Täna, 16. oktoobri õhtul saab ERR-i 1. stuudiost alguse 20. oktoobrini vältav muusika- ja helikunstifestival Üle Heli.

Sten Saarits. Foto: press

Õhtusel sündmusel tuleb esitlusele Sten Saaritsa ja Sven Sosnitski duo SSSSi helikompositsioon „Geneetiline materjal”, mis keskendub orgaanika ja helide omavahelistele suhetele. Nimelt on see teos sünteesitud mikromaailmast, kus läbi tuhandete bioloogiliste objektide kollektiivsete vibratsioonide kohtame helimaastikke, mis viitavad elu kooskõlale. Elusorganismides peitub pärilik informatsioon, mida saab lugeda kui pikka miljardite aastate kaugusele ulatuvat noodikirja. Rääkisime Sten Saaritsaga looduse kuulamisest ja helikunstiga sina peale saamisest.

Mis tähendust omab sinu jaoks ruumi- ja asukohaspetsiifiline helikunst?

Kunstnik Richard Serra pani kunagi püsti teose, mille nimi oli „Tilted Arc” ehk otsetõlkes kaldus kaar, ent föderaalhoone, mille ette see metallist suur tahvel püstitati, kaebas Richard Serra kohtusse. Probleem oli selles, et ehitis piirab hoone tegevust ja näeb inetu välja. Küsimus oli, kas seda teost ei saaks kusagile mujale panna. Serra kuulus positsioon oligi just see, et teose eemaldamine sellest kohast, on selle ära lõhkumine ja sama hästi võib selle hävitada, kui see sinna ei sobi. Mina näen asukohaspetsiifilist helikunsti samamoodi. Helilooming ja asukoht on teineteisest lahutamatud.

Sinu ja Sveni duo SSSS on just ruumi- ja asukohaspetsiifiline. Kuidas te neid kohti valite, kus töid presenteerite, või tullakse konkreetsete pakkumistega ise teie juurde? Millised on teie töövahendid?

On olnud projekte, kus oleme ise ruumi puhul otsuse langetanud, aga tihtilugu on juhtunud niimoodi, et tekivad võimalused kusagile projekte teostada. Alustuseks tutvume asukohaga, kus me töötame. Ja kuna me mõlemad praktiseerime field recording’ut ehk salvestame asukohaspetsiifilisi helisid, oleme alati kontseptuaalselt raamistanud enda jaoks kogu selle asukoha tähenduse. Seejärel loome asukohaga seoses kontseptsiooni või idee ja alles siis alustame improviseerimisega või kompositsiooni loomisega. Meie tööd on olnud suuremas osas siiski installatiivsed. SSSSina oleme pigem galeriikunstnikud kui muusikud ja töötame galeriikeskkonnaga, mille puhul helilooming on nagu skulptuur ruumis, ainult heliskulptuur. See, kuidas asi vormub on tihtilugu olnud väga-väga pikk protsess. Ma arvan, et iga näitus on meil sündinud vähemalt pooleaastase eeltööga. See ei ole olnud kunagi midagi sellist, et läheme stuudiosse, natuke improviseerime ja võime nädala aja pärast kuskil esineda.

Üle Helil esitlete te helikompositsiooni „Geneetiline materjal”, mis on loodud orgaaniliste materjalide salvestamisest. Mida te siis kuulamas käisite?

Me jäime mõtlema raadioeetri peale. Raadioeeter paneb vähemalt helikunstniku jaoks koheselt käima kõiksugused ideed raadiomürast ja -signaalidest ning eksperimentaalmuusikute lemmikvahendid, nagu modulaarsüntesaatorid ja signaaligeneraatorid, on kõik tugevalt põimitud raadiosignaali saatmisega. Mõtlesimegi, et võib-olla nõuab selline keskkond midagi palju orgaanilisemat. Sellest lähtuvalt hakkasime mõtlema, et teeksime midagi sellist, mis oleks seotud ainult orgaaniliste helidega. Kuigi esitlusvahendid on antud olukorras loomulikult elektroonilised, siis helimaterjal, millega me komponeerime, on viimne kui üks salvestatud taimedest ja loomadest, igasugusest bio- ja geofooniast. Seal ei ole ühtegi heli, mis oleks elektroonilisest allikast, on vaid elektroonilised seadmed, mis neid omavahel komponeerivad. Nii palju, kui oleme praegu seda teost arvutitega üles ehitanud, on see kõlaline tulemus jällegi halastamatult elektrooniline. Minu arust on huvitav, et midagi orgaanilist loob elektroonilise helipildi.

