Täna pakume eelkuulamiseks death metal’i koosluse Surgent omanimelist debüütalbumit, mis teeb lühikesi põikeid bossanoovasse ja grungesse ning puudutab teemasid Mesoameerika rahvaste veristest rituaalidest ületöötamiseni. Oma esimesest plaadist räägivad bändi liikmed Endrik Salak (vokaal), Jaan Varts (kitarr), Jüri Tarkpea (bass) ja Sten Loov (trummid).

Alustuseks klassikaline küsimus: kuidas Surgenti liikmete teed kokku said ja mis teid peale muusika veel ühendab?

Sten Loov: Kohtusin Jaaniga esimest korda Ikevald Rannapi bändi proovis. Tükk aega hiljem läks jutuks, et ma üritan oma jalgade tööd arendada, et natuke ka metal’it mängida. Sattus olema just see aeg, kui Jaan ja Jüri oma plaane konkreetsemaks hakkasid ajama. Saadeti lood – harjutasin paar aastat ja siis võeti bändi. Varem ma nii kiiret ja tehnilist metal’it mänginud ei olnud.

Endrik Salak: Umbes 12–13 aastat tagasi sattusime minu eelmise bändiga Paean Jaani proovikasse püsivalt harjutama. Kokkupuuteid tol ajal oli – sai ehitatud koos proovikat ning Jaan miksis ka Paeani ühe loo „The Radiant Moon”. Jüriga olin nii vilksamisi kontsertidel laulmisest rääkinud ning ka tema polnud minu jaoks võõras nägu. Umbes 2018. aasta paiku, kui ma veel Paeanis tegutsesin ja olin oma vokaaliteekonna alguses, tuli Jaan lagedale pakkumisega Surgentis vokaale teha. Lood meeldisid, otsustasin proovida, tegin demosid ning tundus, et ka Jaanile ja Jürile meeldisid minu mõtted. Siis aga otsustasin, et mul siiski pole aega ega energiat selle projektile pühenduda ning lahkusin mõneks ajaks. Imelikul kombel leidsin ennast siiski pidevalt neid proto-Surgenti lugusid kuulamast ning langetasin lõpuks otsuse liituda ja pühenduda sellele nüüdseks väga ägedale kollektiivile.

Jüri Tarkpea: Surgent sündis tegelikult Amsterdamis, kuhu mina ja Jaan olime 2018. aastal läinud üheks pikaks nädalavahetuseks, kui meie eelmine bänd Horricane oli aktiivse tegutsemise lõpetanud. Meil mõlemal oli lugusid, mis tahtsid teostamist („Beast of Prey”, „The Great Devourer”, „Branch and Bone”) ning mõistsime, et me ei saa jääda ootama Horricane’i uut aktiveerumist. Teiseks ei sobinud see muusika nii väga enam eelmisele bändile ka. Suur hulk debüütalbumi loomingut sai kokku pandud järgmise aasta jooksul õhtuti minu kontorilaua taga Tartus. Eks pikapeale mõistsime, et siin on nüüd uus asi ning on vaja leida liikmed, kel oleks oskust ja tahet seda võrdlemisi väljakutseid esitavat muusikat ka mängida. Kuigi ühendust sai võetud paljude trummarite ning lauljatega, maandusid meile lõpuks Endrik ja Sten otse oma lähimast tutvusringkonnast. Selgelt ühendab meid eelkõige just muusika, kuid märkida võib, et nii Jaan kui Sten on väljaspool bändi ka muusikapedagoogid oma õpilastega ning Endrik ja Jüri töötavad mõlemad IT-alal.

Jaan Varts: Lisan veel lõppu, et esimest korda olime kogu bändiga ühes ruumis Alice in Chainsi kontserdil Tallinnas 2019. aasta suvel.

Death metal’i lüürika tugineb suuresti süngema alatooniga teemadele, nagu surm, vägivald, mütoloogia jne. Millistel teemadel peatub Surgent?

S.L.: Tundub, et sellist üldistust on lihtne teha, kui kuulad seda karmi muusikat pinnapealselt või vaatad süvenemata neid visuaale, mida kasutatakse. Kindlasti on neid bände, kes seda teevad, aga iga bändi puhul tasub natuke lähemalt uurida, mis päriselt nende sõnum on, sest ma usun, et Surgent ega ka mitmed teised defibändid ei liigitu selle stereotüübi alla.

