„Öö lõpp” Vabal Laval ja ERMis. Lavastaja Rainer Sarnet, osades Maria Peterson, Maria Koff, Karl Robert Saaremäe jt. Põhineb François Mauriaci romaanil „Öö lõpp” (1935).

Foto: Gabriela Liivamägi

Teel „Öö lõpu” etendusele üritasin sõbrale jutustada, millest see Mauriaci raamat siis oli. Süžeega lõpule jõudes mõtlesin järele ja tunnistasin: „Aga kõik see polnud üldse peamine.” Nojah. Kui ühe raamatu „peamist” oleks lihtne sõnastada, oleks vaevalt mõtet seda dramatiseerida ja lavastada. Sarnet võrdleb Mauriaci teost Mona Lisa naeratusega, mida on võimatu lahti muukida. Seda paeluvam on muukimiskatset pealt vaadata, kui luku kallale ei minda toore jõuga, vaid pigem pieteeditundeliselt.

Sõprade-tuttavatega rääkides selgus, et kõige rohkem ebalust tekitas näitlejate mängulaad. Selle aktsepteerimine tundub mulle samasuguse trikina nagu umbusu peatamine (suspension of disbelief) ilukirjandust lugedes – teame küll, et ega päriselu selline ei ole, aga vaatame, kuhu nad nende võtetega välja jõuavad. Juba tekst, mis on sageli sõna-sõnalt romaanist üle kantud, ei mõju suulise kõnena alati loomulikult. Kummalised poosid ja võõritav mängustiil ei taotlegi ilmselt argisemat usutavust (Sarnet viitab seosele antiiktragöödiaga, mis võimaldab kirjanduslikku teksti jõulisemalt esitada ja „vajutada pedaali tunnete peal”). Esimeste minutite jooksul peab vaataja nendega harjuma, otsustama, kas valitud vahendeid usaldada – need viivad mõneti loost eemale, aga tundub, et peamisele lähemale.

Piirid, milleni igaüks umbusku nihutada suudab või õigustatuks peab, on ilmselt individuaalsed. Võis ju tekkida tahtmine turtsatada, kui Thérèse nii melodramaatiliselt Marie’le ette heitis, et too otsib „endale ja oma armastusele kaitset kelleltki… Thérèse Desqueyroux’lt”. Ka Mondoux’ epileptilised tõmblused armukadedusstseenis ületasid võib-olla minu jaoks selle piiri. Thérèse’i laul erakuelust („ainult nii võin olla kindel, et enam kahju ei tee”) oli samas ka väga dramaatiline, aga ometi veenev. Thérèse ei tegele labase tundepaisutamisega. Ta on selleks liiga intelligentne, ja Maria Peterson ka.

Kuivõrd on söövitava pilguga Thérèse üldse võimeline siiruseks – hetketi on, aga tihti näeb ta end liiga selgelt kõrvalt, kuuleb kõrvus oma hääle kaja ja see halvab lihtsa loomulikkuse. Aga kuidagi peab seda sisemist mäsu koos kõigi enesepettuse ja selle teadvustamise kihtidega väljendama. Me tahame ja ei taha ka, et meie valu nähtaks. Näitlejate pooside puhutine kunstlikkus võib vaatajat mingis mõttes samamoodi mõjutada, nagu kibeduseni läbinägelikku Thérèse’i võib häirida ümbritsevate inimeste „näitlemine”. Ja ikkagi võivad nad kõik hetkeks päris lapselikult nutta, igatseda puudutust ja pikka siestat päikese käes, ja me võime neile päris lapselikult kaasa tunda.

Foto: Gabriela Liivamägi

Rõhutatud valguse ja varju kontrast

Muidugi räägin ma ebaproportsionaalselt palju Thérèse’ist. Või ehk ikka pigem proportsionaalselt palju. Tema on fookus, mille kõrval teised on vähem välja valgustatud. „Sa oled alati elanud iseenda pimestavas kiirguses,” ütleb Thérèse’ile Tõnu Õnnepalu. „Öö lõpu” Thérèse on vist juba nii kaua üksilduses, elust väljaspool elanud, et temast ongi saanud üksik erakordne kuju valgusvihus keset pimedust. Thérèse on ka puhtalt oma elukogemuse poolest pisut teisel tasandil – nooremad inimesed (nii näitlejate kui ka tegelastena) ei saagi olla päris sama kihilised.

Mauriaci romaani horisontaalne süžee markeeritakse enam-vähem ära, aga nagu mängustiil, rõhutavad ka lavakujundus ja valgustus vertikaali ja fundamentaalseid vastandusi. Valgustus tuletab meelde 17. sajandi maalistiili nimega tenebrism, mille põhiline võte on eriti dramaatiline valguse ja varju kontrast, sageli ühestainsast allikast valgustatud figuuriga keset suurt tühja pimedust. Otse üles või alla suunatud prožektorid tekitavad näitlejate nägudel ja kehadel mõnikord caravaggiolikult groteskseid efekte, mida ajuti murtud või väänlevad poosid veel rõhutavad. Lavastuses käib tenebristlik visuaal koos mõistesüsteemiga, mida võiks ehk samuti tenebristlikuks nimetada.

