Müürileht

Pedofiilia pole üldiselt teema, kus võiks eksisteerida pooltoone. Seda üllatavam on kuulda, kuidas aastaid pedofiilia ohvritega lähedalt kokku puutunud Anna Frankil jagub mõistmist ka väärkohtlejate suhtes. Järgnev pole mitte kaitsekõne pedofiiliale, vaid ühe keeruka nähtuse süsteemne analüüs.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda. Seekord veetsime päeva tantsija ja koreograafi Sigrid Saviga.

Mis on eelduseks, et inimene leiab oma koha mõnes subkultuuris, ja kas vananedes see identiteet ähmastub? Miks on linnaruum olnud noortele oluline kogunemispaik ja kui lihtne on neilt seda ära võtta? Otsime vastuseid koos subkultuurist tulnud ja nüüd neid uuriva muusikateadlasega.

Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu ilmumise puhul räägime teose tegijatega muu hulgas sellest, mis on – ja mis ei ole – saja aasta jooksul muutunud ning kuidas leida 19. sajandi elulugudest rõõmsaid ja 20. sajandi kohtudokumentidest ilusaid kväärilugusid.

Aeglase eluviisi viljelejad on pihta saanud, et kiirustamine toob valmistoidupakendite ja heitgaaside kujul kaasa rohkem saastet, nii et närvikulu kõrval võib ka keskkonnahoiu ettekäändel aeg-ajalt pidurit tõmmata.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on avatud kodumaise taideskeene üks olulisimaid näitusi „Köler Prize 2016”, mis päädib mai lõpus toimuval pidulikul auhinnagalal nii rahvusvahelise žürii kui ka kohaliku publiku lemmiku tunnustamisega.

Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaane, Edith Karlsoni ja Art Allmäe viimase aja tööd näitavad, et skulptuur pole enam ammu figuur pjedestaalil, vaid pakub vaatajale terviklikku ruumikogemust.

Tallinna Portreegaleriis on üleval fotonäitus, mis on pühendatud Andrei Tarkovski filmile „Peegel”. Näitus tähistab korraga nii 40 aasta möödumist filmi valmimisest kui ka Tarkovski sünnipäeva 4. aprillil.

„Markiis di O” puhul on tegu ekraniseeringuga selle puhtaimal kujul — see on üdini literaarne film, mis ei püüdle oma pildikeelega eriomase filmilikkuse poole.

Helsingi rahvusvaheline filmifestival „Armastus ja anarhia” toimus sel aastal juba 26. korda. Valisin rikkalikust ja mitmekülgsest filmivalikust välja kaks enda jaoks suurima elamuse pakkunud põhjamaist linateost, millest järgnevalt veidi lähemalt juttu tuleb.

Marge Monko „Kuidas kanda punast?” Tartu Kunstimuuseumis 4. juulist kuni 25. augustini. Näitus, kust kiiret visuaalset elamust otsides läbi jalutada ei tasu.

Prantsuse uue laine meistri François Truffaut’ film „Jules ja Jim” jutustab veenva ja sügava, ühtaegu nii elegantse kui traagilise loo kahest sõbrast ja ühest erilisest naisest Esimese maailmasõja eelses, aegses ja järgses Euroopas.