Müürileht

Objektiivi ja Uute Uudiste infoväljas ekseldes tekib paratamatult iiveldus. Sellega harjub küll lõpuks ära, kuid soovitud empaatilist ühenduspunkti äärmusparempoolsete portaalide sihipärane kriitiline lugemine ei võimalda.

Meespartneri puudumise tõttu ei pea soovitud lapsed sündimata jääma – appi tulevad spermapangad, kus pakutakse lisaks viljakusprobleemidega heteropaaridele abi ka teistele emaks saada soovijatele.

Mida tähendab seksism elualal, kus näeme igal aastal meestega võrreldes aeglasemalt jooksvaid, vähem tõstvaid ja madalamale hüppavaid naissportlasi? Kas on õiglane, et naissportlaste päralt on minimaalne tähelepanu ja minimaalsed ressursid?

Selle asemel et näha lapsi numbritena rahvastikuregistris ja nõuda kõigilt naistelt selle numbri kasvatamist, peaksime austama inimeste õigust valida lastevabadus.

Meiegi oleme pidanud püsima jalgel humanitaarabi toel. Lääne kristlased saatsid 1990ndatel lastele kingitusi ning veel nullindatelgi läkitas Euroopa Liit lastekodudesse ja suurtele peredele tasuta kuivaineid.

Töö võis varem teha poisist mehe, aga seisame uue ajastu ukselävel, mil võime loota, et töö teeb mehest inimese. Domineerimisel põhinev maskuliinsus ei too enam varsti leiba lauale.

Eestis on karusloomakasvanduste keelustamine alles arutamisel, samal ajal kui Suurbritannia ja Brasiilia ning hiljuti ka Holland on seda juba teinud ning on teada, et metsloomadele pole võimalik puuris elamisväärset elu pakkuda.

Eesti ajakirjanduses kajastatakse lähisuhtevägivalla problemaatikat tihtipeale emotsionaalsete trilleritena või siis paratamatu ilmastikunähtusena, mis lihtsalt esineb.

Maailmas astub umbes iga 40 sekundi tagant keegi vabasurma. Enamasti on see isik meessoost. Millest selline tendents?

Peale legendaarsete levimuusikasõnade on „Kes kellega käib?” ka huvitav sotsioloogiline küsimus. Kuidas leida partnerit, kui oled doktorandist heteronaine, kelle viimane kallim läks pärast keskkooli ehitajaks?

Me kõik kukume ja tõuseme püsti. Me kõik näeme teatud poosides imelikud välja. Kõik karjäärialased valikud ei vii meid redeli tippu ning mõnikord teeme me romantilistes suhetes otsuseid, mis ei ole just kõige targemad. Sanna Kartau kirjutab eri väljaannetes feministlikuks tituleeritud seriaalist „Girls”.