Eda Ahi „Julgeolek” on petlikult tagasihoidlik ja malbelt hallikas raamatuke, mille kaante vahele on julgelt trükitud suuri sõnu armastusest, klassikast ja elu olemusest üldse, aga ka natuke vaiksemaid luuletusi.

Tekst ilmus esmakordselt Kultuuriblogis Kaktus, mille eesmärk on lasta kõlada noorte kultuuri- ja kriitikahuviliste arvamustel.

Eda Ahi
„Julgeolek”
Verb, 2014
39 lk

Need salmid ei mõista nalja, kui, siis ainult kibedat ja iroonilist, ja kuigi nad oma sõnumit alati otse välja ei ütle, paistavad kõik endas karmi reaalsust peegeldavat. Luuletaja on kirjutanud endast sõjaka pildi, nagu oleks ta alatasa millestki solvatud ja peaks seetõttu oma väärikuse üle pidevalt valvel olema, üritades iga hinna eest teisi läbi näha ja nende käike ette ennustada. Luuletused paluvad end välja kutsuda (lk 12) ja keerutada nagu võtit (lk 11), aga kirjutaja peab neis ikkagi vajalikuks hoiatada, et ta on puine nagu kartul (lk 31) ja et nagu hundikutsikas leiab ta mõistus alati tee koju (lk 15). Tuleb seista kaitsepositsioonil, sest julgeolek on kerge käest kaduma: hoia löögivalmis ikka/ oma linnasüda, plika,// usalda vaid saapasäärt (lk 17). Tekkis mõte soovitada seda kogu mõnele madala enesehinnanguga sõbrannale – mõned neist luuletustest on just sellised julgustavad, mida armastavad lugeda alles tärkava uue minapildi ja eneseusuga noored, ammutavad neist jõudu juurde ja saavad oma kujunevat isiksust värssidega väetada. Olen see, mis olen./ võta, jäta –/ aga ainult endale, ma palun (lk 31).

Kogus on hulganisti kirjutatud valjult ja suursuguselt, kaunite sõnadega, sügavate mõtteteradega… argielust. Erinevaid Eesti linnade ja pidude meeleolusid ja isegi romantikat kirjeldades kumab luuletustest reaalsuse aktsepteerimist: too alles verisulis suli,/ üks armastus, me juurde tuli./ ja hommikul tõi pirukaid,/ veel ise eilsest õhtust purjus./( nüüd tean, et ta on/ igavene/ meelitaja, pätt ja lurjus. (lk 29) ja karmi saatuse trotsi: linnaplika, kui sind rusub/ mõni wertherlikum tusk,/ tea – see pole nuttu väärt (lk 17), siiski on need read maitsekad ja tunderikkad – luuletaja on inetuse ja igavuse, valu, elu kaduvuse ja mõttetuse seest leidnud ilu ja sügavust: kuidas küll ei siple sa, ei kisa,/ ei sa ole muud kui kärbsesitt.// klassika on armutu ja visa. (lk 19). See kontrast tuhmub juba paari korraga, sest tänapäeval ei ole jõletu elulisus luules enam kellelegi üllatuseks. Vahetame aastat nagu lina –/ see ei ole viimane või ainus./ valatagu veini nagu tina./ teada, miks – too puritaanlik kainus/ istub nagu lahja kleidilõige (lk 27). Tekib masendus: kas ei osatagi enam leida ilusat ilusates asjades, kas maailmas ei ole tõesti järel midagi siirast ega rõõmustavat, ainult asjad, mida peab kuidagiviisi alla neelama? Igaüks, kel õudne eluisu,/ saatusel sööb vagurasti peost (lk 35). Tõeline üllatus oleks olnud leida kogust kasvõi hetkeks, üheks leheküljeks midagi päriselt muretus ja õnnelikus stiilis kirjutatut, ettearvamatusi need luuletused aga ei pakkunud.

Ja ikkagi tuleb seda kogu soovitada isegi neile, kes pole saatuse peale vihased ega elus pettunud ja kes ei hoia kramplikult küüntega kinni oma julgeolekust. Need luuletused on nimelt kirja pandud hoole ja tundega, haarates imeliselt rütmi ja vormi peensusi. Riimiga on mängitud väga osavalt ja veel vilunumalt valdab poetess sõnakujundeid, painutades kõnekäände ja väljendeid kord üht-, kord teistpidi, iga järgnev rida ähvardab lause tähenduse ja sõna mõtte pea peale keerata ja kõikide haakide jälgimiseks tuleb ühele värsile pühenduda kohati mitu korda: kuni meie mõrvarlikus kliimas/ vahtraleht veel roheline püsib,/ võtan temast võimalusel viimast./ luba on. ja rohkem ära küsi.// mõlemal on sidur pidur gaas,/ aga lihtsalt erinevad margid:/ sul on Saab ja minul on ei saa/ (jääda kauaks passima garaaži) (lk 9). Kui sisult ja toonilt oli see kõik sügavamõtteline, ent sellegipoolest mõnevõrra üksluine, siis pakub teostus igal uuel leheküljel jälle midagi uut ja lõbustavat. Raske on pidada viha luuletuse peale, mis jätab kuidagi lapsiku mulje (teemal õudselt rängad kasvamispühad, lk 21), kui kohe järgmisel leheküljel on nii armas jutt kellaviieteest: kella-viie-tee su poole/ keset Taanilinna öisust/ läbi tulede ja tuule/ lisab täpid minu oo-le,/ muudab ta empiiriliseks. /…/ mõne süütu kurvi taga/ võib end peita igavik.// hiljem näis, mis on ta pikkus (lk 22). Ja kui luuleraamat kogu tema kõhetuses kiiresti läbi lapata, kuid hiljem rahunenuna iga luuletuse juurde ükshaaval tagasi tulla, leiab sealt peitust mängivaid kahemõttelisusi aina rohkem: katsume, mis on me elumaht,/ tootkem teda juurde, toda mahti./ meil on terve mage lage laht./ lahendagem iseendki lahti/ tuimusest ja taagast tuhandest (lk 37). Stiililine nauding ja sõnamängurõõm teevad tasa masenduse, mida tekstide sisu lugejasse süstib – nendes peitubki Eda Ahi võlu.