Lendorava kadumisoht meie metsadest ning Auvere elektrijaama hägusevõitu puidupõletamisplaanid on tõstnud metsandusküsimused ühiskondliku debati tasemele.

Kuuski tahetakse suurema tulu teenimiseks üha nooremalt maha raiduda. Pildil umbes kolmveerandsajandivanuse kuuse känd Kõpus. Foto: Rait Parts

Õigupoolest on Eestis taasiseseisvumisest saati üha intensiivsemat metsanduspoliitikat aetud. Kui 90ndatel olid peamiseks probleemiks just salaraied, siis käesoleval sajandil on illegaalne metsarüüste paremini kontrollitud. Vastuolu põhjustab hoopis kasvav lõhe tulule orienteeritud ja ökoloogiliselt jätkusuutliku metsamajandamise vahel. Ametliku kuvandi järgi üritatakse neid kahte tasakaalus hoida, ometi näib viimaste aastakümnete reaalne poliitika hoopis enam majanduslike huvide poole kalduvat.

Kui riigikontroll viis aastat tagasi uue metsanduse arengukava võimalikele puudustele osutas, muu hulgas sellele, et lubatud raiemaht ületab mitme miljoni tihumeetri võrra metsa aastast juurdekasvu, ei pidanud valdav osa riigikogulastest täpsustavat analüüsi vajalikuks ning arengukava võeti vastu riigikontrolli soovitusi täielikult ignoreerides. Vastavat otsust kommenteerides ütles Reformierakonna liige ja toonane riigikogulane Tõnis Kõiv, üks arengukava läbisurujatest, ka otsesõnu välja, et „mets on eelkõige tuluallikas”, seades seega metsa ökoloogilise funktsiooni ning tasakaalustatud majandamisvajaduse keerutamata teisejärgulisele kohale.

Liberaalset metsanduspoliitikat ning keskkonnakaitse puudulikkust võib pidada üheks peamiseks põhjuseks, miks loodusteadlased ennustavad lähima viie aasta jooksul meie metsadest lendorava kogukonna täielikku hääbumist. Koos Soomega on Eesti kahe viimase Euroopa riigi hulgas, kus lendorav veel üldse pesitseb, aga kui riik just midagi kardinaalset ette ei võta, on see aastatuhandeid meie keskel elanud loomake siit peagi päriselt kadunud. See trööstitu väljavaade näitab sedagi, et meie vanade metsade tervis on tõsises ohus.

Riiklik poliitika on leevendanud aasta-aastalt erinevaid metsaraiega seotud küsimusi, alandanud raievanuseid, lasknud lõdvemaks lageraielankidega seotud piiranguid jms. Nii on Eestis tekkinud Soomega sarnane olukord, kus üle poole maismaast paistab kaardilt metsaga kaetud ja roheline, aga kuna enamjaolt on tegemist lähiaastate või -aastakümnete vältel istutatud puudega – eelkõige kahe-kolme intensiivse majandamise tingimustes tulusa liigiga, meil enamasti kase ja männiga –, on näilise roheluse taga haigustele vastuvõtlikud liigivaesed puupõllud, mille eluiga jääb pikemas perspektiivis üha lühemaks, põhjustades mitmekesisemat metsakeskkonda vajavate liikide järkjärgulist väljasuremist. Kaugel ei pruugi olla ka olukord, kus säärased puupõllud hakkavad vajama kunstlikku väetamist. See aga süvendaks veelgi üha kasvavate keskkonnaprobleemide niigi ohualdist ringi.

Möödunud kuudel koostamisele võetud metsaseaduse uuendus, mille riigikogu peaks ühel või teisel kujul selle aasta lõpuks kinnitama, on tekitanud mõnedes ringkondades teravat kriitikat. 31. märtsini esitasid asjaosalised ministeeriumile seadusemuudatusega seonduvaid ettepanekuid, muu hulgas juhiti tähelepanu mõningatele otsestele puudujääkidele või läbimõtlematustele kavandatavas uuenduses. Näiteks mainis metsatööstusettevõte OÜ Lignator Mets seadusemuudatuse peamiste ohuallikatena kuusikute raievanuste alandamist, lageraietaoliste turbe- ja valikraiete nõuete lõdvendamist, mis puudutab Eestis eelkõige männikuid, ning lõpuks muudatust, mille kohaselt ei pea metsaomanik arvestama enam naaberkinnistu lageraielankidega. See võimaldab sisuliselt aga kahel naaberkinnistul korraga lageraiet teha, nii et tekib üksainus hiiglaslik lank. Segane on siinkohal ka küsimus, kas selline seadusemuudatus ei tekita uut juriidilist kitsaskohta, mis võimaldab maa omandiõigusega mängida, raiumaks paljaks veel suuremaid maa-alasid.