E.S.: Surgent on tervislik doos kõigest eelmainitust. Meie lüürika kirjutamine on jagatud minu, Jaani ja Jüri peale laiali ning see katab ilusasti kõik kohustuslikud death metal’i temaatikad. Ma olen ise alati kirjutanud pigem väga sümbolismist nõretavaid ning krüptilisi sõnu, kuid Surgenti puhul leidsin, et see ei tööta ja et tahan käsitleda teemasid, mis on pigem igapäevased. Piire me samas ei sea – kirjuta, millest hing ihaldab ning mis parasjagu väljaelamist nõuab. Meie esikplaadil leiab selliseid temaatikaid nagu lähisuhtevägivald („Peak of Repression”), ületöötamine („Burning Machines”), elude üledigitaliseerumine („The Curse That Keeps On Giving”, „The Great Devourer”) ning ka maiade verised rituaalid („Blood Offering”) ja näiteks tšuktši muinasjutu „Nõid Kõkvati” muinasjutu ümberjutustuse („Branch and Bone”).

Death metal’i kohta on mainitud, et ühest küljest on nende teemade kajastamine muusikas nagu õudusfilmidele sarnanev ekstreemne meelelahutus, samas on seda kritiseeritud ka vägivalla glamuriseerimise pärast. Miks death metal teie arvates neid teemasid tõlgendada armastab?

E.S.: Ma arvan, et see on tugev konteksti ning teatava emotsiooni loomise küsimus. Üldjuhul võiks muusika instrumentaalne ning lüüriline pool sammuda sarnast või isegi sama rada. Death metal ise on oma olemuselt väga abrasiivne, ürgne ning jõuline muusika. See muusikaline olemus annab sõnadele mugava ruumi, kus need saavad väljendada väga elulisi ning samas ka primaarseid teemasid nagu surm, vägivald ja mütoloogia. Kui mõelda rohkem populaarmuusika suunas, siis enamasti on teosed, mis lahkavad täpselt samu teemasid muusika poolest samamoodi abrasiivsed, tumedad ning jõulised. Temaatikad ning helikeel sammuvad sama või sarnast rada.

J.T.: Death metal’il on palju alaliike, nii muusikalises kui tekstilises mõttes. Kuigi meile meeldib pea kogu spekter, alates nii kirurgilis-võikast kuni süvafilosoofiliseni, oleme me ise jäänud truuks põhimõttele, et räägime sellest ning mängime seda, mis meid ennast kõnetab. Death metal’it võib vaadata ka väga mõnusa „põksuga” muusikana, kus nii-öelda gruuvil on alati oma koht. Me peame seda viimast aspekti omaenda muusikas samuti väga oluliseks.

J.V.: Mind on death’i puhul pigem paelunud muusikaline pool ja guts ’n’ gore temaatika pole kunagi eriti korda läinud. Pole ka väga süvenenud, et miks sellistel teemadel kirjutatakse. Pigem sümpatiseerivad bändid, kes on tekstidele leidnud oma lähenemise. Ilmselt ongi mu tekste mõjutanud rohkem mitte-death’i bändid, kellel on sotsiaalsem või filosoofilisem sõnum. 

S.L.: Tundub, et see on huvitav teema, millest mõne psühholoogiga rääkida, kes oskab ehk põhjuseid ja seoseid paremini analüüsida, sest ainult death metal’i poole näpuga näitamine tundub mulle ülekohtune. Ka küsimuses oli mainitud õudusfilme, mis on teatavasti vägagi populaarsed. Ja ka näiteks Halloweeni seos surma ja õudusega läheb sinna valdkonda. Death metal on nende nähtuste kõrval väga nišikas haru. Võib-olla sellepärast inimestele tundubki see eriti hirmsana ja arvatakse, et need inimesed, kes seda muusikat kuulavad või lausa ise teevad on kindlasti just need, kelle eest õudusfilmid ja Halloween meid hoiatavad?

Teie videos „Blood Offering” on viiteid ka Mesoameerika ohverdamisrituaalidele. Miks just see teema ning mis kultuurid teid veel huvitavad?

E.S.: Jaan on suur ajaloonohik. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et ta on kõndiv entsüklopeedia (Mesoameerika) ajaloo teemadel. Lisaks „Blood Offering’ile” on ajaloo- ning ka mütoloogiateemaline meie esiksingel antud plaadilt, „Hollow Doctrine”. Selles lahkame Sparta näitel iganenud doktriinide tühisust ja jõuetust ning seda, kuidas nende pime järgimine võib hukutada terve kultuuri. 

J.V.: Mind nii väga ei huvitagi konkreetsed kultuurid, vaid pigem küsimus millisena me näeme „teist” – teist inimest, teist kultuuri? Ajaloos on palju põnevaid näiteid selle kohta, kus mingi „kõrgem” põhimõte ei lase inimesel näha inimest enda kõrval. Kuigi see kõrgem põhimõte – näiteks religioon – ühendab paljusid inimesi ja sisaldab mingit moraalset koodeksit, siis väga paljusid ta hoopis eraldab. Ja see eraldusjoon õigustab ja mõnel juhul ka julgustab „teisesse” suhtuma kui alamasse. Tihti on tulemus fataalne ja kahjuks on see teema ka tänases päevas aktuaalne.  

