Müürileht

Kaasaegne klassikaline muusika tahab jõuda kuulajateni, kuid kuulajad muusikani mitte nii väga.

Meeste käitumise aluseks on põlgus homoseksuaalsuse vastu. Eriti ilmekalt avaldub see väikelinnades, millest pea kõik rajanevad hegemoonilise maskuliinsuse printsiibil.

Lühialbumi nimilugu kõneleb Pärnoja perekonna teekonnast, „[…] kus jõe ühel kaldal [on] õde, teisel vend, kes küll teineteist mäletavad, aga enam ei kuule, ei tunne ega mõista…”

Tantsustandardid techno-klubis erinevad üldjuhul sellest, kuidas tantsitakse näiteks Kolmes Lõvis. Lisaks muusikale on teisigi tegureid, mis eri keskkondade „tantsuetiketti” kujundavad. Mida meie liigutused väljendavad, kust need tulevad ja millega kulmineeruvad?

Sel reedel toimub Estonias ERSO uue kontsertõhtu. Esimese teos kõlab maailma ühe juhtivama elektriviiuldaja Tracy Silvermani esituses, kellega rääkisime viiulimängu kaasajastamisest ja koostööst John Adamsiga.

Proua Ling pareerib koduseid stagneerunud ja stigmatiseerunud vaateid läänehõngulise vodevillibluusiga.

Album kõneleb enda ning Sooääre, Yaralyani ja Ounaskari eest. Ja ta kõneleb hästi.

Lumehelbekese aatomistruktuuri on kodeeritud sisse hirm ebaproduktiivsuse ees, rahulolematus iseendaga ning segadus tuleviku pärast. Mida ette võtta, et edukultusele orienteeritud ühiskonna räitsakate karjääriredelile langemine pehmemaks teha?

Kuidas osata hinnata Drake’i ja Billie Eilishi ajastul Eino Tambergi, György Ligetit või Orlando di Lassot?

Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerus intervjueerivad sedakorda teineteist hommealgavat Prima Vista kirjandusfestivali külastavad heli- ja tekstikunstnikud AGF ja Benzo.