaks mängivaid nutuviiuleid ja häbi.

Ajalooliselt seksitöö konteksti paigutunud postitantsust on saanud populaarne trennipraktika, mis on samal ajal feministliku loomuga ning paneb mõtlema sellele, mis on naiste jaoks moraalne, eetiline ja lubatud.

Uurime, kuidas aitab niivõrd lihtne asi nagu kõrvitsalate naisi alavääristada ning miks ei ole naistele sobilikud ja neid abistavad leiutised ajalooliselt erilist edu saavutanud. Lõppeks selgub seegi, kuidas saaks vabastada keskkonnahoidlikkuse „naiseliku hobi” stigmast.

Kes tõmbab eesriide taga niite, kust tulevad faktid ja kelle huvides varjatakse tõde? Sellele annab ammendava vastuse Müürilehe konspiratiivtoimetuse koostatud ainus ja tõeline vandenõude leksikon.