„Kriitik ei osale missivõistlustel, tema jaoks ei tohi olla oluline, kui palju ta hääli saab. Tal ei tohi olla hirmu vimmade ees. Enda suhtes peab ausaks jääma.”
Mulle on jäänud mulje, et eesti filmi hellitatakse ajakirjanduses kõige rohkem.
Kogukondlik eufooria stiilis „juhuu, teeme ära!” on alati pärssiva mõjuga. Tuleks end olukorrast distantseerida ja vaadata asjadele otsa, nagu need tegelikult on. Üks aspekt filmide ebaõnnestumisel on käsitööoskuste puudumine, näiteks mõne asja filmitehnilistel põhjustel tegemata jätmine, aga probleem on ikkagi selles, kas neil inimestel on midagi öelda? Kas on midagi, mis neid häirib, iseendaga konfliktsesse olukorda asetab või intrigeerib, endast välja ajab? Kui ma seda ei näe, tekib tõesti küsimus, et võib-olla ei olegi neil heaoluühiskonnas midagi öelda. On levinud seisukoht, et „lugu” on primaarne, aga lugu ilma personaalse või kunstilise lisamõõtmeta jääb enamasti ikkagi pelgalt meelelahutuse tasandile.
Millised on sinu arvates eesti filmikriitika peamised nõrgad kohad?
Filmikriitika võiks sellise riigi kohta küll parem olla. Läbimõtlemata juttu on palju, taustaga ei tegelda ja asju ei tehta endale selgeks, ei viidata millelegi, mis jääb 90ndatest kaugemasse aega, ja ollakse väga pinnapealsed. Ühtlasi ei seota konkreetset filmiteksti tihtipeale laiema sotsiaalse kontekstiga – kuhu film paigutub, mis selle mõte on ja miks see tehtud on? Kriitika peaks kasvama koos filmitoodanguga, kuid seda praegu praktiliselt ei õpetata.
Kas uusi kirjutajaid otsides vaatad pigem juba ennast tõestanute poole või huvitud ka noortest?
Kui tunne on õige, olen ma nõus noores kriitikus viis korda pettuma, enne kui kuuenda katsega rahule jään. Ja loodetavasti olen suuteline neid innustama. Muusikast võin tuua samalaadse näite Judas Priesti näol. Kui tegin meestega kunagi intervjuu, ütlesid nad väga hästi, et oli tõeline vedamine, et bändil oli 70ndatel plaadifirma, kes neist lahti ei lasknud. Nad tegid alguses mitu kesist plaati, aga leibel ütles, et pole midagi, proovige veel. Hiljem sai nende karjäär hoo sisse.
Mis võiks olla filmikriitika strateegiline eesmärk?
Filmikriitika üheks eesmärgiks peaks olema ka filmipoliitika arvustamine. Üks asi on rääkida filmidest, teine filmindusest. Mõlemad on võrdse tähtsusega. Lugejatele tuleb avada tausta ja muuta toimuvad protsessid läbipaistvamaks. Filmikriitika ülesanne on maitse kujundamise kõrval propageerida kinoskäimist üleüldiselt – see, milliseid valikuid keegi teeb, on igaühe enda asi. Põhimõtteliselt on sihiks püüd suunata inimesi audiovisuaalse kultuuriga dialoogi astuma, sellest midagi arvama, ükskõik kas head või halba, sellega suhestuma, et film ei oleks mingi vaeslaps teiste kunstide reas ega ainult meelelahutusobjekt. Meelelahutus ei saa olla inimese arengulises plaanis lõppeesmärk. Linateostel on nii palju jõudu teha, öelda, filmikunstil on võime nihestada su maailm täielikult, nii et sa ei vaatagi elu enam mingis aspektis samamoodi kui varem.
Kriitika on küll subjektiivne, aga võib olla ka objektiivne valdkond: nagu igal teisel alal, saad sa tuua välja tehnilisi aspekte ja hinnata, kuidas nendega on toime tuldud. Struktuuri puhul on teada, mida see endast kujutab, ja selle teostust, sellest hälbimist ja selles püsimist saab kritiseerida. Positiivselt saab välja tuua ka selle, kuidas igasugune struktuur on üldse nurka visatud. Ühtlasi on enamasti võimalik mõista, kas seda on tehtud tahtlikult või mitte.
Milline on hea kriitika?
Jutt peaks olema intrigeeriv, huvitav ja ärgitama kaasa mõtlema. Intellektuaalitsemine näitab samas kirjutaja nõrkust. Võtkem mõned näited: Juri Lotman, Umberto Eco või Thomas Sebeok on suutnud tõeliselt keerulised asjad väga lihtsaks teha. See on oskus! Oskus üldistada, rääkida asjast nii, nagu see on. Kui ma lasen enda tekste üle lugeda, siis on kõige hullem see, kui kirjutisest ei saada aru – siis on midagi valesti. See ei tähenda, et mõtet peaks lihtsamaks hakkama toimetama, vaid sõnastus on pusas. Kogu tekst peab olema täismahus kergesti loetav.
Oskad sa jagada mõnda soovitust noortele filmikriitikutele?
Kriitik ei osale missivõistlustel, tema jaoks ei tohi olla oluline, kui palju ta hääli saab. Tal ei tohi olla hirmu vimmade ees. Enda suhtes peab ausaks jääma. Ja üks asi, mida on väga raske kultiveerida ja mida leidub miskipärast vähe, on julgus minna vastuollu avaliku arvamusega.
Kui sa juba tead, et pead filmist kirjutama, siis tee kindlasti märkmeid. Ja seda juba vaatamise ajal. Iga hea filmiajakirjanik on kindlasti ära õppinud, kuidas kirjutada pimedas. Pärast on võimalik valida, milliseid ideid kasutada ja milliseks su arvustuse kondikava kujuneb. Kõike ei olegi vaja sisse toppida. Autor peab teadma rohkem kui lugeja. Tal tuleks oma uurimismaterjaliga põhjalikult tööd teha ja seejärel end selgelt ja intrigeerivalt väljendada. Oluline on, et autoripositsioon paistaks selgelt välja. Kui film on hea, siis peab olema arusaadav, miks see arvustaja jaoks nii või vastupidi on.
Arvustuse kirjutamisest saadakse vahel ka valesti aru. Kui kasutada malemetafoori, siis kriitik võiks seletada ära nuppude positsioonid, aga mitte nende käigud. Ta võib sõnastada lähtepunkti, aga ühtki süžeekäiku ei tohiks enam kirjeldada, see võiks minu arvates jääda vaatajale analüüsimiseks. Infot ei tohi liiga palju ette anda. Olen negatiivselt üllatunud näiteks viimase aja treilerites. „Elujanu” („Dallas Buyers Club”) vaatasin ära nelja minutiga. Kõik räägiti ära kuni lõpuni välja ja mõtlesin, et mul justkui polegi vaja enam kinno minna.
Kas süžeekäikude analüüsimise väljajätmisel ei teki oht, et tekst jääb liiga pealiskaudseks?
No näed, tuleb välja, et ei olegi nii lihtne arvustust kirjutada! Küsimus on siin selles, kas arvustust kirjutatakse inimesele, kes on juba filmi näinud, või mitte. Minu meelest on liialt esimest ja vähem teist.
