See on üks suguvõsa kokkutulek. Sugulased ja hõimlased tulevad kokku, sest perekond, vaat miks. Mõned näod on tuttavad, teised mitte nii väga. Suguvõsa on elujõuline, sest vanad pole surnud ja noori võrsub juurde.

Suguvõsa on nagu universum, koosnedes üksikutest, peredest, kildkondadest, tülidest ja leppimistest ning paisudes lõputult. Ma olen kärbes selle suguvõsa kokkutuleku peoruumi seinal. Eero peab kõnet, ülejäänud kuulavad.

___

Eero: Armsad sugulased, hõimlased, vanemad, vanavanemad, onud, tädid, tütred ja pojad. Tulles siia, meie suure suguvõsa esimesele kokkutulekule kõndisin ma viis päeva läbi kolme maakonna, mille musta mulda on sajandite vältel imbunud meie esiemade ja -isade veri ja higi. Mõisad, mida me kunagi moonakatena orjasime, on langenud tolmuks ja vaid kõle kevadtuul liigutab Riiast tellitud pabertapeetide tükke üle nurme kuhugi sinna pealinna poole, kus elavad inimesed, kes on ammu kaotanud sideme kõige sellega, mis on meie elus veel väärtuslikku ja ilusat.

Ma mäletan, kuidas ma istusin Tallinnas ühes kohvikus ja jõin neljaeurost kohvi. Jah, kohv maksis neli eurot. Jõin seda neljaeurost kohvi ja vaatasin inimesi ning mõtlesin, kas nad teavad, kust me oleme tulnud, või on nende mõtteis vaid tormamine, töö, raha, Facebook ja Instagram. Kas nad teavad, mis tunne on rindel kokku saada oma vennaga? Sina oled venelaste poolel ja tema on sakslaste poolel. Või kas see on üldse tänapäeval oluline. Võib-olla on hoopis just nüüd käes aeg, mil vend ei tunne venda. Me ei ole kaotanud igapäevatuhinas sidet ainult möödunud aegade, vaid ka üksteisega, ja kui ma seal seda neljaeurost kohvi jõin ja möödakäijaid vaatasin, turgatas mulle järsku pähe…

___

Saima: Küll poiss ikka räägib hästi.

Linda: Ššš!

Saima: Tal ilmus ajalehes ka pikk lugu hiljuti, nägid seda?

Linda: Saima, ma tahan kuulata.

Saima: Kuula, kuula, ega ma ei sega. Eero sai kõrge autasu ka hiljuti.

Linda: Mis autasu?

Saima: Ššš, ma tahan kuulata!

___

…saame tagasi minna kirikuraamatute järgi kuni põhjasõjani. Muidugi ei anna kiretud sissekanded sündide, surmade ja kolimiste kohta edasi nende inimeste sisu ja elude vaevalist kulgemist aegadel, mil meie nüüdsete teadmiste kohaselt polnud veel värvegi. See oli kontrastsetes mustades ja valgetes toonides aeg, mida meie oma neoonses olevikus pildina silme ette manada ei suudaks, aga püüame siiski.

Meie kauge esiisa Mats tähendas oma laudauksele üles oma elu kirkaimad hetked. Teel siia leidsin ma selle laudaukse üles. Ja mäherdune lugu ühe lihtsa talumehe elust meie ees tänu nendele vaevalistele kritseldustele avaneb. Matsi elu tipphetkedeks olid lehmaost ja üks kevadine üleujutus, milles see lehm ära uppus. Mõlemad sündmused kirjutas Mats uksele punase värviga, kes seda enam teab, kust ta seda sai, aga ta ei jätnud järeltulevate põlvede jaoks ainult mälestust endast, vaid samal ajal ka jäljendi oma agronoomilisest üdist, nii-öelda zooloogilisest selgroost, millest meie saame nüüd kümneid muserdatud inimpõlvi hiljem järeldada, et…

___

Tanel: Ema, mul on kõht tühi.

Helin: Näe, võta, näri leiba.

Tanel: Ma ei taha leiba, ma tahan muna.

Helin: Muna? Sa ei söö kodus kunagi muna, nüüd järsku tahad muna. Kust ma selle muna sulle praegu võtan, näed, onu peab kõnet praegu.

Tanel: Ma söön siis leiba.

Helin: Hea küll, leib on siin, aga mine laua alla ja ära matsuta.

___

…mis toob meid omakorda kõige olulisema teema juurde, milleks on muidugi perekond.

Tänapäeval nähakse perekonda väga erinevalt, võiks öelda, et pea iga inimene tõlgendab perekonda omamoodi, olles loonud endale ideaalkuvandi, mille poole kas nüüd just püüelda, aga mida vähemalt unistustes omada. Öeldakse, et perekond on see puu, millest võrsub kõik muu, tüvi, millest kasvavad okstena välja ühiskond, riik, humaansus kui selline, lõppeks kogu inimkond. Perekond võib koosneda ühest inimesest, võib koosneda kahest inimesest ja nõnda edasi lõpututes variatsioonides. Ideoloogiavankri ette võidakse rakendada mis tahes peremudeleid, ja kultuurisõjas, mis meil käimas, saabki just perekonnast esimesena kahuriliha, ohver, mida me ei ole kunagi valmis tooma, kuid mis paratamatult…

___

Ott: Kuule, kes see on?

Sirje: Tema on siis sinu vanaonu pojapoeg.

Ott: Ja tema kõrval?

