Müürileht

Iga uus teadmine toob endaga kaasa aina laieneva silmapiiri sellest, mida me veel ei tea, ning teadmatusest sünnivad üha suuremad riskid – võimalikud mustad stsenaariumid, mille ärahoidmiseks tuleb teha ettenägelikke samme.

Soome filmimaailma superstaari Klaus Härö filmi „Vehkleja” valmimine on suursündmus. Irooniliselt võiks muidugi nentida, et Eesti-suuruses kohas ongi iga siitkandi filmi kinodesse jõudmine suursündmus, aga mitte see ei ole käesoleva intervjuu ajendiks.

Kunstimaailm kui selline on alati olnud üks üsna hierarhiline paik. Kuna Eestis kunstiturg alles areneb, siis hierarhia tippu ei määra niivõrd materiaalne, kuivõrd sümboolne kapital.

Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaare äsja esilinastunud dokumentaalfilm „Kristus elab Siberis” on kangelastegu – suurejooneline, elegantne, veretu (kui välja arvata küllap arvutute sääskede laibad) jutustus ja vaatemäng.

Linnaplaneeringuliselt on favela’d isetekkelised planeerimata asumid, mis kerkisid tihtipeale sinna, kuhu jõukam elanikkond ei tahtnud elama asuda (küngastele ja järskudele nõlvadele). Hoolimata sellest, et 98% favela’de elanikest ei tegele narkoäriga, on need siiani valdavalt negatiivse imagoga, peavoolumeedia kaudu stigmatiseeritud kogukonnad, kus elab ligi veerand Rio elanikkonnast.

Kohmakas globaalne keelupoliitika näitab märke omaenda raskuse all kokkukukkumisest ning kui Eesti julgeks progressiivsemate riikide näitel üle vaadata oma senise uimastipoliitika, võiks ka siinsel murettekitaval statistikal olla lootust paraneda.

Tartu Kunstimuuseumis ehk nüüdsest Tartmusis avati eile, 12. märtsil rahvusvaheline näitus „Noorus kui elustiil” praegusaja noorpõlve eluviisist. Näituse avamisel oli kohal popkontserdi jagu publikut, keda neli kuraatorit ja muuseumidirektor tervitasid nooruslikult reibaste avakõnede ja sefiiritordiga.

Väikepruulikodade festival Tallinn Craft Beer Weekend kutsub kvaliteetõllede sõpru 27.–28. märtsil Telliskivvi pudeleid kokku lööma.

Trendiajakiri Neoonmust tuli selleks, et jääda. Paradoksaalselt 100% öko ja mustvalge uus väljaanne fetišeerib tippglamuuri ja lehetegijad kaebavad, et Eesti seltskonnaajakirjanduses on jäänud piinlikult varju paljud säravad inimesed, kes vääriksid märgatavalt rohkem tähelepanu ja glitter’it.

Meie riiki, kultuuri ja iseseisvust ei ohusta niivõrd mõni siiasattunud asüülipõgenik või siin pere loov väljamaalasest valdkonnaspetsialist, homoseksuaal või vene keelt emakeelena kõnelev eestlane, vaid peaasjalikult need, kes ei oska maailma ja endast erinevate inimestega tervemõistuslikult suhestuda – seda hoolimata nende nahavärvist, usulisest kuuluvusest, rahvusest või seksuaalsest orientatsioonist.

Muuseumidisko on seekord märgilisem kui ükski varasem – neljandat korda toimuva tantsupeoga tähistavad viis aastat tagasi Tartus vanas trükikojas Greif tegutsemist alustanud trüki- ja paberimuuseum 20. märtsil oma minijuubelit.

„Estonian Hikikomori” on VAT Teatri lavastus noorest mehest, kes eelistab elada elu täielikus isolatsioonis, välisilmaga võimalikult vähe kokku puutudes ning praktiliselt oma toast väljumata. Lavastus esietendub 24. märtsil.