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman leiab, et väga ebaveenev on ministeeriumi katse esitleda intensiivsemat metsanduspoliitikat kui kliimakokkuleppe täitmise tingimust. Sellisel väitel võiks olla mingi alus vaid siis, kui kogu raiutud puit töödeldaks ümber majapalkideks või mööbliks, nii et selles sisalduv süsinik tõesti talletuks, mitte ei paiskuks atmosfääri, nagu põletamisel juhtub. Paraku on selline võimalus täiesti ebatõenäoline, seda enam, et Auvere elektrijaama tüüpi lahendused näitavad, kuidas riik on valmis kaheldava väärtusega roheenergia tootmiseks omaenda metsa ahju ajama. See aga saab olla kliimamuutustele vaid hoogu andvaks teguriks, rääkimata võimalikust ärist CO2 kvootidega, mida on maininud muuseas Eesti Energia. Nii näibki ministeeriumi retoorika rajatud kaheldavale vundamendile, lisaks tõsiasi, et ÜRO andmetel on Eesti oma CO2 emissiooni poolest maailmas 16. kohal. Võrdluseks võib tuua selle, et 3. kohal on Araabia Ühendemiraadid, 10. USA, 12. Norra, 21. Soome, 26. Tšehhi ja 30. Venemaa. Leedu ja Läti tulevad vastavalt 90. ja 100. kohale, jäädes seega Eestist mitmeid kordi maha. Selgituseks võib lisada, et meie suur panus CO2 emissiooni on tingitud eelkõige põlevkivi- ja energiatööstusest.

Kuigi keskkonnaministeeriumi juba aastaid tagasi tellitud uuringus „Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050” mainitakse nii lageraiete vähendamise kui ka raievanuste tõstmise positiivset mõju CO2 emissiooni vähenemisele, leiab riik endiselt, et Eestis raiutakse metsa liiga vähe. Riigimetsa Majandamise Keskuse metsamajandamise peaspetsialist Rainer Laigu on küll nõus, et meie metsad on kehvas tervislikus seisundis, aga peab selle põhjuseks just vananeva metsa suurt osakaalu ning liiga vähest raiumist. „Kui puit hakkab metsas vananema, mädanema ja jääb haigeks, siis tema väärtus väheneb ning metsa üldine sanitaarne seisund halveneb,” selgitas Laigu. Lendorava kadumist ei pea ta aga eriti oluliseks näitajaks. „Loomaliigid on ikka ühest paigast teise rännanud. Võib-olla on Eestis sajakonna aasta pärast taas lendoravate asurkond tekkinud, kes teab.”

Laigu räägib, et kui arvestada metsandussektoris töötavate inimeste ja nende leibkonna liikmetega, siis võib umbkaudu öelda, et metsatööstusega on majanduslikult seotud ligi 10% kohalikest elanikest. Miljon tihumeetrit raiutud metsa tähendab aga ligi 70 miljonit eurot maksutulu. „Selle raha eest saab ehitada lasteaedasid, parandada maanteid, tõsta pensioneid ja nõnda edasi,” loetles Laigu. Samas eitas ta väidet, nagu intensiivne raietegevus oleks riigimetsades valitsuse tellimus. Praegust ja uue metsaseaduse alusel toimuvat majandamist peab Laigu aga igati tasakaalustatuks ja jätkusuutlikuks.

Raielank Saue lähistel Urdal 2015. aastal. Foto: Eero Barndõk

Hoopis teist meelt on metsanduspoliitikale oponeerivad osapooled, sealhulgas MTÜ Noored Rohelised, kelle algatusel koguti vanade metsade ja lendorava kaitseks üle tuhande allkirja, sundides riigikogu seega antud küsimustes seisukohta võtma. Mittetulundusühingu juhatuse liige Züleyxa Izmailova leiab, et praeguseid jätkusuutmatuid lahendusi tehakse järeltuleva põlvkonna arvelt. „Meie algatuse laiem eesmärk on muuta senist keskkonna- ja energiapoliitikat Eesti riigis, et teha lõpparve loodust hävitavate energiatootmisviisidega, mis põhinevad puidu ja põlevkivi massilisel põletamisel,” kommenteeris Izmailova. Ta lisas, et Noored Rohelised suhtuvad ka planeeritavasse metsaseaduse muudatusse äärmiselt kriitiliselt, kuna näevad selles veelgi suurenevat ohtu meie ökosüsteemile. „Kindlasti vajavad kavandatavad metsandusseaduse muudatused laiemat avalikku kõlapinda ja sisukat arutelu, selgitamaks, kas planeeritav on ikka kooskõlas eesti rahva ideoloogiliste väärtustega ega riiva meie eetilisi tõekspidamisi,” ütles Izmailova.