Kui palju sa sealt taimest siis seda heli kätte saad?

Väga palju. Tuulega saab ikka tohutult palju. Üks mu lemmik viise heli korjata on hästi tundlike kontaktmikrofonidega, pannes need puuoksa, lille või väiksema taime külge. Näiteks puu puhul, – heli hakkab jooksma läbi lehtede sahina, läbi okste ja läbi puutüve lõpuks mikrofoni. Sa kuuled kõiki helisid, mida sa kuuleksid selles keskkonnas ka niisama, aga nüüd puu vahendab seda heli, nii et kõik need sahinad ja krabinad on mitu oktavit madalamal ja neil on spetsiifiline puine helikvaliteet. Täiesti maailm omaette, mida ei saa niisama kõrvadega kusagil pargis ega metsas kogeda. See on selline tunne, nagu oleksid puu sees, mis on hoopis teistsugune vaatevinkel.

Üle Heli festival on nagu väärt heli festival, kuhu sa lähed midagi uut kogema, maailmavaadet laiendama, õppima midagi helikultuuri kohta.

Kasutate te sealjuures ka visuaalset materjali?

Seekord on tegu puhtalt helimaterjaliga. Visuaalid püüavad nii palju tähelepanu käest. Kunagi küsis professor Taavi Talve minu käest, kas kunstifilm vajab alati heli, mis tundus minu jaoks kummaline küsimus. Sa oled nii harjunud, et filmil on alati heli, aga seal on mingi tõsi taga, et heliga koos ei panegi visuaale nii täpselt tähele kui võib-olla videoteos nõuaks. Vahel on vaja üks ots lihtsalt välja lõigata – teos ei pea alati sisaldama skulptuuri, heli, videot ja kõike muud. Sellepärast ma toetan ka selliseid live-esitlusi, kus on väga vähe valgusmüra või visuaale juurde pandud, mis on tegelikult muutunud ka standardiks, et iga esineja peab omama väga keerulist VJ-repertuaari. Minu arvates on helipuhtus väärtus omaette. Saad silmad kuulates kinni panna ja luua omaenda visioonid.

Helikunst nõuab kuulajalt kannatust ja süvenemist. Kuidas peaks inimene, kes taolise muusikaga esmakordselt kokku puutub, sellele lähenema?

Eksperimentaalmuusikal ei ole veel väga suurt kuulajaskonda. Mõningal määral on, aga peavoolumuusikaga võrreldes on see ikkagi väike. Helikunsti võib seostada mõne muu platvormiga, nagu näiteks väärtfilmikino. Sa ei lähe sellistesse kinodesse spetsiifiliselt meelelahutust otsima. Võib-olla mõni otsib, aga mõte on siiski selles, et me loome filme, mis käsitlevad maailma poliitiliselt ja sotsiaalselt erinevat moodi. Samamoodi peaks suhtuma ka Üle Heli festivali – see on nagu väärt heli festival kuhu sa lähed midagi uut kogema, maailmavaadet laiendama, õppima midagi helikultuuri kohta.

Foto: press

Kuulates sinu üht varasemat tööd „Light Drop”, tuli mul esimese asjana meelde hiina piinamismeetod. Samuti oled sa koos Sveniga esitanud Kumus tööd „TheGreat.wav”, kus külastajad kogevad valjut laineheli. Mil määral rõhud sa oma töödes sellele, kuidas mõjutavad need inimesi psühholoogiliselt või füüsiliselt?

