Aparaaditehases paikneva teadliku elustiili poe Slow pidaja Helen Puistaja kirjutab 24.–30. aprillil toimuva moerevolutsiooni nädala ajel, kuidas teha oma garderoobivalikutes keskkonnasäästlikke otsuseid.

Slow pood Aparaaditehases. Foto: Kiur Kaasik

Minul seostub sõnaga ‘revolutsioon’ esimesena vanadest õlimaalidest välja kappavad uhketes riietes pikajuukselised mehed hobustel, mõõgad või lipud käes, kes parema tuleviku nimel sõtta sööstavad. Teisalt meenuvad Mahatma Gandhi ja Martin Luther King ning muidugi meie ainulaadne laulev revolutsioon. Need mässud on nüüdseks aga vaid ajalooraamatute ja filmide materjaliks. Muidugi ei ole lõppenud konfliktid, valitsuste kukutamised ja sõjad, kuid keskmise esimese maailma kodaniku jaoks on need üpris kauged teemad. Meie tuleviku heaks on mässanud eelnenud põlvkonnad. Nüüd on käes meie aeg teha uusi revolutsioone. Tänapäeva pöörangute keskmes ei ole tavaliselt enam võitleja ise, vaid teised inimesed, loomad, loodus. Me oleme küllalt priviligeeritud, et saame astuda välja teiste eest.

Aprilli viimasel nädalal on rahvusvaheline moerevolutsiooni nädal, a.k.a Fashion Revolution Week – miks mitte alustada sellega oma pisikest revolutsiooni?

Miks meil on vaja muutust moetööstuses?

Moetööstus on meeletult suur, palkab miljoneid inimesi ja reostab maailma peaaegu sama palju kui naftatootmine. Kui näiteks autod valmivad peaaegu ilma igasuguse inimkontaktita suurtel tootmisliinidel, siis rõivaste tegemisele on kaasatud inimene igas etapis, alates puuvilla seemne istutamisest kuni pakendamiseni ja poelettidele saatmiseni. Globaliseerumine on viinud need töökad käed meist aga nii kaugele kui võimalik. Inimesed, kes meie jaoks võiksid sama hästi olla masinad, ongi rahvusvahelise moerevolutsiooni keskmes.

Moerevolutsiooni nädal sai alguse 2014. aastal, Bangladeshis Dhaka linnas toimunud Rana Plaza tootmishoone kokkuvarisemise esimesel aastapäeval. See oli seni suurim tootmishoone varing, kus suri 1133 inimest ja haavata sai üle 2500. On traagiline, et on vaja sellist õnnetust, et äratada inimesed oma mugavast mullist, kuid nii juhtus ja nüüdseks toimuvad Fashion Revolution Weeki üritused enam kui 90 riigis, sh Eestis.

Kuidas selline asi aga üldse juhtuda sai? Sest nõudlus aina odavamate rõivaste järel on tohutu. Selleks, et neid taolise hinna ja tempoga valmistada saaks, peab kuskil kokku hoidma. Seda aga ilmselgelt mitte miljoneid teenivate kiirmoebrändide juhtide palkadest (Zara omanik on muideks maailma rikkaimate inimeste seas teisel kohal peale Bill Gatesi). Kokku hoitakse tavaliselt ikka juba niigi alamakstud töötajate ohutuse pealt. Tootmishoonetel puuduvad vajalikud varuväljapääsud, tulekustutid jmt. Rana Plaza hoone seintes olid suured praod, millest töötajad ka juhatust teavitasid, kuid tootmisliine kinni panna ei saa ja nii sunniti töötajad vallandamise ähvardusel majja tööle tagasi.

Fashion Revolution ei ole aga loodud vaid kaugete maade töötajate heaolu jaoks. Moetööstuse mured ulatuvad iga tarbija kodumaale. Kui palju Eestis toodetakse rõivaid? Mina küll ausalt öeldes ei tea. Tean ja tunnen Slow poes esindatud tootjate tavasid ja tootmiskohti, nende toodang on aga peaaegu olematu murdosa sellest, mida meil ostetakse ja tarbitakse. Kui me toidukaubale paneme peale uhkusega kodumaal valmistamist tõendavaid kleepse, siis kohalik rõivatööstus ei paista meid väga huvitavat. Kallis on ju, eksole? Kõik, kes on aga kunagi ise endale midagi õmmelnud, teavad, mis vaev ja aeg selleks kulub.

