Vaal galeriis võib Peeter Lauritsa kureeritud näitusel „Surnu suusad. Kuidas seletada metsa digitaalsetele jänestele” näha teoseid ehtekunstist videoinstallatsioonideni. Erinäolised kunstnikud moodustavad huvitava võrgustiku, kusjuures enamik töid on valminud just selle näituse jaoks.

Näitusevaade. Foto: Peeter Laurits

Kunstnikest tekkinud võrgustik ei jätnud eriti ühtset muljet ning pigem mõjus näitus killustatuna. Siinkohal tekib küsimus, kas kuraator sihilikult lõi sellise efekti või on see täiesti juhuslik? Esimesel korrusel jalutades tekkis kohati tunne nagu oleksin sattunud Valdur Mikita esseekogumikku „Lingvistiline mets”.

Toomas Kalve, Epp Margna ja Meelis Kihulase ühistöö „Surnu suusad” ning Maria Kristiina Ulase „Inimkaaren kahe imepeaga” tekitasid arhailise ja šamaaniliku hõngu. Mõnda aega oli tunne nagu oleksin reaalsusest ja igapäeva muredest valgusaastate kaugusel. Kuid teisel korrusel see müstiline hingus kadus. Astudes läbi Kristel Saani neoonsest ribakardinast, avanes uus maailm, mis ei olnud enam pooltki nii mõistatuslik. Pigem tekkis tunne nagu tegemist oleks eraldiseisva ekspositsiooniga. See oli justkui äratuskell, mis katkestas minu unenäona mõjuva rännaku.

Enesele märkamata hakkasin mõtlema näituse pealkirja peale. Kes on see niinimetatud digitaalsete jäneste põlvkond, kellele näitus suunatud on? Kas minu generatsioon, kes on sündinud 90ndate keskel, paigutub sinna alla? Jah, siinkohal pean tõdema, et ka mina oleksin vajanud osade eksponaatide mõistmiseks selgitavat kataloogi, mida paraku näitusesaalist leida ei õnnestunud. Seetõttu jäi mulle kohati tunne nagu osadel teostel puuduski kontseptsioon ning siinkohal palun andestust kunstnike ees, kellele ma liiga teen, võimalik, et ma lihtsalt ei suutnud seda ise välja mõelda.

Kuid mida tähendab siis mets mulle? Minu jaoks on see pelgupaik ja inspiratsiooniallikas. Koht, mis mõjub meditatiivselt ning aitab korrastada mõtteid. Taolise efekti tekitas minu jaoks Arne Maasiku „Pusad”. Kõrgemal asetsevad lõuendid tekitasid illusiooni nagu tegu oleks päris metsaga ning pikemal silmitsemisel näis nagu oksapuntrad liiguks tuule käes.

Samal näitusel juhtus minuga midagi ootamatut. Kui olin jõudnud saali tagumisse otsa, tabas mind tõeline nostalgia. Alguses olin segaduses ja ei saanud täpselt aru, millega on tegu, kuid siis taipasin. Madis Katzi „1:1– sisemise lapse kosmos I, II, III” olid tekitanud äratanud minus viieaastase tüdruku, kes õues mängides tihti lund lähedalt uuris. Nüüd oli kunstnik selle suure töö juba minu eest ära teinud ning ma ei pidanudki liiga lähedale minema, vaid sain ohult kauguselt nautida makrovõtet lumest.

Üsna hästi eristus teistest Valdur Ohaka teos „Sõnajalad”, mis oli ainus klassikaline õlimaal. Teos kujutab sõnajala taimi, mida ümbritseb udu. Autor kujutaks nagu mõnd karget sügishommikut. Ohaka maal köitis mind seletamatutel põhjustel. Ehk seetõttu, et mind tabas äkitselt teose realistlikkus? Või hoopis lihtsalt mõte maalist, mis asub kaasaja puudutusega teoste vahel, tundus veider? Või oli selles midagi muud? Igatahes oli seal midagi, mis mind haaras.

Peeter Lauritsa kuraatornäitus ei täitnud kõiki mu ootusi, kuna kogemus ei olnud nii terviklik, kui ma oleksin lootnud. Aga kui vaadata igat teost eraldiseisvana, siis nii mõnigi neist puudutas.

Johanna-Elisabeth Tärno õpib Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust. Balansseerib elu kunsti ja teatri vahel ning püüab päevi rikastada muusika ja kirjandusega.

Näitus „Surnu suusad. Kuidas seletada metsa digitaalsetele jänestele” on Vaal galeriis avatud kuni 18. novembrini.