Müürileht

Marmormaze ei püüa oma teisel albumil kedagi jäljendada ega sabas sörkida, vaid mängib häbitult oma reeglite järgi.

Paljuski esindab Andreas just seda, mida ühelt noorelt muusikult ootaks: süütu ja siiras, alles oma teed otsiv, aga samas julgelt artistlik.

Värske Eesti plaadifirma Halal debüütkogumik leiab justkui muuseas IDMi ja karmi astumisega techno ühisosa ja mängib selle lummavalt välja.

Eksperimentaal- ja müramuusika võib esimesel kuulamisel pelutada, kogumikalbumi „Vahelüli” vaheldusrikas kollaaž on aga algajale kõrvale hea sissejuhatus.

Produtsent Bert On Beats jätkab oma värskel albumil „EIGHT” paljuski samasuguse põrutava techno-küttega, mis kõlas juba plaatidel „TEN” (2019) ja „NINE” (2020), kuid sellest tumedusest moodustuvad värskel albumil ettearvamatud mustrid.

jonas.f.k on võtnud oma suunaks täisverelise popmuusika, mis ei lase end defineerida trendidel, vaid loob hoopis ise ükskõikselt uut moodi.

Kui koostöös Hendrik Kaljujärvega valminud albumid „Muunduja” ja „World Inverted” üritasid paigutada folgialget tantsumuusikasse, siis Maarja Nuudi esimene sooloplaat alates 2016. aastast on pisut raugem, samas ka eksperimentaalsem.

Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjants on teinud ootamatult valmis selle aasta parima suveplaadi, vältides samal ajal kõiki läägeid päikesemuusika klišeesid.

Kui paigutada YASMYNi omanimeline album rahvusvahelise popmuusika konteksti, leidub talle paratamatult palju konkurente, Eestis pole aga kunagi varem nii head RnB’d tehtud.

Raul Saaremetsa ja Ats Luige ühine lühialbum ei köida mitte niivõrd originaalsete kompositsioonide, vaid pigem ootamatu nostalgiahõngulise visuaalsusega.

Eesti räpi don Genka ei väsi üllatamast: värske album „Oleg” on korraga nii häbitult vana kool kui ka julgelt ja eksperimentaalselt moodne.

Produtsent Yumi Motoma album „Motoma” mõjub kui muusikaline tuumaplahvatus – iga järgmine lugu muudab ootamatult suunda ja keerab kõik eelneva pea peale.