Fotoprojekt „Kaubanduslik Lasnamäe” viib keldriäride õitseaega

Lugemisaeg 1 min

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakkasid Eestis kortermajade keldrikorrustele kerkima väikesed poed. Tallinnas leidus neid kõige enam Lasnamäel. Üheksakümnendatel aastatel oli ostjail valida, kas külastada just selliseid keldrikorruse poode või minna turule. 21. sajandil hakkasid need väikesed keldrikauplused vaikselt kaduma ja nende asemele tekkisid suured poed, mis pakkusid klientidele rohkem valikut, odavamaid hindu ja paremat klienditeenindust.

See projekt dokumenteerib aega, mil kõik üritasid ajada oma väikest äri. Ettevõtjad teenisid raha keldrikauplust pidades ja korteriühistud teenisid raha nendelt üüri küsides. Keldrikauplused on endiselt Lasnamäe eripära. Nendel kauplustel on suured uksed, kus on sildid väga selgete sõnumitega: toidupood, odavad riided, juuksur, jalatsite parandus, perearst, tele ja video remont, moeateljee. Need tekitavad erilise ja omapärase atmosfääri, mis võimaldab tunnetada teist ajastut.

Fotod: Vladimir Ljadov

Vladimir Ljadovi teisi töid vaata siit.

Teade toimetajale

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

Hakka tellijaks Hakka toetajaks

Samal teemal

Galerii Kunst

2 min

Mustlased kui perifeerne kogukond

Pärast keeleteadlast Paul Aristet, keda Eesti vanema põlvkonna romad siiani hellitavalt valgeks mustlaseks nimetavad, on selle väikese ja omaette hoidva kogukonna uurimine olnud siinmail juhuslik ja kaootiline. On küll kirjutatud paar magistritööd, mis jäävad paraku laiema üldsuse eest varju, ja ajakirjanduses vilksatab aeg-ajalt mõni artikkel, kuid stereotüüpselt on need ilmutised üldjuhul negatiivse alatooniga.

— Annika Haas