Metsaseaduse muudatusi on viidud Eestis viimase paarikümne aasta praktika põhjal ellu iga nelja-viie aasta tagant, kusjuures seadusemuudatuste ühisosaks on see, et rõhutatakse eelkõige vajadust metsaomanikele metsa majandamine kergemaks muuta, nagu seda tehakse ka 2017. aastaks kavandatavas metsaseaduse muudatuses. Kuna kuusepalk on üks kallimaid, mida meie metsadest saada on, siis on selge, et surve kuuse raievanuste alandamiseks on mõningate huvigruppide hulgas täiesti olemas. „Raievanuseid on plaanis alandada üksnes viljakate kasvukohtade kuusikutes, kuna seal on nende sanitaarne seisund vanemas eas reeglina halb ning oleks mõistlik raiuda neid siis, kui saadav materjal on veel kvaliteetne,” selgitas keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Tanel Denks, ometi on selline retoorika selgelt majanduslike huvide poole kaldu. Majanduslikus mõttes haiguste ja vananemise tõttu väärtust kaotav kuusk on metsa ökoloogilisi funktsioone arvestades hoopis oluliseks lüliks erinevate liikide kooseksisteerimise ja jätkuvuse seisukohalt, kuna muutub peavarjuks ja toiduks mitmetele putukatele ja lindudele, need omakorda saavad toiduseks järgmistele liikidele. On küll igati mõistetav, et metsaomanikele tahetakse metsa majandamine lihtsamaks ja õiglasemaks muuta, ent liigse liberaalsuse kõrval ei maksaks unustada, et mets on üks Eesti olulisimaid rikkusi ning selle ebaökonoomse korraldamisega võib riik tulevikus nii majanduslikku kui ka keskkondlikku kahju kannatada.

Kuna praegu on puidu turuhind kogu maailmas langenud, oleks ka Eestil mõistlik Skandinaavia eeskuju järgides metsa pigem hoida, et hiljem väiksema keskkondliku kahjuga suuremat majanduslikku kasu teenida. Selle asemel survestab valitsus aga metsa intensiivsemat majandamist, iseasi kas tööstus praeguste turuhindade juures sellise programmiga täiel määral kaasa tuleb. Lendorava kaitsekava kaua viibinud vastuvõtt oli valitsuselt küll igati vajalik samm, ent nüüd tuleks hakata seda ka teostama. Võib-olla oleks riigil aeg kogu meie metsanduspoliitiline suund üle vaadata, kuna oponeerivate osapoolte hulgast on kuulda üha teravamat ja murettekitavamat kriitikat. Valitsus küll rõhutab, et Eesti metsade pärast ei tasu muretseda, sest 25% nendest on kaitse ja 10% isegi range kaitse all, samas on majandamistegevus ka kaitsealadel erinevatel tingimustel lubatud. Riigikontroll on Natura 2000 alade tervisliku seisukorra pärast juba aastaid tagasi muret avaldanud, seega ei olegi täpselt teada, kui suurt looduskaitselist rolli kaitsealad tegelikult täidavad.

Küsitavaks jääb ka see, miks lubavad praegused seadused raiuda meie metsadest kuni 15 miljonit tihumeetrit puitu, kui see ületab vähemalt kolme miljoni tihumeetriga metsa aastast juurdekasvu. Tõsiasi, et selle arvuni veel jõutud pole, seisab vaid vastavat tüüpi metsatööstuse puudumises. Riik ei tohiks soosida meie metsade järkjärgulist vähenemist, seda enam, et lendorava populatsiooni murettekitav hääbumine viitab olulistele puudustele praeguses metsanduspoliitikas. Ministeeriumil on võimalik 2017. aastaks kavandatavat metsaseaduse muudatust veel mõningal määral ümber teha, ent metsamajanduse peaspetsialist Tanel Denks sellist varianti eriti tõenäoliseks ei pea. „Väga suuri muudatusi võrreldes väljatöötamiskavatsusega eelnõusse ilmselt ei tule, kuna enamik huvigruppe on ministri metsandusnõukogus esindatud,” sõnas Denks. Sellisele väitele vaatamata on aga praegusele metsanduspoliitikale oponeerivates ringkondades kuulda üha tugevamat kahinat. Järgnevatel kuudel selgub ehk, kas on lootust, et Eesti keskkonna- ja metsanduspoliitikas hakkavad puhuma värsked tuuled.