Müürileht

17. oktoobril esietendub tantsu- ja etenduskunstniku Rene Kösteri ja kümne noore koostöös loodud lavastus „Transcendentia”, mis teeb etendajate isiklike lugude kaudu kummarduse kväärkultuurile. Mis on aga need personaalsed teemad, mida laval jagama hakatakse? Lasime seitsmel noorel lühidalt avada enda karakterit või ideed, mille kallal nad on töötanud.

Kes on need inimesed, kes end vaimude tunnil tööle sätivad, käe otsas 30-kilone plaadikohver või taskus mälupulk? Kellele kuuluvad need higised näpud, millel on nuppe keerates üks ja ainus missioon: pakkida ruumitäis inimesi öisesse laeva, mida dopamiinikärestikku mööda ülesvoolu juhtida.

Möödunud laupäeval, 7. oktoobril kogunesime suurt tormi trotsides Paavli Kultuurivabrikusse, et õnnistada sisse oktoobrinumbris ilmunud artikkel „Jää vait ja tantsi – 30 aastat Eesti DJ-kultuuri”.

Kuidas reguleerida avatud ühiskonnas privaatsust, kes ja kui palju peaks vastutama ning milline võiks olla kollektiivne õiglustunne infoühiskonnas – need on vaid mõned teemad paljudest, mis Eesti küberturvalisuse juhiga jutuks tulid.

Lugu sellest, kuidas ööbussid lõpuks ka Tallinnasse jõudsid ning kuidas need ei lõhnanudki ei okse ega ka arbuusiviina järele.

Pedofiilia pole üldiselt teema, kus võiks eksisteerida pooltoone. Seda üllatavam on kuulda, kuidas aastaid pedofiilia ohvritega lähedalt kokku puutunud Anna Frankil jagub mõistmist ka väärkohtlejate suhtes. Järgnev pole mitte kaitsekõne pedofiiliale, vaid ühe keeruka nähtuse süsteemne analüüs.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda. Seekord veetsime päeva tantsija ja koreograafi Sigrid Saviga.

Mis on eelduseks, et inimene leiab oma koha mõnes subkultuuris, ja kas vananedes see identiteet ähmastub? Miks on linnaruum olnud noortele oluline kogunemispaik ja kui lihtne on neilt seda ära võtta? Otsime vastuseid koos subkultuurist tulnud ja nüüd neid uuriva muusikateadlasega.

Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu ilmumise puhul räägime teose tegijatega muu hulgas sellest, mis on – ja mis ei ole – saja aasta jooksul muutunud ning kuidas leida 19. sajandi elulugudest rõõmsaid ja 20. sajandi kohtudokumentidest ilusaid kväärilugusid.

Aeglase eluviisi viljelejad on pihta saanud, et kiirustamine toob valmistoidupakendite ja heitgaaside kujul kaasa rohkem saastet, nii et närvikulu kõrval võib ka keskkonnahoiu ettekäändel aeg-ajalt pidurit tõmmata.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on avatud kodumaise taideskeene üks olulisimaid näitusi „Köler Prize 2016”, mis päädib mai lõpus toimuval pidulikul auhinnagalal nii rahvusvahelise žürii kui ka kohaliku publiku lemmiku tunnustamisega.

Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaane, Edith Karlsoni ja Art Allmäe viimase aja tööd näitavad, et skulptuur pole enam ammu figuur pjedestaalil, vaid pakub vaatajale terviklikku ruumikogemust.