Tooraine kasvatamiseks kuluvad ressursid, tootmisjäägid, töötlemiseks kasutatav keemia, lõputult pikad transporditeed, peale mõnda kasutamist kas Aafrikasse või otse prügimäele liikuvad rõivaste massid. Need on kõik koormaks meie keskkonnale – saastavad õhku ja annavad oma osa kliimamuutustele. Kui ka tootmise etappide reostus jääb tootjamaadesse, siis see keemia, mis koduses pesumasinas rõivastest välja peseme, jõuab meie vetesse. Prügisse minevad rõivad täidavad meie prügimägesid ja põletusjaamasid. Peale selle imendub kangastest meie naha kaudu organismi kahjulikke aineid. Enamjaolt väikestes kogustes ja vähemürgiseid. Mis mõju aga pikad kandmise aastad ja erinevate ainete kombinatsioonid meile avaldavad, on veel alles uurimise järgus. Seega, revolutsioon on vajalik ja möödapääsmatu. Teeme ära!

Müürilille täika Aparaaditehases. Foto: Rasmus Põld

Kuidas olla moerevolutsionäär?

  • Ole uudishimulik. Uuri, kust on su rõivad pärit, mis on nende sotsiaalne ja keskkonnamõju. See ei ole mitte lihtne ülesanne, kuid näiteks juba sellest, et T-särgi sildil on kirjas 100% puuvill, saad välja lugeda, et selle tootmiseks kulus kuni 2700 liitrit vett. Sellest, et materjal on segu nt puuvillast ja elastaanist, saad teada, et seda materjali ümber töödelda ei saa, kuna tänapäeva tehnoloogia võimaldab vaid 100% ühest kiust valmistatud kangast ümber töödelda. Patendimärgiga varistatud Lenzing firma materjalid Tencel ja Modal aga toodavad Euroopas keskkonnasäästlikult. Lisaks saad vaadata, mis informatsiooni annab brändi koduleht, kas nad avaldavad jätskuutlikkuse raportit, kui läbipaistev on nende tarneahel jne. Tubli tööd on ses osas teinud lehed Project JUST ja rankabrand.org.

  • Peamiselt sotsiaalmeedia kampaaniana töötav moerevolutsioon kutsub üles küsima tootjatelt, kes ja kuidas on nende rõivad teinud. Täpsemalt vaata aadressilt fashionrevolution.org. Sealt saad juhiseid, kuidas kasutada hastag’i #whomademyclothes, kirjutada armastuslugu rõivaesemest jne. Ehk siis anna tootjatele teada, et sind huvitab see, kuidas rõivad valmivad ning et hoolid nende mõjust keskkonnale ja inimestele.

  • Et aga reaalselt tegutseda, on esmaoluline hinnata ja hoolitseda olemasoleva rõivaste ja muude asjade eest. Tarbi seda, mis sul olemas, anna uus elu kappi seisma jäänud rõivastele, vaheta riideid sõpradega. Kaunista, õmble ümber või võta appi rätsep. Uuri Fashion Revolution lehelt, mis on #hauternative ja kasuta seda hashtag’i ka teistele oma ideede jagamiseks.

  • Kui aga eseme elu on tõesti sinu jaoks lõpule jõudnud, müü ta maha, anneta või vii rõivaste kogumiskohta. Kindasti aga ära minema viska. Uuri ka lehte Kuhuviia.

  • Osta vähem ja paremini. Uuri, millised ettevõtted arvestavad oma keskkonnamõjuga ja kohtlevad töötajaid õiglaselt. Mis materjalid on päriselt jätkusuutlikud. Ära lase ennast petta lihtsalt sildist ‘orgaaniline’. Süvene kaugemale ja vajadusel küsi nõu nendelt, kes on teemaga intensiivsemalt tegelenud. Ostu tehes juurdle, kui palju kavatsed antud asja kanda, kui paljude olemasolevate rõivastega see sobib, mis on selle cost per wear. Laenuta, vaheta, osta second hand ja vintage’i poodidest.

  • Eelista lühemaid vahemaid. Ehk siis kas kodumaist või vähemalt võimalikult vähe ringi rännanud toodangut. Rõivaid, mis on õmmeldud samas riigis, kus on kasvatataud nende jaoks vajalik materjal. Näiteks No Nasties’t peab küll kaugelt tellima, kuid vähemalt nende tootmistsükkel leiab otsast lõpuni aset ühes riigis, Indias. Sealjuures on veel tootmine, ladustamine ja edasimüüjatele välja saatmine kõik samas hoones. Eesti lähedal puuvilla ei saa kasvatada, küll aga näiteks lina, mis on ka oluliselt vähenõudlikum taim.

  • Osale Tartu ja Tallinna moerevolutsiooni üritustel, et saada uusi teadmisi ja motivatsiooni. Vaata teemakohaseid filme, jälgi informatiivseid Facebooki lehti ja blogisi.

  • Mõjuta teisi! Ole heaks eeskujuks perele ja sõpradele. Hari neid, tutvusta alternatiive, jaga kogemusi. Varu kannatust. Uute teadmiste omandamine võtab aega.

Kui moerevolutsioon on käima ära lükatud, siis mõtle ka järgmistele suurtele plaanidele – täielik taastuvenergia revolutsioon ja plastiku tarbimise lõpp!