Ühelt poolt keskendutakse heitlikult vilkuvale valgusele inimese hämaras hingekoopas, eelkõige muidugi Thérèse’i omas. Kontrastsed valgused ja varjud sobivad tema meeleolu, enese- ja maailmatunnetuse kannapööretega. Ikka on ta ühel hetkel meeleheitel, abitu ja igatsev, järgmisel särav, lootusrikas või suisa võidukas; kord isekas, õel ja irooniline, siis jälle ennastohverdav ja ülev. Need kõikumised on kooskõlas tema elurütmiga, nagu ta on ise lõpuks õppinud nägema: „Tal nagu polekski siin maailmas midagi muud teha: rebida end sügavikust üles ja jälle alla libiseda, ikka uuesti, lõpmatuseni.”[2]

Foto: Gabriela Liivamägi

Teisalt vilguvad pimeduse ja valguse vaheldudes üksteisest läbi ka mitmed suured vastandid: tõde ja vale, läbinägelikkus ja enesepettus, elu ja surm, mürgitamine ja tervendamine, süü ja halastus, vabaduse üksindus ja ühiselu kammitsad, põlgus ja armastus. Georges meenutab romaanis Thérèse’i sõnu: „Kõige vastandlikumadki otsused ühe ja sama inimese kohta on õiged, kõik oleneb vaid sellest, kuidas asja valgustada, ja üks valgustamisviis pole tõepärasem kui teine.”[3] Ka loetletud vastandipaaride seosed pole lavastuses alati ühesed ega ootuspärased.

Ühes ja samas kiirgavas klaasis on kord mürk, kord šampanja, mis leevendab Thérèse’i paineid ja haiged „kohe jalule paneb” – tervendav jook. Thérèse’i ümbritsevad kuldsest valgusest trellid võivad kujutada ühiskondliku hukkamõistu puuri, aga ka üksinduse ja künismi kalduvate tõeotsingute vangistavat pimestust. Kui Thérèse, kes nõuab teistelt selget pilku, katab Georges’i silmad ja ütleb, et mürgitab ta, kas ta tahab siis Georges’i tõe tapva valguse eest kaitsta või demonstreerib mürgitamise pimestavat toimet? Mida ta sõnad Georges’iga tegelikult teevad? Kas see mürgine tõde on ainus ja lõplik, kas tõde otsida on võimalik ainult elule selga pöörates? Elavate ringi kuulumiseks peab olema illusioone, Thérèse on liiga läbinägelik. Aga tihti tunnistatakse millegipärast läbinägelikuks just pessimistlik pilk. Kui Thérèse tõele näkku vaatab, kui ta käsipeegli otse pea kohale tõstab, kas ta ei varja siis sellega ka oma näolt valgust?

Öö kui heitlus iseendaga

Vaidluses Mondoux’ga käib Thérèse välja ateistlikke-agnostilisi argumente. Tema jaoks ei paista olevat käepärast päästjat, kes tõe ja elu (ja tee) ühendaks, kellega öö oleks sama valge kui päev ning kes annaks painava süü andeks. Aga arvates end mürki joonud olevat, hüüab ta: „Siin on nüüd Sinu loodud hing, väsinud sellest lõputust võitlusest iseenda vastu, nii nagu Sa oled seda tahtnud.” Samuti püüab ta hävitada teiste illusioone armastusest – aga mida ta ise nii ahnelt kuulda ja tunda igatseb? Maskeerimata ahastuse ja igatsuse hetked võivad küll sedamaid üle minna, aga vilguvad ikkagi läbi. Lõpuni ei saa selgeks, millistel hetkedel Thérèse ausam on, kas kahtlustades, et „seal tegelikult midagi ei ole”, või lootes, et siiski on. Aga kuidagi ta vist ikkagi söandab mõelda, et ööst on võimalik läbi jõuda. Kuskile. Ta nimetab ööks oma saatust endaga lõputult võidelda. Millegipärast ta siis ikkagi võitleb, kuigi ei mõista, kuidas üldse on võimalik mitte meelt heita[4]. Selles valguses ei tundu sõnad, et ta ootab „elu lõppu, öö lõppu”, paradoksaalsed.

Õieti, paradoksid paradoksideks. Kui nendega piisavalt kaua mängida, tuleb vist ikkagi jõuda järeldusele, mille Peterson sõnastas saates „Delta”: tõde on pigem poeetiline või religioosne või kogemuslik mõiste. Kogemiskatseid võib teha näiteks teatris. Näe, isegi Thérèse usaldab öö lõppu oodata.

Rainer Sarneti lavastust „Öö lõpp” mängitakse Vabal Laval 05.05., 06.05. ja 07.05.

***

[1] Mis siis saab, kui enam midagi ei ole / hinges, vaatad: nagu pime kaev. / Mis siis saab, kui enam midagi ei ole / loota, elu tundub tühi vaev. // Tõused üles, kus sa ikka pääsed, / pesed nägu, tervislikult sööd, / sellest, mis sa oled, sa ei pääse, / jätkad oma olemise sunnitööd. // Sunnitööd, mis pole üldse raske, / tuleb ainult mööda saata veel üks päev, / mitte maa alt tuua sütt või vaske, / ainult veeretada õhtusse see päev. // […] // Aga imelik, et kuskil hinge põhjas / ikka elab edasi üks lapsik usk, / et su olemise sügavamas põhjas, / seal, kus tusa all on ainult mustem tusk, // seal, kus mõte kõlgub nagu poodu, / põhjast allpool, sügavamal veel / magab nagu seeme teine loodu, / musta meele kestas valge meel, // mis seal ainult ootab oma tundi, / et siis purustada pimeduse koor, / et seal teispool elu, surma sundi / sünniks teine sina, uus ja noor. // Aga kui seal tegelikult midagi ei ole? / Hing on see, mis paistab: pime kaev, / mille põhjas keerutab su elu / ringiratast, väike paberlaev…
Õnnepalu, T. 2005. *Mis siis saab, kui enam midagi ei ole. – Enne heinaaega ja hiljem.
[2] Mauriac, F. 1972. Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp, lk 189.
[3] Ibid., lk 190.
[4] Ibid., lk 155.

Mirjam Parve on tõlkija, kirjandus-, teatri-, tee- ja siilieluviiside huviline.