Sirje: Ühel pool on tema naine, tead see, kes seda blogi peab.

Ott: Mis blogi, ma ei tea mingit blogi.

Sirje: Tead küll, see, kus ta neid asju proovib ja värki.

Ott: Kuule, aga kes seal teisel pool on?

Sirje: Tema on siis Meeta klassiõde.

Ott: Klassiõde? Suguvõsa kokkutulekul? Äkki ei olegi ainult klassiõde, äkki noh, tead küll.

Sirje: Loll oled või? Meeta sellega, mis ta nimi oligi? Meeta on mingi seitsekümmend juba.

Ott: Noh, vana hobune tahab ka kaeru.

Sirje: Jäta oma möla, keegi kuuleb veel ja klaari siis. Või tead, tee, mis tahad, need on sinu sugulased.

___

…ligikaudu kolmandiku ulatuses, mis viib meid perekonna ja suguvõsa teemal paratamatult aruteluni selle üle, kas sugulased ja hõimlased moodustavad toksilise süsteemi, omamoodi diktatuuri, millel on võim otsustada üksikisiku või sellest suurema, kuid siiski väikese süsteemi elu üle. Küsimus on selles, kes kannab inimesena võimu oma lähedaste üle, kes on suguvõsa pea, või polegi sellist inimest, on eelkõige abstraktne tahe, abstraktne võim, mis on hoolimata anonüümsusest absoluutne. Juhtub ju seda, et me oleme valmis otseselt kokku leppimata keerama kellelegi selja, kellegi oma perekonnast ära lõikama, taludes teda ometi mõnel harval korral, jah, näiteks suguvõsa kokkutulekul. Ei, ma ei mõtle siinkohal meid, kes me oleme argielus harva nähtavas ühtsuses ühe eesmärgi nimel ja sarnaste tunnetega kokku tulnud. Sellega eksponeerime uljast kindlameelsust, isegi kui me seda tehes jääme…

___

Mauno: Aga kuidas Kert oma sõrmedest ilma jäi, seda ma küll ei tea. Nippel, sa tead?

Niina: Mulle rääkis Raivo kunagi, et Kert oli lapsena granaadi leidnud ja see oli käes plahvatanud.

Mauno: Jumal hoidku, nii oleks võinud ju surma saada.

Niina: Oleks võinud, oleks võinud, aga ei saanud. Ta isa oli samasugune.

Mauno: Mis mõttes samasugune?

Niina: Selline uljas, kogu aeg pidi oma nina igale poole toppima ja sõrmi surkama. Päris vanast peast sai ta songa ja käis tükk aega köökus, siis ütles, et talle aitab, ja ajas end jõuga sirgu. Karjus nagu rattal, lendas neid kuradeid ja raiskasid, aga sirgeks tõmbas. Me olime Valjaga pööningul peidus.

Mauno: Miks Valja ei tulnud.

Niina: Valja tuleb hiljem.

___

…see oli oluline ja see jääb oluliseks. Ma võin julgelt öelda, et meie, kes me siin oleme, seisame hiiglaste õlgadel. Nendeks hiiglasteks…

___

Andres: Mait, sa võtad ka?

Mait: Ei võta.

Andres: Mis lahti? Maks?

Mait: Maks.

Andres: Kes meil siin veel on? Arnold ei võta. Heigo on naisega, tähendab, ei võta. Tiit! Tiit! Vaata siia! Sa…? Okei! Tiit võtab.

___

…kui me veidi abstraheerime, siis algab ja lõppeb kõik perekonnaga. Mõistetavalt on foon, mis meid ümbritseb, tiine nihilismist ja isegi…

___

Valda: Mitte ainult serviisi, lühtri ka veel takkaotsa viis minema.

Aino: Endale jättis või?

Valda: Endale ei saanud jätta, keegi tuleb külla, näeb. Maha parseldas kõik, viis komisjoni.

Aino: Nüüd alles või?

Valda: Mis nüüd, vene ajal juba.

___

…ulub kõrvulukustavalt kahetsus, trotslik hingus meid…

__

Ester: Sirtsust kuulsin vist, anna armu, kümme aastat tagasi viimati. Mana suri ära ja Emilie Austraalias ka ja ega enam läbikäimist ei tekkinud. Hilda vist sealt kellegagi veel kirjutas, aga see on vist ka läbi nüüd.

Karin: Aga siia neid ikka kutsuti?

Ester: Võib-olla kutsuti, ma pärast täitsa küsin kelleltki.

Karin: Kellelt siin ikka enam küsida, las ta olla parem.

___

…rahvusliku traagika eripära…

___

Annika: Illar läks vähiga ja pojaga sama lugu. Ainult aasta oli vahet.

Valter: Jätame need surmajutud juba ükskord.

Annika: Mis surmajutud, ma lihtsalt räägin, et Ranno ja Eve lapsed on kõik kõvasti vett ja vilet näinud.

___

…Weltschmertz…

___

Raili: Ära tuku!

Ats: Mh?

Raili: Ma ütlesin, et ära tuku!

Ats: Kõht on tühi.

Raili: Söö leiba, aga mine laua alla ja ära matsuta.

Ats: Mhm.

__

…ja mu hing. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Aplaus. Aplaus. Aplaus.

Kaupo Meiel on Eesti Rahvusringhäälingu arvamustoimetaja. Ta armastab südamest kõigi inimeste sugulasi, isegi oma sugulasi, kuigi ta ei ole kunagi käinud ühelgi suguvõsa kokkutulekul.