Müürileht

Selgepiirilise terviku asemel on „Hands Tied” pigem tugev showreel, mis jätab tulevikuks kõik uksed lahti ega anna meile nimme vastuseid selle kohta, kes Ariadne päriselt on.

Tehku teised Vaiko Eplikut palju tahavad, lõpuks teeb ta iseend ikka kõige paremini.

Nüüdisaegsed muusikud püüavad ehitada noorematele kuulajatele silda Marju Kuudi muusikani ja juba puhtalt see eesmärk väärib tunnustamist.

Funk Embassy on teinud parima võimaliku suveniiri, mis vääriks igati kohta kõigis Tallinna vanalinna võinuge ja magneteid müüvates poekestes.

Oma kolmandal albumil on Aigar Vals muutunud küpsemaks, aga võib uskuda, et tema loomingulised otsingud pole veel lõppenud.

Marmormaze ei püüa oma teisel albumil kedagi jäljendada ega sabas sörkida, vaid mängib häbitult oma reeglite järgi.

Paljuski esindab Andreas just seda, mida ühelt noorelt muusikult ootaks: süütu ja siiras, alles oma teed otsiv, aga samas julgelt artistlik.

Värske Eesti plaadifirma Halal debüütkogumik leiab justkui muuseas IDMi ja karmi astumisega techno ühisosa ja mängib selle lummavalt välja.

Eksperimentaal- ja müramuusika võib esimesel kuulamisel pelutada, kogumikalbumi „Vahelüli” vaheldusrikas kollaaž on aga algajale kõrvale hea sissejuhatus.

Produtsent Bert On Beats jätkab oma värskel albumil „EIGHT” paljuski samasuguse põrutava techno-küttega, mis kõlas juba plaatidel „TEN” (2019) ja „NINE” (2020), kuid sellest tumedusest moodustuvad värskel albumil ettearvamatud mustrid.

jonas.f.k on võtnud oma suunaks täisverelise popmuusika, mis ei lase end defineerida trendidel, vaid loob hoopis ise ükskõikselt uut moodi.

Kui koostöös Hendrik Kaljujärvega valminud albumid „Muunduja” ja „World Inverted” üritasid paigutada folgialget tantsumuusikasse, siis Maarja Nuudi esimene sooloplaat alates 2016. aastast on pisut raugem, samas ka eksperimentaalsem.