Kuna ma olen jõudnud kunstist helideni, siis vaatlen igasugust helisündmust, vähemalt seda, millega mina tegelen, kui mingisugust skulptuuri materjali, olgu ta siis savi, marmor või mida iganes. Skulptuuriga töötades, on sul sellega näiteks savivormi tehes väga kehaline kokkupuude. Mul läks bakalaureuse alguses täiesti juhuslikult niimoodi, et hakkasin visuaalsest kunstist distantseeruma ja andma kehalist kogemust edasi ilma, et oleks olemas kellegi büst või kujutis, sellepärast, et keha kujutamisel on nii palju kultuurilisi konnotatsioone juures. Kui sa lood inimfiguuri, lood sa mingite inimeste ideaale, ja ma ei tahtnud sellega tegeleda. Tahtsin tegeleda kehalise tundega ning heli näis olevat perfektne meedium sellise lahenduse jaoks. Helikunstnik Michael Brewster kirjutas aastal 1998 pikema essee, kus ta räägib heliobjektist või heliskulptuurist. Ta toob välja nüansid, mis kõnetasid mind väga tugevalt – et helisündmus ruumis on justkui materiaalne keha. On olemas meetrite järgi määratletavad mõõtmed, leviala kaugele ta ulatub. Sa saad selle tihedust ja materjali kogeda mitte ainult kõrvade, vaid ka kehaga. Läbi sellise filosoofilise vaatevinkli avastasin, et ma ei teegi enam väga vahet, kas ma loon skulptuuri helist või savist. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et olen helilooja, aga tunnen senini, et ma töötan tegelikult skulptuuriga.

Sa oled õppinud ka Viinis dokumentaalfilmi, helikunsti vorme ja performance’it. Kas eesti helikunstil on mingeid erilisi jooni?

Eesti kunstimaastik on minu arvates palju julgem. Kui võrrelda näiteks Londoniga, näeb siin rohkem installatiivseid ja eksperimentaalsemaid kunstivorme. Londonis võid kohata pigem teoseid, mis on juba suunatud mõne galerii jaoks kaubanduslikuma eesmärgiga. Londoni galeriis näeb rohkem figuratiivset kunsti – maali ja skulptuuri. Eestis lähed sa galeriisse ja ei saa isegi aru, mis on see teos või mis siin toimub. Mingil määral on nii Eestis kui Austrias helikunst eksperimentaalne ja hästi julge. Austrias kipub teemakäsitlus olema mõningal määral poliitiliselt laetud. Eestis, sarnaselt Skandinaaviale, kogeb rohkem eksistentsiaalseid küsimusi, mis on seotud meie keskkonnaga. Võib-olla need ongi piirkonnad, kus inimesed mõtlevad rohkem looduse ja inimese suhetele kui keset Viini.

Kui palju sina poliitikat käsitled või ei puuduta sa seda üldse?

Mõningal määral on kõik mu teosed omanud mingisugust poliitilist kihti. Ma usun, et kunst on juba platvormi poolest niikuinii poliitiline. Aga protesti mõttes või väga tugevalt oma teose väärtust ainult poliitikale suunata – sellist seisukohta ma ei ole otseselt võtnud. Võib-olla ma ei ole tundnud ennast nii kindlalt kõnetamaks erinevaid poliitilisi probleeme, aga tulevikus tahaks ehk rohkem sellise sõnavõtuga tegeleda.

Ma ei teegi enam väga vahet, kas ma loon skulptuuri helist või savist. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et olen helilooja, aga tunnen senini, et ma töötan tegelikult skulptuuriga.

Kas sul on kunagi palutud helikunsti rakendada ka igapäevases linnaruumis?

Linnaruumis otseselt vist ei ole. Olen teinud küll välikeskkonna jaoks erinevaid installatsioone ja heliteoseid, aga need on olnud kunstisündmuste kontekstis. Praegu töötan ühe uue projektiga, millest ma veel hetkel pikalt ei räägiks, aga tahan luua midagi sellist, millel ei ole otseselt olemas kindlalt vaatajaskonda. Tegeleda heli-performance’i või häppeningiga, kus heli jookseb kindlaksmääratud keskkonda ning mind ennast või minu kolleegi ei ole linnapildis nähagi – et heli justkui lekib kusagilt maja katuselt. Ja ehk siis aasta-paari jooksul ilmub tagantjärgi videodokumentatsioon. Tahaksime, et see ei oleks näituse formaadis, vaid ongi teos, mis on kasvõi ainult ühe inimese kogemuse jaoks loodud. Keegi puhtjuhuslikult lihtsalt satub selle tänava peale, kus toimub meie häppening.

