„A Royal Hangover” (2014, UK, Prantsusmaa, USA). Režissöör ja stsenarist Arthur Cauty, osades Carrie Armstrong, Russell Brand, David Cameron jt. 102 min.

Alkohol on lahe. Alkohol on seks. Alkohol on rock’n’roll. Alkohol on mäss. Alkohol on sõbrad. Alkohol on armastus. Alkohol on enesekindlus. Alkohol on pidu. Ja eestlased pole sugugi ainsad, kes kogu selle lahedusega kimpus on, nagu näitab oma debüütfilmis nooruke britt Arthur Cauty. Cauty probleem inglise ühiskonnas toimuvaga on see, et tema ei joo ega ole kunagi alkoholi vastu erilist tõmmet tundnud, leides endale põnevamaid asendustegevusi, nagu filmikunst. Paljudel see tänu eespool loetletud seostele ei õnnestu. Inglastega on haakunud koolipäevist saati ikka ülemäärane viisakus ja emapiimaga kaasa saadud aristokraatlikkus. Ilusast Briti inglise keelest rääkimata. Murduval häälel juhatab Cauty sisse pooleteisetunnise sissevaate oma kodumaa pahupoolde, kus toimuvad viisakuse ja aristokraatlikkuse asemel jommispäised baarikaklused ja okseloigus uinumised, Briti inglise keele asemel kostub aga suhteliselt arusaamatu jõmin.

Üks filmi läbiv niit on rahvuslik eneseuhkus, mis võtab probleemieituses üksjagu tragikoomilisi vorme. Meenuvad paar enda sõpra, kelle jaoks suure koguse kange kandmine on ennekõike auasi. Ja kunagi väliseestlaste käest kuuldud lood, milles kirjeldati ameeriklaste suuri silmi meil tarbitavate alkoholikoguste peale, tundusid pigem naljaka kui probleemsena. Nii on ka inglastega – vaatamata ühiskonnale põhjustatud 21-miljardilisele aastakahjule kuritegevuse, ravikulude ja teovõimetuse tõttu on jokkisolek ja teekond selleni paljude jaoks üks muhe ja identiteeti sööbinud ajaviide. „Kui ei oleks alkoholi ega sigarette, oleks nii igav. Nagu kui poleks kiirtoitu, siis mida me sööks? Mitte midagi. See oleks õudne,” kirjeldab üks peoõhtu keskelt pilti püütud noormees. Cauty võrdleb öö laskumist tänavatele üleminekuga rahuajalt lahingutandrile. Meenuvad reportaažid Bermuda kolmnurgaks ristitud rentslis toimuvast Tallinna vanalinnas. Ei ole see kuninglik pohmakas talupoja omast kuigi erinev.

Taustmehhanismgi on tuttav, alustades paari pindi vaikivast kohalolust kõigi sotsiaalsete sündmuste juures ja lõpetades poliitikutega. Viimased kipuvad alkoholiprobleemist kuuldes ebamugavalt nihelema ja vahetaks parema meelega teemat, sest narkopoliitikaga on hea jätta karmi käe muljet sealsamas magusaid alkomakse sisse kasseerides. Pole siis ime, et hämavate pintsaklipslaste asemel tõuseb üheks filmi kangelaseks näitleja, koomik ja isehakanud revolutsiooniprohvet Russell Brand. Rajul elukaarel liikunud mees ei tee saladust oma probleemidest erinevate mõnuainetega ning julgeb rääkida neist valehäbi ja ilustava eituseta, mis kuulub paljude nii-öelda hästi toimivate alkohoolikute igapäevaampluaasse.

Film paneb lauale kaks vastumürki. Prantslasi ja ameeriklasi tuuakse eeskujuks tasakaalukatest alkoholitarbijatest, kellest eriti esimeste puhul olla alkoholikultuur tõepoolest kultuur, mitte eufemism rämedale ületarbimisele. Teisalt täielik karskus nagu Brandi puhul, kelle jaoks võiks esimene tilk kiiresti joaks saada. Mõlemad lahendused põrkuvad korduvalt alfaisase suhtumisega, justkui oleks igaühe lihtlabane valik, mitu milliliitrit alkoholi ta parajasti oma vereringesse laseb, ja seda võiks õigupoolest näppe nipsutades vältida. Mis filmi ülesehituslikku külge puutub, siis tahakski kuulda rohkem alkoholitööstuse ja -poliitika poolelt, mis säärast suhtumist toodavad, aga pakutav inimkeskne kultuurilise tasandi autopsia väärib kokkuvõttes samuti tänu pideva äratundmise pakkumisele vaatamist.