YouTube’is on kogunud miljoneid jälgijaid mees, kes ehitab oma kanalil ilma igasuguste kättesaadavate tehnoloogiliste leiutisteta onne, tulekoldeid ning algelisi jahi- ja tööriistu. ASMRi[1] vibe’iga videod, milles on peamiselt kuulda kividega toksimist, oksade murdmist, tule praksumist ja saviga mäkerdamist, taustaks lindude siristamine, kestavad küll enamasti kümme minutit, kuid ajaliselt kulub näiteks savitelliste valmistamiseks primitiivseid vahendeid kasutades päevi.

Ja selleks et savitellisteni jõuda, tuleb teha läbi eelnevad tehnoloogilised etapid. Üks järeldus, mis sellist vabatahtlikku paleoeksiili jälgides tekib, osutab asjaolule, kuivõrd aeganõudev igasuguste olmetoimingute tegemine kunagi oli. Elamine oligi töö. Me ei tea, kas kiviaja inimeste mõttemaailmas eksisteeris puhkuse kontseptsioon ajaaukudega, mis polnud täidetud utilitaarse tegevusega.

Peadpööritav tehnoloogiline areng, mis on toonud inimese pimedast koopast kosmose- ja infoajastusse, on sisaldanud enamasti ka lubadust, et elu läheb lihtsamaks. Tehnoloogia teeb osa tööst meie eest ära ja inimestel jääb järjest enam aega jõudeeluks. Juba ammu ei pea iga inimene ise endale toitu küttima või jalavarje valmistama. Viimase sajandi jooksul on innovatsioon koduelektroonika valdkonnas vabastanud naissoo tüütust kodutööde kohustusest. Mitmed veebiplatvormid on ehitanud oma tooteturunduse üles ajasäästu lubadusele: tänu Woltile pääsed kokkamisest, Amazon säästab poodlemisest, Slack pidevatest kohtumistest.

Ometi on pea saja aasta tagused unistused neljapäevasest töönädalast jäänud endiselt suurema osa jaoks elanikkonnast kättesaamatuks. Selle asemel võimaldab innovatsioon teadmustöötajatel edukalt tööd teha ka vahetult enne õhtust uinumist või õndsal pühapäeval. Parkinsoni reegel – töö täidab selleks planeeritud aja – kõlab praegu veenvamalt kui kunagi varem. Isegi kui kasutada kõige efektiivsemaid optimeerimisstrateegiaid, ei too see endaga enamasti kaasa reaalsete töötundide vähenemist, sest optimeerimise eesmärk on ikka olnud produktiivsuse suurendamine. Kui mingi töölõik võtab ühtäkki vähem aega, saab sinna alati külge pookida uusi ülesandeid. Kui igale e-kirjale kohe vastata, toob see kaasa uute päringute ja küsimuste laviini. Asjata ei räägi sotsioloogid kiirenevast ajast.

Kirjeldatud probleemile on loomulikult otsitud lahendusi. Tänapäeval on igaühe taskus vidin vähemalt ühe rakendusega tööviljakuse tõstmiseks, paljud on puutunud ajaplaneerimise koolituste kaudu kokku Pomodoro tehnika või Eisenhoweri meetodiga, meie päeva struktureerivad lõputud to do list’id, kuhu teadjamad inimesed planeerivad tulevaste produktiivsuspuhangute ootuses pause (lugemiseks, päevikupidamiseks, mediteerimiseks), kuid ometi leiame end kummastavast olukorrast, kus pooled Eestis küsitletutest on kogenud tööstressi, tuues ühe peamise põhjusena välja just töötempo.

Ehk on probleem vähemalt osaliselt ka selles, kuidas tõhusast ajaplaneerimisest saadavat kasu raamistatakse. Kas arvukad eneseabiraamatud sellest, kuidas paremini magada, saavad menukiteks seepärast, et head und nähakse väärtusena iseeneses? Või kasvab huvi vastava kirjanduse vastu välja artiklitest, mis korrutavad produktiivsuse püramiidi alussammastena tervislikku toitumist, liikuvat elustiili ja kaheksatunnist unetsüklit? Kuigi tulemuseks võib olla mõlema lugejatüübi puhul füsioloogiline heaolu, viib see efektiivsusihas isiku uute tööalaste väljakutseteni, mille saavutamiseks tuleks veel rohkem optimeerida, veel tõhusamalt magada! Magamine ise muutub nõnda utilitaarseks ja eesmärgipäraseks tegevuseks.

Puhkamise kontseptsiooni ilmestab samasugune olemuslik vastuolu. Seistes silmitsi ajaga, millel pole mingisugust produktiivset väärtust, leidub hulk inimesi, kes hakkavad kannatamatusest esimesel võimalusel muru niitma, korterit renoveerima või reisides elamusi kollektsioneerima. Täielik jõudeolek tundub hirmutav ja tekitab protestantliku tööeetika kummardajas ärevust. Aega tuleb kuidagi sisustada, sest muidu on see raisus. Hilismodernsusele omast molutamisärevust ilmestab kõige paremini Lõuna-Koreas toimuv mittemillegi tegemise võistlus, mille võitmiseks tuleb püsida võimalikult kaua „chill’is olekus”, eirates ümberringi toimuvat hektilisust. Selleks et sundida inimesi täielikku puhkeseisundisse, tuleb anda sellele seisundile esmalt võistluse kaudu mingisugune väline väärtus.

Minu jaoks on puhkuse kõige puhtam vorm unistamine. See on see, kui sa loed juba kümnendat korda sama lõiku uuesti, kuna su mõte on juba lootusetult teistele radadele rännanud. Või kui sa avastad ennast jalutades kohast, kuhu sa ei plaaninud välja jõuda. Unistamine vabastab aju mentaalsest koormast, mis pingsalt mingisugusele ülesandele mõeldes paratamatult tekib. Samas on ajuteadlased kindlaks teinud, et kui lasta mõtetel iseseisvalt mälestuste, teadmiste ja kogemuste varasalves uidata, tekivad närvirakkude vahel ootamatud sünapsid, millest võivad sündida loomingulised lahendused. Loomulikult võib ka selle teadmise produktiivsuse teenistusse rakendada ning oma päeva unistamisega sisustatud puhkepause planeerida, kuid veelgi parem oleks õppida puhkama vähimagi südametunnistuspiina ja tagamõtteta. Raisata mõnuga aega!

[1] ASMR ehk autonomous sensory meridian response on naudingu ja lõdvestumise eesmärgil sooritatav tegevus, millele keskendumine kutsub mõnes inimeses esile kerget kõditunnet või stimuleerivat surinat.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja