Möödunud laupäeval astus Kultuurikatlas üles Austraalia underground-skeene enigma Partiboi69, kes on toonud tõsiseks muutunud elektroonilisse muusikasse tagasi meelelahutusliku aspekti.

Partiboi69 (AUS)
Kohalikud DJd: Luurel Varas, Pavliuk, Fake DJ, dj pinealgland 5000
Tallinn, Kultuurikatel

Läbi raskuste, ettenägematute asjaolude kiuste ja hoolimata vahepealsest segadusest ürituse toimumiskoha üle, jõudis elav DJ-meem Partiboi69 siiski Eestisse. Edasikestva koroonakriisi ajastul, kus kõik kardavad viiruse teise laine tulekut, võib ürituste läbiiviimine olla paras sekeldus. Seda näitab ka asjaolu, et peo toimumiskoht kolis Tallinnast Tartusse ja siis omakorda tagasi. Tartus oli vaja viirusekolle kontrolli alla saada, ning selline muudatus oli igatepidi tervitatav, sest ettevaatusabinõudest tuleb kinni hoida. Muidugi tekitas uudis ürituse Kultuurikatlasse kolimisest veidikene muremõtteid, sest kinnises ruumis on inimeste hajutamise nõudeid täita keerulisem kui väliüritusel. Meeldivalt hullumeelse Austraalia DJ jaoks oleks Eesti Rahva Muuseumi Viinaköök kindlasti andnud vabamat hingamisruumi ning tekitanud sellega seoses ka vähem stressi. Kuid paljudes kohtades üle maailma ei toimu isegi praegusel hetkel mingeid tantsumuusika üritusi – eriti kohe kindlasti mitte siseruumides. Näiteks techno-mekas Berliinis on klubiõhtute läbiviimine küsimärgi all kuni aasta lõpuni ja lubatud on vaid istumispeod vabas õhus.

Stiilipiraat ja võitluskunstnik

Aga kellega on Partiboi69 näol täpsemini tegemist ning miks tekitab ta paljudel elektroonilise muusika austajatel nii palju erinevaid emotsioone, sealhulgas ka vastuolulisi arvamusi? Kuigi tundub, nagu oleks artist vallutanud terve interneti, on siiski tegemist võrdlemisi müstilise tegelasega. Avalikkusele ei ole teada tema pärisnimi ning artist hoiab enda eraelu salajas. Temapoolsed intervjuud on vastuste osas absurdsed ja neid ei saa eriti tõsiselt võtta. Kui ta kirjeldab ennast suure hobusearmastajana, rahvusvahelise stiilipiraadina, omaleiutatud võitluskunsti K-Tek spetsialistina ning Austraalia underground-skeene enigmana, siis jääb meil vaid üle teda uskuda.

Äratuntav on artist viltuste päikeseprillide ja enda New Balance 624 seeria tossude armastuse järgi – seda jalanõud kannab ta kaelaketi otsas, samamoodi nagu räppar Flavor Flav teeb suurte seinakelladega. Enda reklaamimiseks kasutab ta ebaharilikke promovõtteid, pannes sotsiaalmeedia kihama veidrate videote ja meemidega. Ei tulegi kohe meelde, et keegi oleks varasemalt enda miksteibi avaldamise puhul lasknud valmistada piiratud koguse veini – 69 Juice müüdi läbi päevaga. Muusiku ja DJna on ta igatahes tõsiseltvõetav professionaal. Suurimaks hitiks on saanud üle miljoni YouTube’i klikiga „Ketamine Dreams”. Peab mainima, et selle veebisaidi algoritm soosib Partiboi69 videosid vägagi!

Kuid praegune edu ei ole tulnud nii sirgjooneliselt. Kuna tegemist on valgenahalise ghetto house’i artistiga, on teda süüdistatud afroameeriklastele omase kultuuri omastamises, võõrandamises ja mitte just eriti austuspärases plagieerimises. Karmimad seisukohad on võrrelnud tema etteastet minstrelite etendustega. Artisti kaitseks peab mainima, et ta tegeleb aktiivselt sotsiaalse õigluse sõnumite levitamisega ning on vastu igasugusele rassilisele diskrimineerimisele.

