Müürileht

Üha digitaalsemaks muutuvas arhitektuurimaailmas pole tehnilised oskused ehitamisel enam esmatähtsad. Konstruktsiooniarvutused on simuleeritavad, teadustöö kontsentreerunud pigem materjalidele ning aina olulisemaks peetakse ehitiste sotsiaalset funktsiooni – viimaks on tekkinud vajadus feminiinse lähenemise järele ka ehituspraktikas.

Eestis mahasaetud puitmaterjal eksporditakse suures mahus välismaale odavaks tooraineks. Omanäoline Eesti puitarhitektuur võimaldaks luua nii materjalile lisaväärtust ja keskkonnasõbralikumaid elukeskkondi kui ka majandada ökonoomsemalt kohalikku metsa.

Arusaam ruumist on viimastel aastakümnetel plahvatuslikult avardunud – tänu küberruumi tekkele on füüsikareeglid lakanud kehtimast ning arhitektid on asunud tööle, eirates nii gravitatsiooni kui ka esteetilisi kokkuleppeid, rääkimata vajadusest tegutseda mateeria kammitsevas maailmas.