Kuigi enim vast peosarja ЖЕНЩИНА ühe poolena tuntud Abramovat kuuleb üha tihedamini mängimas ka suuremaid masse mahutavatel pidudel, on ta juured üsna tugevalt sügaval underground’i pimeduses. „Abramova on ennast leidnud! Kui ta puldi taga seisab, siis on tunda, et ta on omas nahas. See, millise hasardiga ja kui püüdlikult ta plaate mängib ning kui nauditav see ta jaoks on, vot see on tõesti inspireeriv. Üks asi, mis mul temaga seoses meelest ei lähe, on ajast, mil me esimest korda ASUMis mängisime. Mäletan, kuidas vaatasin sel ajal Abramova tagumikku, kui ta tantsides plaate keerutas, ja mõtlesin, et kahju, et see meie peo visuaal pole – nägi väga professionaalne välja,” iseloomustab Abramovat ЖЕНЩИНА kaasvõitleja ja sõbranna Eleonora Šljanda.

Abramova. Foto: Aleksander Kelpman

Debüüt: Endised kooli- ja klassikaaslased on korraldanud paar aastat augustikuus Kehra lähistel sellist festivali nagu Kühvel. Esimesed aastad hoidsid nad seda kinnisena, olidki umbes kümnekesi omaette, kuid 2015. aastal otsustasid nad sinna veidi rohkem inimesi kutsuda. Too suvi olin juba flirtinud veidi mõttega, et võiks DJnduses kätt proovida. Viimasel hetkel rongi peale minnes pistsingi endale võõrad CDd kotti, aimates enam-vähem, mis tümm nende peal olla võiks. Sõber seisis terve aja kõrval ja näitas, kus CD-mängija peal play-nupp asub… Ma ei kujuta ette, mida ma mõtlesin, et lähen pulti nii, et ei teagi midagi, aga kuskilt tuli alustada.

Muusikas oluline: Sümbioos.

Muusikas ebaoluline: Reeglid.

Mida mängin: Seda, mis parajasti õige tundub.

Eredaimad mängumälestused: Esimesed korrad äftekatel, kui õppisin vinüüliga miksima. Iga kord kui tundus, et on paigas, keerasin ümber, käed püsti, suu naerul, otsides sõpradelt heakskiitu. Millegipärast tunnen end vabamalt võõra publiku kui sõprade ees. Seepärast oli ka möödunud suve Kumu ÖÖ äftekas Punases Majas Heleniga (Tammemäe – toim.) mängides midagi vahvat. Ja pärast igat plaadikeerutamist minu Audi90 peo kõrvaljuhiga toimuvad peas huvitavad asjad. Muidu hindan kõiki mängukordi väga, kuna puuduvad kodused harjutamisvõimalused.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: The Cure „Lullaby”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Panorama Bar.

Guilty pleasure: Lääge popp. Näiteks Wham!-i „Last Christmas”.

Alt üles vaatan…: Sõpradele.

Viis klassikut:
Mood II Swing „Move Me”
Indigo ft. Joy Malcolm „Fly to the Moon” (The Mood II Swing Sentinal Dub)
Sarah Washington „Everything” (Mood II Swing Club Mix)
Crustation „Flame” (Mood II Swing Borderline Insanity Dub Mix)
Moodymann „I Like to Know”

Viis hetkekummitajat:
Ricardo Villalobos „Untitled”
DeepChord Presents Echospace „BCN Dub”
Reboot „Caminando”
Grant Nelson „In My Soul”
Jaymz Nylon „Yemaya”

Tehnilist: Eestis on tase veel päris madal – arusaadav, et kvaliteetne tehnika ongi veidi kallim, aga siis on küsimus selles, et mis on olulisem, kas lihtsalt terve küla kokku ajada ja end õudse müra saatel segaseks juua või säilitada võimalus ka muusika nautimiseks. Kuid asi pole ainult kvaliteetses tehnikas, vaid ka selles, millisesse ruumi see paigutada ja kuidas. Milleks toppida Funktion-One kilukarpi? Mitte kuskil Eestis ei kõla techno nii, nagu see kõlab nt Berghainis, mis on ehitatud üles selle mõttega, et seal kõlaks just techno sajaprotsendiliselt. Kõik on läbi mõeldud ja kõigega on arvestatud, sellepärast asi ka töötab. Soovitan ka kõigil hakkajatel võimalikult kiiresti käsi vinüüli külge panna. Tean, et siiamaani arvatakse, et YouTube’i rip’e on OK esitada, mis on kurb.

Lõppsõna: Free your mind and the rest will follow.