Kuna Partiboi69 ei jäta kedagi külmaks, oligi ainuõige viis leida isiklik seisukoht vaid ise üritust külastades. Mind ennast paelus kõige rohkem võimalus kuulda autentset, plahvatusliku iseloomuga kiiret ja vihast segu ghetto house’ist, breakbeat’ist, techno’st, elektrost ja reivimuusikast. Uudishimu oli suur – kas artist ikka vastab neile ootustele, mida on kuude jooksul tekitanud mitmed ülivinged videomiksid? Tegemist ei ole muidugi sellise saundi esmakordse importimisega siiakanti – 2011. aastal külastas Tallinna klubi Korterit üks ghettotech’i pioneere DJ Assault isiklikult ning tihti satuvad ka sarnase stiiliga tantsulood paljude kohalike DJde repertuaari.

Mutatsioon DJde evolutsioonis

Sellel sumedal augustiõhtul oli kokku tulnud arvuliselt vägagi viisakas publik, arvestades, et Covid-19 on jätnud oma jälje ürituste korraldamisse ning samal ajal toimus klubis HALL ka The Dark Side of The Moon 2020 festival. Esimese asjana oli vaja läbida turvakontroll – mõõdeti kehatemperatuuri ning toimus kohustuslik käte desomine. Küsisin turvatöötajatelt, kas peaksin kandma maski ning kas teised külastajad sees toimivad samamoodi? „Jaa, võiks küll,” sain vastuseks. Seega läks kaasa võetud ühekordne mask käiku, tasku jäi varuks veel kaks tükki. Kuna maskide kandmine on soovituslik, mitte kohustuslik, siis oli prognoositav, et neid kandsid vaid osad pidulised. Otsustasin eeskuju näidata ja kanda maski näol terve ürituse toimumisaja. Mõtlesin, et see uutmoodi kogemus on ka omamoodi väljakutse. Häbeneda ei olnud midagi – on ju reividel maske kantud nende alguspäevist.

Soojendussettide eest vastutavad plaadikeerutajad tegid järjekordselt eeskujulikku tööd. Tundsin isegi veidi kadedust, sest kõik see aeg mõtlesin, mis oleksid need lood, mida mina oleksin sel õhtul enne peaesinejat mänginud. Kuid minu missiooniks oli ainult pidu nautida, mitte tegeleda ülemõtlemise või muretsemisega. Jälgisin huvi pärast, kas lavaesises osas on piisavalt külastajad hajutatud, sest alles vilksas meedias läbi uudis, et Terviseamet võib kontserdikorraldajaid selle nõude rikkumisel trahvida. Ruumis oli tavalisest isegi rohkem turvatöötajaid, kes hoidsid olukorral silma peal, aga sekkuma nad ei pidanud.

Esmamulje on alati tähtis ning seetõttu saabus õhtu staar lavale talle omaselt teatraalselt, visates õhku enda tuntud käemärgid. Järgnes elav tantsu ja laulunumber „Get Stingy” ja soe tervitus, mille käigus tuli välja üllatav infokild, et see on esimene Partiboi69 pidu pärast nelja kuud. Ilma aega raiskamata pani ta pähe kõrvaklapid ning asus kiirelt muusikat miksima. Kõige parem osa selle juures olid artisti hoogsad kätega vehkimise žestid, kentsakad tantsuliigutused ja naljakad grimassid. Mõjus lausa vastupandamatult kütkestavalt. Meelde tuli ka täpselt samas kohas kuus aastat varem Stalkeri festivali raames esinenud Läti artist Kodek. Mõlemad on veidralt hulltoredad, kuigi viimane siiski vähemtuntud. Kas keegi üldse usuks, kui väidan, et mäletan Kodeki pooletunnist laivi isegi pöörasemana?

Partiboi69 on aga vana kooli puudutusega uue ajastu diskor, kes toonud tagasi meelelahutusliku aspekti muidu nii tõsiseks muutunud DJ-skeenes. Olulisel kohal tema esinemisnumbris on huumor, kuid mitte kordagi ei tundunud artist labaselt totrana või klounina. Ehk on temataolised artistid järgmine mutatsioon DJde evolutsioonis, mis muidugi ei tähenda, et kõik peaksid teda jäljendama. Eesti publik võttis külalise väga hästi vastu, lüües aegajalt ka häälepaelad valla. Koorina koos hüüti artisti nime ning ilmselgelt liigutas see teda väga – „Eesti, ma armastan teid nii kuradima väga, te rokite täiega!” Kui oled sellise unikaalse tüübiga koos pidu pannud, jääb sellest meenutamiseks vaid positiivne mälestus. Võib tuttavate seas isegi uhkeldada: „Mina olin Partiboi69 peol kohal!”