Eestis on alaealiste seksuaalse ärakasutamise juhtumite arv tõusnud ning registreeritud kuritegudest on üha rohkem kodumaiseid kui rahvusvahelisi.

Kaarel Kullamaa. Foto: erakogu

Armeenia, Leedu, Poola, Sloveenia, Slovakkia – need on vaid mõned näited riikidest, kes on USA Riigidepartemangu inimkaubanduse osakonna 2017. aasta raportis 1. klassis. Eesti leiab sealt aga klass madalamalt, koos riikidega nagu Afganistan, Brasiilia, Läti, Egiptus, Ukraina jne. Raport jaotab riigid nelja kategooriasse, millest esimeses asuvad riigid, kes täidavad kõik miinimumnõuded ning on näidanud aktiivset panust ka rahvusvahelise probleemiga tegelemisel. Teises grupis, kus asub ka Eesti, on riigid, kellel on miinimumnõuete täitmises esinevad mõned puudujäägid, kuid valitsus teeb edusamme nende parandamiseks. Kolmandas ja neljandas kategoorias paiknevad vastavalt riigid, kellel on puudujäägid inimkaubandusega seotud probleemide lahendamises või kes ei ole üldse probleemi lahendamisel midagi ette võtnud. Millest selline mahajäämus? Peame Eestit ju küllalt turvaliseks riigiks, kus inimeste õigused on tagatud seadustega ning turvalisus korrakaitseorganite efektiivse tööga.

Kui esmapilgul võib mõiste ,,inimkaubandus” seostuda kõigest inimeste illegaalse transpordi või prostitutsiooniga, siis tegelikult on inimkaubandus omandanud tänapäeval palju laialdasema tähenduse. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna järgi võib inimkaubanduse vormideks olla lisaks seksuaalne ekspluateerimisele ka elundikaubandus või tööorjus (viimane jaguneb omakorda võlaorjuseks, sunnitööks ja lapstööjõu kasutamiseks). Tööorjuseks peetakse tööd, kus inimesi sunnitakse töötama vägivalla või pettuse sunnil ning tööd, mis on suure tõenäosusega ohtlik lapse tervisele ja/või füüsilisele, vaimsele, hingelisele, moraalsele või sotsiaalsele arengule.

Eestis 67 juhtumit aastas

Elundikaubanduse juhtumid pole Eestis õnneks kuigi levinud, võrreldes seksuaalse ekspluateerimise ning tööorjusega. Seni on ainus teadaolev juhtum 1998. aastal aset leidnud n-ö neeruskandaal, mil Rumeeniast, Moldovast ja Venemaalt pärit kuuelt doonorilt saadud neerud iisraellastele siirdati ning arst koos patsientidega Eestist kadus.

Muret tekitav on aga järjest kasvav inimkaubandus alaealiste ärakasutamise eesmärgil [Karistusseadustik, §175]. Alaealiste ärakasutamise juhtumite arv on tõusnud viimase viie aasta jooksul 18 juhtumilt 67 juhtumile aastas, kuid justiitsminister Urmas Reinsalu sõnul võib tegelik kuritegude arv olla ilmselt suurem, kuna paljud juhtumid jäävad politseile ja inimesi abistavatele organisatsioonidele teadmata, sest ohvrid ei pöördu ise abi poole või ei tea, kuhu pöörduda.

Üks peamine põhjus, miks alaealiste ärakasutamine on üha suurenenud, võib olla tingitud kuritegevuse muutunud iseloomust. Näiteks n-ö klassikaline inimkaubanduse juhtum, mille puhul kasutatakse vägivalda või sundi, on asendunud varjatud mõjutustegevusega, kus püütakse noori raha ja muude hüve abil endale alluma saada. Ka mõjutusegevuse keskkonnad on muutunud. Ligi pooled alaealiste ärakasutamise juhtumitest 2017. aastal toimusid Facebook Messengeri, Skype’i, Viberi jt veebikeskkondade kaudu. Levinud viisiks alaealiste ärakasutamisel oli temaga ühenduse loomine veebikeskkonnas ning seejärel kohtumine mõnes avalikus kohas, kontoris, autos või suisa kodus. Sellele järgnes raha pakkumine kaamera ees poseerimise või seksuaalse rahulduse eest ning hilisem tööpakkumine striptiisiklubis või sekretärina, kes pakub ülemusele seksuaalteenuseid. Sarnane süsteem toimib ka tööorjuse juhtumite puhul, noortele pakutakse head võimalust lisaraha teenida ning kui noor on nõustunud, ilmneb hiljem, et lubatud töö toimub ebainimlikes tingimustes, palk jääb maksmata või sunnib tööandja ohvrit tegelema millegi illegaalsega, nagu näiteks narkootikumide müügiga.

