Inimestele meeldib mõelda väga lihtsates ja võimalikult suurtes kategooriates, eriti kui tegemist on millegi võõrapärasega. Võrdleme näiteks meie arusaama Euroopast ja Aafrikast. Kui esimese puhul suudame eristada hõlpsasti erinevaid regioone, nagu Vahemere maad, Balkan, Skandinaavia ja Baltikum, siis kolm korda suuremast Aafrikast eristab keskmine eestlane tänu ammusele puhkusereisile ehk ainult Giza püramiide.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Väga suur on tõenäosus, et hoolimata hõimukultuuride rohkusest kujutame sealseid inimesi ühe homogeense massina, mille kuvandit kujundavad tänapäeval ennekõike Uute Uudiste sarnased väljaanded piltidega „täisjõus Aafrika mehepoegadest” iPhone’i näppimas. Me võime küll mõelda, et globaliseerumise tingimustes on maailm meile valla ja tänu internetile stereotüüpide murdmine kõigest ühe hiirekliki kaugusel, ometi on maakaart meie peas täis lahmakaid pimekohti, mida üritatakse kompenseerida levinud kujutluspiltide ja käibetõdedeks muutunud narratiividega, mille paikapidavust vähesed viitsivad kontrollida või kahtluse alla seada. Võimalikult lihtsate kategooriatega opereerimine aitab meil mõtestada kergemini maailma, mida me peame normaalseks seni, kuni keegi lajatab meile mõne säärast üldistusjõudu omava sildiga.

Eesti puhul on see justkui paratamatus. Kui meid püütakse kuidagi kategoriseerida, võetakse reeglina aluseks lähiajaloo geopoliitika, st pannakse Eesti ühte patta teiste idabloki riikidega, kes vabanesid üheksakümnendate alguses kommunistliku režiimi ahelatest. Ühiseks nimetajaks on võetud 25 aasta tagune stardipositsioon, mida iseloomustasid muu hulgas korruptsiooni vohamine ja odav ning väheste teadmistega tööjõud. Veerand sajandit hiljem seisneb Eesti jaoks probleem selles, et maailma silmis on aeg justkui seisma jäänud ja Ida-Euroopa riigid endiselt stardipakkudel ühes kõigi oma kitsaskohtadega. Aga meie ju teame, et lendstardiga alustanud Eesti on finišijoonele väga lähedal – me oleme korruptsioonitajumise indeksi põhjal maailmas 22. kohal, PISA testid tõestavad, et teadmiste poolest pole meil põhjust kedagi häbeneda, ja isegi neoliberaalse šokiteraapia läbisime igati eeskujulikult. Miks meid siis mainitakse endiselt ühes lauses koos autoritaarsusesse kalduva Poola ja Ungari, oligarhide ikke all ägava Ukraina või korruptsioonitajumise edetabeli punase laterna Bulgaariaga?

Selle karjuva ebaõigluse ületamiseks on käivitatud Eesti brändi leidmise otsingud. Brändist võib mõelda mitmel moel – kontsentreeritud kujul on see lihtsalt märk (olgu siis näiteks rändrahn) või hüüdlause, nagu seda oli „Positively Surprising”. Eesti disainimeeskond keskendus seekord tööriistakasti väljatöötamisele, kus sobrades võib leida fondi „Aino”, rikkaliku pildipanga, põnevat statistikat ja mitu Eestit positiivses valguses näitavat hüüdlauset. Sellest mosaiigist peaks moodustuma lugu Eestist kui avatud, targast ja aktiivsest riigist. Juba on siit-sealt kostnud kriitikat, et pakutav narratiiv pole piisavalt ambitsioonikas. Me võiksime julgemalt öelda, et kuulume Põhjalasse (fakt, mille avastamine ÜRO ametlikust klassifikatsioonist tekitas kohalikus sotsiaalmeedias tajutava eufoorialaine). Miks mitte võtta üldse mitteametlikult kasutusse riiginimi Estland ja ristilipp? Tuleb välja, et päästvast finišijoonest, mis meid oma Ida-Euroopa saatusekaaslastest lõplikult eristaks, ongi puudu üks hästi teostatud ja sõnastatud turunduskampaania.

Minu jaoks on selline iga hinna eest Põhjalasse pürgimine (rising north!) vastumeelne kahel põhjusel. Esiteks on tegu paljuski soovmõtlemisega, mis ei peegelda ausalt meie reaalsust ja lükkab mitmed ebameeldivad tõsiasjad vaiba alla. Võtame näiteks sellesama arusaama avatusest. Kas pärast seda, kui kooseluseaduse debatt pani avalikkuse ussitama ning pagulaskriisi käigus asendus sõnavägivald virtuaalruumis füüsiliste rünnakute ja diskrimineerimisjuhtumitega, saame veel väita, et avatus sobib mõistena kõige paremini Eestit kirjeldama? Või on tõenäolisem, et mõni idufirmasse tööle asunud tumedama nahavärviga IT-spetsialist ei leia endale üürikorterit, sest kange rahvusvahelise tunnustamisvajaduse kiuste ei tunnusta Põhjalasse pürgiv eestlane teda täisväärtusliku inimesena? Aga reklaambrošüür ju lubas avatust! Andrei Hvostov on kõrvutanud oma „Sillamäe passioonis” sellist olukorda matrjoškaga: püüdes igal võimalusel oma eesti juuri rõhutada ja venepärasust alla suruda, võis temast ootamatult igal hetkel ikkagi välja karata venelane. Nii ei saa ka ükski bränd vägisi Eesti kui postsovetliku siirderiigi tunnuseid olematuks muuta.

Siit jõuame teise probleemi juurde. Ida-Euroopa identiteedi häbenemine ning selle asemel Skandinaavia riikide aupaiste poole küünitamine on lihtsama vastupanu teed minek. Alati on kergem midagi kopeerida kui ise nullist valmistada. Eriti kui kopeerida heaolumudeli asemel ristilippu ja loota, et see asetab meid ühele pulgale ihaldatud naabritega Läänemere vastaskaldal. Miks mitte vaadata ebamäärasesse kaugusesse jääva finišijoone asemel hoopis enda ümber ringi. Ida-Euroopa pärand on miski, mis lisab meie väidetavale „põhjamaisusele” uue varjundi, olgugi et pealtnäha pisut ohtliku ja eksootilise. Aga see võimaldab meil rääkida iseendast ühtlasi kui kohanemisvõimelistest, nupukatest ja iseteadlikest inimestest, kes on just nende omaduste tõttu suutelised Põhjamaade kuvandit uuendama. Või, veel parem, päästma idaeurooplased igavese sildistamise küüsist, mis algas 25 aastat tagasi. Alustada võiks nõukogude pärandi avalikust mõtestamisest, et me teadvustaksime paremini matrjoškasid iseenda sees ja suudaksime neid omavahel lepitada.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja