Müürileht

On vähe asju, mida ma paduvihmas teha viitsiks, ka enamikest kontsertidest oleksin valmis loobuma, aga tuleb välja, et lirtsuval-mudasel Tallinna lauluväljakul Justin Timberlake’i järgi kaasa röökida viitsin küll ja veel.

Värskel lühialbumil keerab Miriko julgelt prožektorid põhja ja astub valgusvihku, kuid kaob seeläbi ise nüüdisaegse staadioni-RnB klišeedesse ära.

Lauri Lesta värske albumi tähendus- ja tõlgendusruum on väga lai, sellega võiks vabalt proovida kätt nii hilistel öötundidel alternatiivklubis kui ka helikunstiteosena galeriis.

Noored eesti produtsendid teevad väljapeetult külma kroomläikega klubipoppi, mis ei häbene eeskujudelt laenata, aga ei mõju seejuures hetkekski allahindlusena.

Chris „Rütmidoktor” Long lendab dub’i-kosmoselaevaga müstilisest psühhedeeliaparadiisist kohale ja toob meile tervendavat tantsuvalgust unustatud tulevikust.

„Mootorsaed laulsid” püsib ennekõike Sander Marani suurel armastusel žanrikino vastu.

Värskel albumil tungib Luurel Varas eelmise kümnendi bassimuusika kiudude vahele ja tõstab selle taas valgusvihku.

An-Marleni ja boipepperoni ühise albumi vundamendiks on häbitu avastamisrõõm, kus iga lugu on tulvil viiteid ja tsitaate.

Rahel näitab, et popmuusikat pole vaja häbeneda, vaid see tuleb lihtsalt taltsutada ja enda kasuks tööle panna.

Esimese lühialbumiga laob maria kallastu vundamendi loometeele, kus temast võib kasvada vabalt nii popstaar kui ka underground-diiva.

Bassimuusika renessansist on viimasel ajal palju räägitud ja Dima Disk tõestab oma EPga ilmekalt, et reivimuusika eilne on praegu aktuaalsem kui kunagi varem.

Selgepiirilise terviku asemel on „Hands Tied” pigem tugev showreel, mis jätab tulevikuks kõik uksed lahti ega anna meile nimme vastuseid selle kohta, kes Ariadne päriselt on.