Müürileht

Jan Kausi proosapalas kohtuvad nõidus, geopoliitika ning isaarm.

Iseenda privilegeerituse tajumise teeb iseäranis keeruliseks selle iseenesestmõistetavus ja kohatine paratamatus. Ometi jagavad kõik inimesed ideaalis vastutust oma koosolemise organiseerimises, milleks on vajalikud tähelepanelikkus ja tundlikkus – katse mõista ja võtta tõsiselt ka teiste inimeste eksistentsi, meelelaade ja ka paratamatusi.

Kuna täiuslikkusest pole mõtet rääkida, ilma et ta oleks täielik, saakski justkui lause olla täiuslik vaid siis, kui ta on ühtaegu nii korrelatiivne, õpetlik kui ka ilus. Jah, esmalt hakkame mõtlema kirjapandud lausetele, aga meenutagem näiteks sotsiaalmeedia vaidluste kirjapandud lauseid… Võib-olla leiab ülima võimaliku täiuse hoopis väljaöeldud lausest?

Sünnipäeva puhul palub Müürilehe toimetus lugejatelt luba nostalgiaradadel ekslevaks jutuajamiseks, mille käigus räägitakse ka säärastel igavikulistel teemadel nagu pangaorjus, meediumite üleküllus, tasuta töötamine ja läbipõlemine.

Kui teisena elamise möödapääsmatus muudab elamise tähenduse libisevaks ja selline libisemine tekitab püsiva rahutuse, siis miks mitte muuta rahutus meetodiks, küsib Jan Kaus Pessoa „Rahutuse raamatut" lugedes.

Jan Kausi lühijutus rulluvad lahti sündmused, mis leidsid aset Kuno K. elus enne tema salapärast kadumist Stockholmi saarestikus.

Teadlikult oma igapäevahoogu ohjates on võimalik elada nii, et aeg ei kulu niisama, vaid täitub tähenduslikkusega.