Müürileht

Kõikenägeva jälgimisühiskonna kontseptsioonis pole midagi põhimõtteliselt uut – ka meie esivanematel oli käitumis- ja moraaliprintsiipidest kinnipidamise tagamiseks oma järelevalvemehhanism, mille kajastusi kohtab näiteks hoiatusmuistendites. Lubage esitleda – metshaldjad, surnuvaimud, päkapikud ja jumal.

Internetis levivate enesetapumängude käsitlemisel tegeleb meedia rahustamise ja analüüsi asemel sageli hoopis hirmutamise ja moraalse paanika õhutamisega, mis jätab tähelepanuta probleemide kompleksse iseloomu ega toeta alaealiste turvalisemat toimetulekut.

Duona alustanud, kuid mõned aastad tagasi Michael Wollenhaupti sooloprojektiks saanud Ancient Methodsi loomingu võiks asetada mõtteliselt teljele, mille ühes otsas on industrial ja teises techno.

Neljanda plaadini jõudnud The Soft Moon ehk Luis Vasquez jätkab enesepiitsutamist.

Phase Fatale’i debüütalbum „Redeemer” maalib kuulajale pildi trööstitust postapokalüptilisest maailmast, kus vaimset ja füüsilist lunastust on võimeline pakkuma vaid välisilma salgav hedonism ja konstantne ekstaatiline seisund.

Septembrist alustab kinos Sõprus igakuine õudusfilmidele pühendatud programm pealkirjaga „Cinema Dentata” ehk „Hambuline kino”. Esimese filmina on 12. septembril kavas oma eluajal üsnagi tähelepanuta jäänud mehhiko lavastaja Carlos Enrique Taboada 1984. aasta teos „Veneno para las hadas” ehk „Mürk haldjatele”.

Oliver Paadik käis 10. korda Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festivalil ja nentis, et hoolimata viimastel aastatel toimunud fookuse laienemisest žanrifilmidele üldisemalt, on tegemist ühe mõnusaima atmosfääriga üritusega meie festivalimaastikul.