Müürileht

Kui ma DVPH uue plaadi käsimüügile jõudsin, oli järjekord juba mitmemeetrine – nõudlus oli suur vaatamata sellele, et albumit ennast polnud võimalik kusagilt varem kuulata. Justkui põrsas kotis, aga usaldus Dragan Volta ja Põhjamaade Hirmu kvaliteedi vastu on fännide seas ilmselgelt suur.

Kuigi Satta komistas seekord korraldusliku poole pealt kohati päris kõvasti kivide ja kändude otsa ning on saanud ja saab ilmselt veelgi mitmetelt fännidelt (ja mõnelt esinejalt) väga kurjasti pragada, läksin mina, mu sõbrad ja silmnähtavalt väga suur osa külalistest koju siiski naeratava näo ja õnneliku südamega.

Erinevate artistidega kogumiku puhul tuleb vist kõigepealt selgeks saada mis-kes-kus ja miks? Lühidalt on tegemist Eesti, Läti ja Leedu noorte artistidega, kes kutsuti möödunud suvel nädalaks ühte riiki ja ruumi kokku, anti kätte vahendid ja võimalused ühise loomingu tekitamiseks ning kõik, mis seal sündis, pandi sellele albumile.

Kui eelmisel sügisel Kultuurikatlas toimunud Stalker Festivali kavast lugesin, et esmakordselt astuvad koos lavale Talis Paide ja Andres Lõo, olin kohe intrigeeritud. Ühest küljest oli see nii üllatav, sest mehi isiklikult lähedalt tundmata ei osanud ma sellist koostööd oodatagi. Teisalt pidin taaskord nentima, et kui on üliandekaid inimesi, siis tavaliselt leiavad nad ka tee teineteise juurde.

I hadn’t heard anything about Jessy Lanza before Hyperdub shared the video for her song...

Ausalt öeldes ei olnud ma kuulnud Jessy Lanza nime kordagi enne seda, kui plaadileibel Hyperdub jagas ühel suvehommikul tema videot loole „Kathy Lee” ja teatas, et annab sügisel välja neiu enda produtseeritud debüütalbumi. Helged sündihelid, biidi rahulik tiksumine, kerged sõrmenipsud ja õrn naishääl koosluses sügavate bassikäikudega – ma olin koheselt müüdud.

Võib julgelt kohe ära öelda, et Intsikurmu muusikafestival tuli, nägi ja võitis, kui sisenes augusti esimestel päevadel uue ja eredalt särava komeedina Eesti muusikafestivalide taevasse ning kaheks põnevaks õhtuks Põlva mõnusalt männilõhnaliste roheliste küngaste ja orgude vahel maandus.

6.juulil leidis Kilingi-Nõmme Suveaias aset järjekorras juba seitsmes muusikafestival Schilling. Oli suvesoojust, lõhnavaid männiokkaid ja lai valik ansambleid nii Eestist kui mujalt – täpselt nii, nagu korraldajad olid eelnevalt lubanud. Pildistas: Aron Urb.

I remember very clearly the first time – when and where – I heard Zebra Island. It was a couple of days before Christmas 2011 and I was working late at the office with deadlines about to drop. Feeling tired and train-wreck-y, I decided to look up a nice song to listen to on the internet.

Kui ma TMW esimesel õhtul käisin ennekõike kitarribände ning teisel elektroonilisemat muusikat kuulamas, siis laupäevaks otsustasin juba varakult valida samuti midagi eelnevatest õhtutest erinevat ning seadsin sammud Sinilinnus toimuvale hip-hop showcase’ile.

Sellest, et Johanna Eenmaal tuleks lisaks foto- ja moeasjadele ka muusika vallas silma peal hoida, sain juba tükk aega tagasi aru. Ja kuuldes juhuslikult umbes nädala eest, et ta laulab nüüd I Wear* Experiment nimelises bändis, oli selge, et TMW raames pean nad kindlasti ära kuulma.

Ma mäletan väga selgelt, kus ja millal ma kuulsin esimest korda Zebra Islandit. 2011. aastal olin mõned päevad enne jõule õhtul hilja kontoris istumas, sest tähtajad olid kukkumas. Väsinud ja juhe koos, otsustasin teha pausi ja otsida netist ühe hea loo kuulamiseks. Keegi oli just jaganud mingi uue eesti bändi lugu „Falling Through” ja mõtlesin korraks kuulata. Ja siis ma kuulasin seda vähemalt kümme korda järjest ja ei saanud üldse aru, kes nad on ja kust nad välja ilmusid ja kuidas see nii hea on.