Müürileht

Kui Uru Valterit olemas ei oleks, tuleks ta välja mõelda.

Viis noort loojat said kokku, et arutada kõiki ühtviisi puudutavaid teemasid, nagu hargmaisus, sissetulek, tehisaru ja loominguline vabadus. Kuidas kogetakse nüüdisaja võimalusi ja takistusi ning kui suurt agentsust nähakse iseendas, et muutusi esile kutsuda?

Kui postkoloniaalne vaade näeb nõukogudeaegsetes suurtes aianduskooperatiivides apoliitilisi kartulikasvatajaid, siis kohapeal pilku teritades võib keskkonnakriiside ajastul leida eest väärtusliku tasase vastupanu algeid.

Loomaõiguste konverentsil võeti jutuks nii veganlus maskuliinsete normide lõhkujana, loomsete toodete pealesurumine Lääne toiduimperialismi ühe esinemisvormina kui ka haridussüsteemi lahutamatuks osaks oleva spetsiesismi vaidlustamine.

Publikumenu taotlevate näituste vahel jääb FOKU väljapanek oma malbuses varju. Professionaalselt teostatud pehmes eskapismis võib aga olla oma võlu.

Mõnikord koged midagi ega ole hiljem kindel, kas nägid seda unes või ilmsi. Või kuulub see hoopis mõnda alateadvusesse vajunud filmi või muusikavideosse. „Entroopia kadalipu” düstoopilised projektsioonid mõjuvad proteesmälu meisterliku esilekutsumisena.

73. Berliini filmifestival tõi kinoekraanidele muu hulgas nii purustatud tankid kui ka Iraani traumad, vahuveiniklaaside ja punaste vaipade vahele mahtusid ka meeleavaldused ja poliitilised grafitid linnapildis.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord käsitleme tunnet, mille ökokriis on endaga kaasa toonud.