Müürileht

Iseendast brändi tegemine kõlab nagu oma aja peremehest diginomaadi unistus, aga mis saab siis, kui bränd, mida on aastaid ehitatud, inimteguri tõttu lagunema hakkab? 

Saksa arstidel oli oluline roll natside biomeditsiinilise visiooni elluviimisel holokausti ajal. Selles tervendaja ja tapja paradoksis oli lisaks antisemiitlikele eelsoodumustele oma osa ka psühholoogilistel toimetulekumehhanismidel, sealjuures „kahekordistumisel”. Kahekordistumist võib näha kui kohanemise tehnikat, mis siiski ei põhjenda täielikult arstide osalemist natside genotsiidis.

Televiisor on muutumas toanurgas vilkuvaks esemeks, mis leevendab infonälja asemel üksindust ja vaikust. Meeleolu tekitamiseks piisab nii mõnelegi teleekraanil praksuvast tulest või tunde kulgevast rongisõidust.

Kui kodust on saanud kontor ning tööle jalutamine tähendab marsruuti magamistuba-köök-elutuba, suureneb igatsus ka päriselt tööle minemise järele. Mida me neil kunagi iseenesestmõistetavatel hommikutel küll kogesime?

„(Mitte just) armastuslugu” on justkui keskmisele ja vanemale koolieale mõeldud raamat, aga kas noortele meeldivad noorteraamatud?

Eesti indie-kindlus Seksound jätkab tänuväärset tööd legendaarsete kingapõrnitsemispärlite taas rahva ette toomisel. Tartu bändi Bizarre’i albumid on nüüdseks täies koosseisus vinüülile jõudnud – 2015. aastal „Café de Flor” aastast 1996 ja tänavu debüütalbum „Beautica” aastast 1994.

Väljaveninud kampsun, dressipüksid ja kulunud botased – olgu tegu trenditeadliku hipsteri või kakskümmend aastat samu riideid kandnud Velloga, kodumaine normcore jahutab tarbimisühiskonda ja paneb uskuma jätkusuutliku maailmakorralduse võimalikkusesse.

Seksoundi „Kohaliku ja kohatu” kogumikel on küll suurepärane nimi, kuid samahästi võiks pealkirjaks olla ka „Olukorrast riigis”. Alati saab teada, et tohoh, mõni kooslus ikka tegutseb veel. Või siis träkilistis on mõni täiesti tundmatu nimi, kellest ei kuule enam kunagi.

Teade Vaiko Epliku järjekordse albumi ilmumisest pani mind muretsema. Ei osanud oodata, ei jõudnud puudust tunda. Kas ikka on vaja kahte kauamängivat aastas? Kuhu kadus järjekorranumber plaadi nimest ning kas kollane värv ja neiu koeraga on parim plaadikaanekujundus? Võib-olla oli nende küsimuste taga soov mitte minna kaasa kiitjate karjaga.

Küsimus, kuhu üks autor oma loominguga edasi jõuab, on tihti põnevam kui debüütkogu ise. Seda juhul, kui autor kirjanduselust sama märkamatult ei kao, kui ta sinna tuli. Grigorjeva puhul sellist kartust ei teki. Olemas on nii meedia kui lugejate huvi, kui ühe raamatu kultuurkapitali preemiale mittenomineerimisest eraldi uudis tehakse.

Kui kunagi on üldse olnud räpipunte, millesse kuulumine vanematele head meelt valmistab, siis kindlasti ei ole selleks Odd Future.