Näiteks n-ö klassikaline inimkaubanduse juhtum, mille puhul kasutatakse vägivalda või sundi, on asendunud varjatud mõjutustegevusega, kus püütakse noori raha ja muude hüve abil endale alluma saada.

Alaealised ei oska ohtu hinnata

Inimkaubanduse piiramine on aga raske, kuna tegemist on rahvusvahelise äriga, avatud piirid Euroopas võimaldavad liikumissuundasid kiirelt ümber mängida ning seetõttu äri käimas hoida. Näiteks kui 2016. aastal olid pooled Eestis registreeritud inimkaubanduse juhtumitest rahusvahelised, siis 2017. aastal aga peaaegu kõik kodumaised. Rahvusvahelise inimkaubanduse tõkestamiseks ja selle teadvustamiseks on loodud ka mitmeid MTÜsid, näiteks Anti-Slavery või Living for Tomorrow, kuna aga riikidevaheline julgeolekuteenistuse koostöö on aeganõudev, siis on ka raske internetis koordineeritavat uuenduslikku inimkaubandust kontrollida.

Kõige haavatavamaks grupiks sealjuures on alaealised noored, kes on uutest ohtudest tihti väheteadlikud või lihtsalt ei oska ohtu nii hästi hinnata. Statistikas eristub teistest just vanusegrup 15–24, pidades näiteks isikut tõendavate dokumentide äravõtmist ja töötasu maksmata jätmist teistest sagedamini lihtsalt ebameeldivaks olukorraks, mitte vägivallaks (vastavalt 23% ja 48%). Noorte võrgutamiseks rakendavad inimkaubitsejad ehitus-, puhastus- ja sotsiaalhoolekandesektoris pakutavaid töid ja lisaks ka hooajatöid, mis ei nõua palju ning kus suure palgapakkumisega võib noored lihtsamini nõusse saada. Ohtu on ka raske hinnata, kuna avatud tööturu tõttu on põhjamaadesse tööle suundumine küllalt tavaline ning noor, kellel sellega varem pistmist pole olnud, võib lihtsalt ka kaubitseja ohvriks langeda.

Eesti valitsus on püüdnud inimkaubanduse ohvrite olukorda järjepidevalt parandada, tõstes iga-aastaselt toetusi, suurendades 2016. aastaks toetuse 86 000 eurolt 196 050 euroni. Lisaks on loodud mitu MTÜd inimkaubanduse ohvrite nõustamiseks ja varjupaik ohvrite kaitseks, kus pakutakse psühholoogilist, füüsilist ja sotsiaalset kontrolli ning abiteenuseid. Oluline muudatus tehti ka Ohvriabi seaduses, mille kohaselt saab nüüd inimkaubanduse alaealistele ohvritele tugiteenuseid pakkuda 60 päeva jooksul ka inimkaubanduse juhtumi kahtluse korral, ilma kriminaalmenetlust algatamata.

Valitsuse meetmed on klassikalise inimkaubanduse suhtes olnud küllalt efektiivsed. 2017. aastal läbiviidud kuritegevuse uuringust, selgub, et kupeldamiste [Karistusseadustik, §133] arv on võrreldes 2016. aastaga 2017. aastal langenud kuue juhtumi võrra ning võrreldes 2015. aastaga viie juhtumi võrra. Lisaks registreeriti 2017. aastal võrreldes 2016. aastaga viis inimkaubanduse juhtumit vähem [Karistusseadustik, §133]. Samas ei ole antud meetodid suutnud kaasas käia rahvusvahelise inimkaubandusäri uue suunaga, mis kasutab aktiivselt veebilehekülgi ning värbab noori vägivalla või pettuse asemel hoopis osavalt suunatud pakkumiste ja mõjutustegevusega, sest alaealiste ärakasutamine on statistiliselt endiselt üha kasvamas.

Olukorra parandamisks tuleks edaspidi jõudsalt tegeleda just noorte teadvustamisega uutest ohtudest, mille puhul ahvatlevat tööpakkumist võidakse rakendada noorte ärakasutamiseks. Teadlikkus uudsetest kuritegelikest meetoditest võib vähendada ohvriks langenute arvu. Samuti oleks abiks korrakaitseorganitele spetsiaalsete koolituste korraldamisest, et suurendada võimekust tabada lisaks traditsioonilisele inimkaubandusele ka internetis levivate kuritegevusviise. Nii võiks Eesti lõpuks jõuda ka inimkaubanduse raporti esimesse klassi riikide hulka.

Kaarel Kullamaa on Tartu Ülikooli III kursuse riigiteaduste tudeng ning ka Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi ja Riigiteaduste Seltsi liige. Ta on õppinud rahvusvahelisi suhteid ka Peterburi Riiklikus Ülikoolis. Peamised huvialad on välispoliitika, julgeolek ja sport.