Teine teema, mis mind huvitab on inimlikkus ning inimelu väärtus. Ja Mesoameerika kultuurides on jabur vastuolu kui palju ning samas vähe inimelu väärtustati. 

Kuidas te oma esinemistele lähenete? Kas death metal on teie jaoks rohkem just live-suunitlusega muusika?

E.S.: Meie eesmärk on lisaks toorele jõu eksponeerimisele luua ka audiovisuaalset kogemust. Kõigi meie tegevuste vundamendiks on kindlasti tugev pillide valdamise oskus ning kehaline energia, mis lavalt tuleb. Selle peale oleme me loonud lisakihi valgust ning videot, mis annavad esitusele lisamõõtme. Death metal toimib minu jaoks igas kontekstis, kuid kontekst määrab ka selle, kuidas muusika emotsioon minuni jõuab. Tihtilugu on plaadi salvestised ning kontsert täiesti erinevad kogemused. Need loovad kontekstist tulenevad unikaalsed mõtted. Kindlasti soovitan samast muusikast või kunstist kogeda kõiki võimalikke vorme, sest lõpuks aitab see mõista teose terviklikku mõtet.

J.T.: Me soovime ja pingutame selle nimel, et meie kontserdi külastaja lahkuks elamusega. Death metal’it, tihtipeale ka nii nagu me seda ise mängime – pidades oluliseks loo kompositsiooni, harmooniaid ning tehnilist sooritust, on hea kuulata ka üksi diivanil istudes, kuid õige energialaengu saamiseks tuleb siiski kontserdile tulla.

Teie muusikas on ka viiteid grungele ja bossanoovale. Ma eeldan, et päris tervet aega te karmi muusikat kuulates ei veeda. Mis muusika teil veel südame tuksuma paneb?

E.S.: Ma ei saa öelda, et ma kuulan kõike, nagu osad inimesed väidavad. Minu kuulamine oleneb tugevasti tujust ja sellest, mida ma parasjagu tegema pean. Kui on vaja intensiivselt tööd või trenni teha, aitab kiire ning jõuline metal, nagu näiteks Meshuggah, Ulcerate, Cannibal Corpse. Pikemate meditatiivsemate tegevuste juures mõjuvad mulle hästi ambient-muusika või mõned ulme/õudus- podcast’id. Atrium Carceri, God Body Disconnect, Tangent, The Exploring Series, Redwood Bureau. Lõbusamad hetked täituvad vahepeal drum and bass’iga (Crossfire, Black Sun Empire), melanhooliat toetavad mõned kantriartistid nagu Charles Wesley Godwin, Billy Strings või Jay Munly. Mingitel hullumeelsetel hetkedel toimib kõige paremini eklektiline jazz metal nagu näiteks Kayo Dot, Tigran Hamasyan või Spiral Architect.

J.T.: Džässartistidega jätkates – The Bad Plus. Ma ise väga loodan, et ka Surgenti muusikas võib kuulda Scarve’i ja Extoli mõjutusi, mis on ühed minu suurimad eeskujud nii kompositsiooni kui ka meloodiate osas. Viimane väga soovitamist väärt leid sarnastelt radadelt on olnud samuti Norra kristlik metal-bänd Våde. 

J.V.: Üsna lai spekter – gregooriuse laulust kuni black metal’ini – nii ajastult, põhimõtetelt kui ka meeleolult täiesti erinevates otstes. Otseselt muusikastiili eelistusi ei ole, aga südame paneb kiiremini põksuma muusika, millest on tajuda, et artisti ainus motivatsioon pole pääseda punasele vaibale. 

S.L.: Mina olen bändis kõige väiksem metal’i kuulaja. Kui ma trummidega alustasin, siis oli minu suurimaks mõjutajaks Guns N’ Roses. Aja jooksul lisandus küll natuke karmimaid asju, nagu Dream Theater ja Bullet For My Valentine, aga päris tõsise metal’ini ma oma kuulamisharjumustega jõudnud ei olegi. Pigem pean mainima, et oma ülikooli lõputööd kirjutasin ma Billie Eilishiga ja õhtuti peale Surgenti proovi olen viimasel ajal Taylor Swifti „Folklore” albumit kuulanud. Aga minu läbi aegade lemmikuks jääb siiski Toto.

Surgenti plaadiesitluskontserdid toimuvad 24. novembril Tallinnas Kinomajas ning 1. detsembril Tartus Genialistide Klubis. Külalistena astuvad üles Intrepid ja Horror Dance Squad.