Mitte ühtegi mõtet, vaid tühi pea

Kui kodust on saanud kontor ning tööle jalutamine tähendab marsruuti magamistuba-köök-elutuba, suureneb igatsus ka päriselt tööle minemise järele. Mida me neil kunagi iseenesestmõistetavatel hommikutel küll kogesime?

Bizarre – Beautica (Seksound, 2017)

Eesti indie-kindlus Seksound jätkab tänuväärset tööd legendaarsete kingapõrnitsemispärlite taas rahva ette toomisel. Tartu bändi Bizarre’i albumid on nüüdseks täies koosseisus vinüülile jõudnud – 2015. aastal „Café de Flor” aastast 1996 ja tänavu debüütalbum „Beautica” aastast 1994.

Lõpuks ometi on lahe olla vaene idaeurooplane

Väljaveninud kampsun, dressipüksid ja kulunud botased – olgu tegu trenditeadliku hipsteri või kakskümmend aastat samu riideid kandnud Velloga, kodumaine normcore jahutab tarbimisühiskonda ja paneb uskuma jätkusuutliku maailmakorralduse võimalikkusesse.

She Bit Her Lip – Viiv (Seksound, 2015)

Seksoundi „Kohaliku ja kohatu” kogumikel on küll suurepärane nimi, kuid samahästi võiks pealkirjaks olla ka „Olukorrast riigis”. Alati saab teada, et tohoh, mõni kooslus ikka tegutseb veel. Või siis träkilistis on mõni täiesti tundmatu nimi, kellest ei kuule enam kunagi.

Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nelgid (Mortimer Snerd, 2014)

Teade Vaiko Epliku järjekordse albumi ilmumisest pani mind muretsema. Ei osanud oodata, ei jõudnud puudust tunda. Kas ikka on vaja kahte kauamängivat aastas? Kuhu kadus järjekorranumber plaadi nimest ning kas kollane värv ja neiu koeraga on parim plaadikaanekujundus? Võib-olla oli nende küsimuste taga soov mitte minna kaasa kiitjate karjaga.

Tüdruk, kes tegi Lasnamäe populaarseks

Küsimus, kuhu üks autor oma loominguga edasi jõuab, on tihti põnevam kui debüütkogu ise. Seda juhul, kui autor kirjanduselust sama märkamatult ei kao, kui ta sinna tuli. Grigorjeva puhul sellist kartust ei teki. Olemas on nii meedia kui lugejate huvi, kui ühe raamatu kultuurkapitali preemiale mittenomineerimisest eraldi uudis tehakse.