Barbi Pilvre kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis, et Müürileht on nooremate vasakintellektuaalide häälekandja – ilmselt ei pidanud tema selle all silmas, et oleme kommunistid, aga, olgem ausad, mõni teine siiski mõtleb seda.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Olgugi et meie uue toimetuse ruumi seinal Voorimehe tänaval, mida alates jaanuarist sõbralikult ajakirjaga Vikerkaar jagama hakkame (õigus, see uudis ka veel!), ilutseb plakat sirbist ja vasarast – ja me mõtleme, et sellise eneseiroonilise märkusena võib see sinna jäädagi –, ei pea me end kommunistideks (ning olgu öeldud, et selle töö autor on tegelikult nõukogude korra kritiseerimise poolest tuntud Leonhard Lapin). Samas ei saa salata, et Müürilehe detsembrikuist arengukoostöö numbrit lugedes kumab enamikust artiklitest läbi jõulist kapitalismikriitikat. Kas kõik need autorid õhkavad tagasi nõukogude aega? Vaevalt küll.

Nii mõnedki kapitalismi kirglikud kaitsjad on öelnud, et see, mis praegu toimub, ei ole tegelikult tõeline kapitalism. Kas kõlab tuttavalt? Niisamuti väideti, et see, mis oli nõukogude ajal, ei olnud tõeline kommunism. Kuid kas sellisel juhul ei pea meie erinevaid leere esindavad intellektuaalid vaidlust pelgalt tühjade tähistajate üle? Üha enam tundub mulle, et igas ideoloogias leiab teatud osa inimestest võimaluse süsteemi ekspluateerida, ja nagu meie lähiajalugugi ilmestab, võime me täheldada, et need on tihti ühed ja samad isikud, kes suudavad ronida ka pealtnäha üksteisele täiesti vastanduvatele alustele ehitatud süsteemide hierarhiates kõrgetele kohtadele. See on lihtsalt teatud inimtüüp ja küllap võib sellelgi olla looduses mingi põhjendus, miks igas ühiskonnas selliseid leidub.

Niisiis kahtlen ma sügavalt, et maailma võiks päästa kapitalismi kui ideoloogia kukutamine ning revolutsiooniliselt mõne teise väljakuulutamine. Ideoloogiatega on see häda, et need ei ole kunagi täielikud, vaid eksisteerivad alati mööndustega, ning seni, kuni inimeses leidub omakasupüüdlikkust ja kitsarinnalisust – ja neid leidub alati! –, pole suurt vahet, milline on kellegi peas täpselt ettekujutus ideaalmaailmast. Tegelikkus on alati kordades komplitseeritum kui inimmõistusele omaselt konstrueeritud kujutlus maailmast. Kui astuda kaitsvate sõnade ja turvatunnet tekitava mõistuse varjust välja, seisame ühtäkki silmitsi kaosega. Selles korra ja õiglase süsteemi loomine on keerulisem kui sõnade rittaseadmine, sest see ei allu üksikindiviidi mõistuse kontrollile, vaid pulbitseb pidevalt muutuvate teguritega omasoodu. See ei tähenda samas, et me ei peaks püüdmagi parandada vigu, mille tegemisest oleme aru saanud. Kõige hullem, mis saab inimesega juhtuda, on kalestumine – see, kui etteaimatavus temast võitu saab. Püüdkem olla ses mõttes midagi enamat kui vaid etteaimatavad!

Sügavaimad muutused ei toimu ühiskonnas üleöö ja valjude hõisete saatel, kuigi mõned protsessid aeg-ajalt niimoodi kulmineeruvad. Selge on see, et me elame muutuvas maailmas, aga see on olnud nii kogu aeg. Meie väljaande eesmärk on püüda kirjeldada neid protsesse omakasupüüdmatult ja anda neile mõistuspäraseid seletusi ning meil on sealjuures üsna ükskõik, millises idealismisoustis keegi seda serveerida eelistab.

Seesinane arengumaadele keskenduv teemanumber on kahtlemata kriitiline läänemaailma arengumaid ekspluateerivate majandusmudelite suhtes ning selle tagamõte ei ole miski muu kui hoiatada, et kui me pole suutelised senistes süsteemides muudatusi tegema, tulevad need muutused ise meie juurde. Miljonid inimesed, kes lahkuvad arengumaades konfliktide, keskkonnakatastroofide ning nälja eest oma elupaikadest, on otseselt seotud nende kritiseeritud süsteemidega, mille uutmises me nii saamatud oleme. Olgugi et Eestil ja eesti rahval on selles küllaltki tagasihoidlik roll, kuulume me sellegipoolest nüüdseks sellesse ossa maailmast, mille käes on praegu veel probleemi lahendamise n-ö jämedam ots. Õigemini püsib see jätkuvalt kiivalt selle läänemaailma pihus, kuhu meiegi kuuluda soovime. Kuna paistab, et selle vastutusega ei saada väga hästi hakkama, tuleb meil töötada selle nimel, et arengumaadel oleks võimalus hakata ise enda saatust määrama, ilma et keegi teine sealsetesse otsustusprotsessidesse pidevalt sekkuks. Seda enam, et meil eestlastena on sarnane kogemus tegelikult omast käest võtta.

Helen Tammemäe, peatoimetaja


Teemaleht on valminud koostöös Mondo ja Arengukoostöö Ümarlauaga ning projekti „Media4Development” raames, mida rahastab Euroopa Komisjon ning kaasrahastab Eesti välisministeerium. Projekti eesmärk on tõsta meedia vahendusel ühiskonna teadlikkust globaalsetest teemadest ja väljakutsetest. Lehenumber ei pruugi väljendada Euroopa Komisjoni vaateid.