Müürileht

Kaasaegne klassikaline muusika tahab jõuda kuulajateni, kuid kuulajad muusikani mitte nii väga.

Proua Ling pareerib koduseid stagneerunud ja stigmatiseerunud vaateid läänehõngulise vodevillibluusiga.

Album kõneleb enda ning Sooääre, Yaralyani ja Ounaskari eest. Ja ta kõneleb hästi.

Lumehelbekese aatomistruktuuri on kodeeritud sisse hirm ebaproduktiivsuse ees, rahulolematus iseendaga ning segadus tuleviku pärast. Mida ette võtta, et edukultusele orienteeritud ühiskonna räitsakate karjääriredelile langemine pehmemaks teha?

Kuidas osata hinnata Drake’i ja Billie Eilishi ajastul Eino Tambergi, György Ligetit või Orlando di Lassot?

Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerus intervjueerivad sedakorda teineteist hommealgavat Prima Vista kirjandusfestivali külastavad heli- ja tekstikunstnikud AGF ja Benzo.