Rahvusvahelisel tantsupäeval, 29. aprillil toimus Kanuti Gildi SAALis traditsiooniline hommikusöök, kus anti välja auhindu tegevuse eest etenduskunstide väljal nii lavalolijatele kui telgitagustele jõududele.

Sandra Jõgeva. Foto: Silvia Pärmann

Kuna ürituse märksõnaks on liikumine institutsioonidest kaugemale, jagati tunustust isiklike kompromissitute sisekategooriate kaudu. Nõukogude partisani Zoja Kosmodemjanskaja nimelise preemiaga pärjati Sandra Jõgevat, Henri Hüti muusikalise kujunduse eripreemia pälvis Karl Saks, kelle helilooming ei ole vähem tähtsam tema koreograafilisest keelest. Patrick R. Vesi auhinna ennastsalgava tegevuse eest etenduskunstide väljal 2016. aastal sai etenduskunstide MAGASIN ning Oliver Kulpsoo auhind anti tantsijale ja koreograafile Mairika Plaksole.

Zoja Kosmodemjanskaja nimelise auhinnaga kaasneb 1000 euro suurune preemiaraha, mille on kokku pannud kümme inimest omal algatusel ning see on mõeldud kunstnikule, kes ei puhka pehmetel institutsionaalsetel patjadel. Üks algatajaid Kaja Kann kommenteeris auhinna andmist Sandra Jõgevale nõnda: „Selline kunstnik nagu Sandra ei karda kaotada seda pisikest positsiooni või viit eurot, ta on julge, karm ja otsekohene.”

Kuna Kanni sõnul on tegemist inimesega, kes ei sõida moevoolus, kellel ei ole igas institutsioonis toetajaid ja sõpru ning kes tegutseb imelikes hallides tsoonides, on rahaline preemia talle päriselt oluline. „Zoja preemiaga tahaksime ära märkida ning tuua esile kunstniku rasket ja musta tööd, mis sageli ei päädi suurepärase kunstiteosega, mille saab hiljem turul maha müüa, vaid aktiivses tähelepanelikkuses ja tegutsemises, mille puhul on tulemus tihti inetu,” lisas ta.

Lisaks ei ole etenduskunsti jagamisel nominatsioone, sest sel juhul oleks alati keegi ilmajääja või kaotaja. „See ei ole võistlus!” sõnas Kann.

Tantsupäeva tähistamine Kanuti Gildi SAALis. Foto: Silvia Pärmann

Preemiad anti välja tantsupäeval, et rõhutada kaasaegse etenduskunsti lätteid Eestis. Nimelt on koreograafid alati tegutsenud omakeskis, ilma suure vastanduseta balletiteatrile või traditsioonilisele sõnateatrile. Siiski on koreograafide ruum alati arvestanud üldist ja sealjuures ka Teist. Kaasajas olemisel on meeletu surve enese kaotamisele, aga kõik ei peagi maailmas püsima, püsima peab mõtlemine, aktiivne suhe ja oma ideede teostamine, muutuse praktiseerimine. Kõik see toimub ühises ruumis.