Parasjagu käimasoleval festivalil „Saksa kevad” laotub KUMU sisehoovis vaatajate jalge alla Hamburgist pärit kunstniku Franziska Opeli installatsioon „Sõber”, millel tuleb enne muuseumisse astumist jalad puhtaks pühkida.

Franziska Opel „Sõber

Igal aastal seotakse festival „Saksa kevad” ühe konkreetse liidumaaga, milleks tänavu on Hamburg. Seekord on festivali fookuses avalik ruum, näiteks on Tallinnas tänavatele toodud kaks kirjanduslikku (külm)kappi, mis toimivad raamatuvahetuspunktidena. Kui mina külmkapini jõudsin, olid kirjandushuvilised juba puhta töö teinud, aga sellegipoolest on tegu väärt mõttega, mis võiks jätkuda ka pärast festivali. Minus tekitas suuri ootusi avaliku ruumiga seotud festivali kunstiprogramm, sealhulgas installatsioon Kumu sisehoovis, mis kujutab endast suuremõõtmelist jalamatti kirjaga „FRIEND”.

„Sõber” kui kutse

Franziska Opel (snd 1984), kes on osalenud näitustel üle Euroopa, uurib oma loomingus inimeste näoilmeid ja žeste ning kombineerib need tüpograafiliste elementide ja kujutistega. Festivali tarbeks lõi Opel Kumu sisehoovi jalamati „Sõber”, millel on muuseumikontekstis lai tähendusväli. Installatsiooni saatetekst ütleb, et teose mõte on toimida vaimse piirina. „Sõber” võtab inimese vastu, kuid osutab ühtlasi sellele, et ta viibib kellelgi külas.

Minu arvates mõjub „Sõber” esmapilgul lihtsa, kuid paeluva kontseptsioonina. Installatsioon, mis asub Kumu peaukse ees, on külastajale vältimatu, sest muuseumisse sisenemiseks on sellest raske mitte üle kõndida. Oma kõige positiivsemas ja lõbusamas tähenduses on „Sõber” kutse muuseumisse. See teos võtab inimese avasüli vastu ja tervitab teda kui sõpra. Kumu astub esimese sammu, et inimene tunneks end oodatuna. Arvestades seda, kuidas muuseumid pingutavad selle nimel, et inimesed neid külastaksid, on vajalik, et inimesed tunneksid end seal hästi. Selleks, et muuseum end müüks, vajab see tugevat ja intrigeerivat programmi, kuid kas see on piisav, et inimesed muuseume regulaarselt külastaksid? On ju tõsi, et lisaks seinal olevatele teostele mõjutab külastuskogemust ka see, milline õhkkond muuseumis valitseb. Opeli installatsioon võimaldab võtta muuseumil külastaja vastu nii, et ta tunneb end oodatuna ja häälestub positiivselt.

Miks mitte Freund?

Kunstnik kasutab oma teoses inglise keelt. Vaadates teost festivali kontekstis tundub ingliskeelne kiri võõras, sest mulle tundus ootuspärane, et jalamatil olev tekst oleks saksa või eesti keeles. Põhjus võib olla üpris proosaline, see teeb installatsiooni lihtsalt universaalselt arusaadavamaks. Käsitledes installatsiooni kui kutset ja tervitust, on nüüdse lingua franca kasutamise eelis selles, et see kõnetab võimalikult palju inimesi, kes Kumusse tulevad. Teisalt võib keelevalik olla kommentaar sellele, kuidas inglise keel oma lingua franca staatuses avaldab mõju teistele keeltele. See on enam aktuaalne eesti keele kontekstis, sest keele kõnelejaskond on võrreldes saksa keelega kordades väiksem. Sellest hoolimata tundub mulle, et festivali jaoks loodud teosena oleks installatsiooni mõju olnud tugevam, kui jalamatt oleks kõnetanud vaatajat saksa või eesti keeles.

„Sõber” kui ümberhäälestus

Lisaks sellele, et installatsioon laseb Kumul külastajat kõnetada kui sõpra, toimib see ka piirina argise maailma ja hermeetilisena tunduva muuseumiinstitutsiooni vahel. Kunstimuuseum on sellist tüüpi koht, mis, ükskõik kui regulaalselt seal ka ei käi, mõjub ikkagi omaette maailmana maailmas. Kumu on paik, kuhu on koondatud oluline osa eesti kunstivarast ja on loomulik, et seda eksponeeritakse väärikalt. Väärikusega käib tahes-tahtmata või hoopis taotluslikult kaasas ka annus elitaarsust. Muuseumis on oma atmosfäär, mis eristab seda argielust. Sellelt pinnalt lähtudes võib Opeli installatsiooni näha mitte lihtsalt kui piiri, vaid kui sammu külastaja ümberhäälestamiseks. Muuseumisse sisenedes peaks inimesele meelde tulema kõik elu jooksul kogutud käitumisnormid- ja tavad. Muuseumi kui institutsiooni ajalugu on see, mida inimene oma külastusel paralleelselt tajub. Muuseum täidab ühiskonnas ka didaktilist rolli. Muuseum üritab oma külastajale midagi kunstiajaloo või kaasaegse kunsti kohta õpetada. Ilmselt on võimalik käia näitusesaalides nii, et seinatekste jms ei vaadata ja lahkutakse vaid ühe visuaalse kogemuse võrra rikkamana, kuid see on pigem harv juhus. See tähendab, et muuseumi igas rakus on mingi raskus, sest see süsteem peab enda funktsioone täitma. Kuid kas muuseumis käies peaks kunstivaatamist tajuma ülesandena?

Opeli installatsioon jääb esitatud küsimuste vastuste osas ambivalentseks. Kunstnikul oli kasutada Eesti ühe esindusmuusumi sissepääs ja ta tõi sinna küsimused sellest, kuidas suhestub inimene kunstimuuseumiga ja kuidas see suhe peaks välja nägema. Vastuseid „Sõber” küsimustele ei anna, kuid üks kunstiteos ei peakski neid andma, sest vastustest olulisemad on küsmused, mida teos enda ümbritseva kohta esitab.

Johanna Jolen Kuzmenko on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse- ja visuaalkultuuri bakalaureuse II aasta tudeng.

Installatsiooni „Sõber” on Kumu sisehoovis võimalik näha kuni 29. aprillini.