Eksperimentaal-metal’i koosluse Sunn O))) kontsert andis edasi jõudu, mis tundub omane loodusnähtustele ning astus vastu tavapäraseks saanud kiirkogemuse taotlustele.

Sunn O))). Foto: Tanel Tero

Vene teatri saali kuldsete võlvide ja art déco mustrites seinte vahel tumeneb. Vaikivad ka ootusärevust ilustavad india raagad. Kogu ruum on tossu täis valgunud, nii et ka pea kohal helkinud kristall-lühtrid on mattunud pilvedesse. Pinev vaikus enne tormi, ja seda teadmises, et lavale on hiilinud müramuusika suurmeistrid. Korraga lahvatab midagi sellise jõuga, et mul tõusevad ihukarvad turri ja kurku tekib klomp. Roosasinises valguses suitsusel laval seisab mungarüüdes viisik, keda ääristab undavate kastide sein.

See tunne nagu vajuksid sooja imelisse ruumi, keha täielikult lõtvunud ja meel unenäolises transis, olla korraga totaalses alistatuses ja samas kogeda meeletut jõudu – umbes sellise seisundi kogemiseks polnud vaja muud stiimulit, kui 14. oktoobril esmakordselt Eestis esinenud Ameerika Ühendriikidest pärit kollektiivi nimega Sunn O))).

Üle kahe aastakümne tegutsenud ja kaheksa kauamängivat väljutanud bändi kontsertidest räägitakse sõnatuid legende. Kohtumine selle eksperimentaalse metal’i kollektiiviga on midagi nii erakordselt füüsilist, et sõnades seda edasi anda on tükk tegu. Seda lihtsalt peab kogema. Nende muusikat ilmestab massiivsus, tihedus ja aeglus ning seda kordades rohkem ja suurema jõuga kui üheski teises doom’i või drone’i bändis. Sunn O))) venitab minimalismi üüratusse maksimaalsusesse. Ja see on vali. Väga väga vali.

Tunnen, kuidas punasest sametist tool mu all vibreerib. Võnge liigub aeglaselt läbi keha südamesse, sealt tõuseb mööda lülisammast üles kuklasse ja kergitab kergelt juukseid. Seda kõike on natuke liiga palju. See on ehmatav, kui mitte kergelt ebamugav, ent alistun heli jõule.

Foto: Tanel Tero

Sunn O))) aga ei mängi lihtsalt kontserti. Nad kutsuvad endaga riitusele, mille sisuks pole miski ega keegi muu kui sina ise. Ta loob ruumi, milles võib kulgeda sisekosmose avarustes, kogeda kurbust ja ülevust, segadust ja selginemist. Ta juhatab aegruumi enne keelt ja kirja. Ja see ruum haarab täieliku kohalolutundega.

Muusikud, teiste hulgas bändi eestvedajad Stephen O’Malley ja Greg Anderson, liiguvad laval justkui aegluubis. Vahel kaovad nad täielikult tossupilvedesse, siis aga paljastavad oma pikkades rüüdes ja kapuutsides siluetid, tõstes iga kõhuõõnt läbistava kitarritõmbe järel pühalikult kätt, nõidudes sellega ruumi järjekordse helisamba. Käredad, undavad helimassiivid põimuvad omavahel, lainetades rööpselt teistega, luues multidimensionaalseid pilte ja amorfseid skulptuure.

Üha enam tundub, et see muusika edastab jõudu, mida kannavad endas vulkaanipursked, maavärinas pragunev pinnas, vastu kaljut peksev hiidlaine või majesteetiline monoliit. See voolab mulle peale nagu kuum laava. Kulgen vooluga kaasa aina sügavamale ja sügavamale elusate metallide põue, kuni avaneb tuum. Lava keskel helgib trombooni metalne siluett ja korraga tajun end kõikide võimaluste avaras koopas, stalkerlikus tsoonis, kus korraga on väga kerge ja helge. Võrratu ilu trombooni meloodias – ja see on ka ainus aimatav meloodia kogu ligi kaks tundi kestnud kontserdi vältel – mõjub pärast rasket müristamist koguni sakraalselt.

Selleks hetkeks on Sunn O))) riitus kahtlemata tekitanud teatud teadvuse nihke, viinud endaga liminaalsesse tsooni, kus kõik soovid täituvad. Olles juba tund aega neid käredalt vibreerivad helivalle vastu võtnud, on katarsiseoht täiesti reaalne.

Kui aga lõpuks see jõud siiski vaibub, tabab keha kahvatav nõutus. Õnneks ei pea me kaua aplodeerima, kui lisaloona kingitakse veel üks tasakaalustav drone’i-meditatsioon.

Sunn O))) seisab ülbelt vastu kaasajal nii tavapäraseks saanud kiirkogemuse taotlustele. Siin on vaja aeglust ja püsivust ning ka julgust eksperimendile alistuda. Igatahes näis mulle, et teatrist välja voolanud heatujulisest publikust vaatas nii mõnigi südaööle otsa pilgul nagu oleks nüüd sammu võrra kirgastusele lähemal.