Kui palju sa helikunsti luues näiteks füüsikast pead teadma?

Ma tunnen, et ei ole otseselt vaja kõikide asjadega nii tehniliseks minna. On uue meedia kunstnikke, kellele anna mingisugune seadeldis kätte, vaatab, mis erinevad nupud teevad ja kombineerib puhtjuhuslikult erinevaid videolõike kokku, aga on ka neid, kes teevad väga peenelt poolteaduslikku tööd. Hea näide on eesti kunstnik Taavi Suisalu, kes on ehitanud erinevaid antenne, millega võtta vastu satelliitide signaale, ja muid keerulisi lahendusi. Tema puhul on informaatika ja füüsika tundmine loomulikult väga oluline, aga see ei ole kunstnike jaoks nõue. Kunstide valdkond ongi selles mõttes hästi hea, et ta annab kõigile mõttelised tööriistad ja see, mis loomingut sa teed, on sinu enda valik. Sa oled ikkagi lavastaja, režissöör, kunstnik, kes leiab lõpuks omaenda materjali.

Pühapäeval toimuval Müsteeriumil Vaskjala kunstiresidentuuris astud sa Egle Ehtjeniga üles projektiga Flight Crash Investigation. Mida see projekt endast kujutab?

Flight Crash Investigation on projekt, mis on natukene vabam kui muu helipraktika, millega tegelenud olen. Katsetus teha muusikat, mis ei ole iga kord seotud asukohaspetsiifilise või tugeva kontseptuaalse sisuga. Nagu vaba lend. FGI sündis ainult kuu aega tagasi ning ainult ühe korra oleme seni live’is olnud. Alguses oli meid kolm, nüüd on see taandunud kaheseks koosseisuks.

FGI on väga improvisatsiooniline. Kõik asjad on loomulikult mitu korda läbi mängitud ja põhjalikult harjutatud, aga miski pole kivisse raiutud. FGI nimi tekkis pärast koos improviseerimist. Algupäraselt oli meil väga palju ambient’seid helimaastikke ja kohe tuli silme ette Brian Eno „Music For Airports”, ent lisades sellele ambient’ile juurde kiiremaid rütme ja vokaale, muutus see vaba lend kõik järsult väga sündmusrohkeks ja tundus, et võib-olla on lennuõnnetus see, mida need vahepealsed intsidendid selle helisündmuse keskel kujutavad.

Mida sa Üle Helil ise kõige rohkem näha soovid?

Ma tahaksin näha Martin Rästa uut installatsiooni „Mõjuvald”. Olen näinud tema varasemat teost, millel on väga sarnane nimi „Vahevald” ja see oli väga mõjuvõimas. Loomulikult veel Timo Tootsi ja Aivar Tõnso projekt „Hargnevate helide stuudio”. Käisin ise seda Rahvusraamatukogu ruumi vaatamas ja sealt avaneb väga ilus panoraamvaade. Kunstiline pool pakub minu jaoks rohkem pinget, nii et ma mõningal määral isegi sooviksin, et oleks veel rohkem helikunsti kui live-esinemisi.

Sa oled kindlasti ka välismaal erinevaid helikunstiteoseid vaatamas käinud. Mis on kõige huvitavam asi, mida sa näinud oled?

Üheks on taani kunstnik Jacob Kierkegaard. See, kuidas ta kasutab field recording’uid spetsiifiliselt ruumilise heli loomiseks on mind tugevalt mõjutanud. Eestis esitles ta Kumus oma teost „Koirohi”. See, kuidas need helid üle fuajee kõlasid, oli hästi rahustav, selline hõljuv droon ja ambient. Lugesin, et need on Soome tuumajaamas salvestatud aktiivsete tuumareaktorite helid. See on nii ilus ja õõvastav samaaegselt. Kogemus, mida nautisin ikka väga pikka aega. Pealkiri „Koirohi” tuli minu arust sellest, et Tšernobõl tähendab ukraina keeles koirohtu. Ta töötas varasemalt Tšernobõlis kohapeal, millest sündis album „Four Rooms”, mis oli seal neljas erinevas ruumis salvestatud.