16.–19. augustil toimub Tartus juba kümnendat aastat linnaruumi mõtestamisega tegelev kunstifestival UIT. Festival teeb koostööd nii kohalike kui ka väliskunstnikega, pakkudes elanikele võimalust näha oma linna uuest vaatenurgast ja elavdada linnaruumiteemalisi arutelusid. Tegemist on haruldase nähtusega, millel on olnud tajutav mõju Tartu linnakeskkonnale. 

Vestlesin Marie ja Kadriga, kes on kultuurikorraldajatest sõbrad ning linnafestivali UIT tuumik. Nende õhinapõhisel ettevõtmisel on Tartu kultuurimaastikul ühtlasi sündinud ka palju muud uudset, nagu Uus Õu, Stencibility tänavakunstifestival ja Tartu Uue Teatri lavastused. 

Millistest linnadest ja ruumidest teie pärit olete? Kust on pärit teie kohatunnetus? 

Marie Valgre: Mina olen paneelmajade piirkonnast, Annelinnast. Selline kirev keskkond, kus oli palju hoovimängu ja toimus huvitavaid asju. Samas pidi ka valvas olema, üksteist hoiatama, et psst! näe, sealt tuleb jälle see „kahtlane” mustlane. Liputajaga oli meil hoovi peal üks seik ja… Linnaelule lisaks oli maalapse elu. 

Kadri Lind: Mina olen ka paneelmajast, kasvasin Mustamäel kuni läksin esimesse klassi. Seal oli tore traditsioon, et kui õhtul oli aeg tuppa tulla, siis vanaemad hakkasid akna pealt hüüdma: KADRIIII! JUHAAAN! Kogukonnatunnetust oli ka, mehed putitasid koos õues mingeid asju. 

Hiljem kolisin Laagrisse. Seal tekkis kolm maailma: äärelinn, transport ja kooliskäik Vanalinna Hariduskolleegiumis. Vanalinnas hakkasin end hästi koduselt tundma ja vist ka esimest korda linnaruumiga suhestuma, sest istusime tihti sõbrannadega äärekivil ja vaatlesime turiste, teadsime lõpuks iga nurgatagust – vanalinn oli meie mänguaed. Hästi palju aega veetsin bussis või marsas, mul on siiamaani vastumeelsus busside osas. Kui ma suuremana hakkasin jalgratast kasutama, siis armusin sellesse. Saad liikuda siis kui tahad. 

Marie: Ma käisin ka bussiga koolis, aga mul ei ole tüütut mälestust. Sõitsime sõbrannaga koos, oli lõbusam. 

Jõudsime liikumiseni, kuidas üldiselt eelistate linnas liikuda: kas veerete või kõnnite?

Marie: Jala on okei käia, aga mulle meeldib rattaga sõita, meeldib tuul ja tuhisemine. Siis jääb ka võimalus kiiresti plaane ümber teha, näiteks kui tuleb idee minna ujuma. Nii tubli ma ei ole, et talvel sõidaksin ja kuna rattahooaeg on nii lühike, siis sõidan nii palju kui võimalik. 

Kadri: Kui ma kolisin Tartusse ja läksin ülikooli, siis ma elasin Annelinnas, mida ma vihkasin, muide. Mul oli seal selline nõukogude tunne! Aga seal ei tulnud mulle üldse pähegi rattaga sõita, alles paar aastat hiljem tõin maalt kokuka. Nüüd sõidan igapäevaselt rattaga, juhilube mul ei ole. 

Marie: Autoga on ikka nõme sõita, ma ei tahaks. 

Kadri: Õnneks saab Tartus autota hakkama, kui just midagi vedada ei ole vaja. Tallinnas ma ei ole elanud üheski piirkonnas, kus oleks mugav jala liikuda. Sellepärast on minu jaoks Tallinna identiteet ühistranspordiga seotud ja taristu ei ole eriti kvaliteetne. Teistes Euroopa linnades, kus on toimiv linnatransport, nt Berliinis, on ikka lahe seda kasutada, vuhised linna tempos. See on elav ja põnev tunne.

„Alguses oli nii palju mõtteid, mida jätkus mitmeks aastaks. Aga mingi hetk hakkas tunduma, et see vana rasv on end ammendanud… Siis pidi hakkama tõsiselt tööd tegema.“ 

Kadri Lind

2013. aastal toimus esimene festival. Teie olete UIT festivali seeme. Kuidas selle peale tulite, et sellist festivali korraldama hakata?

Kadri: Marie oli seeme, mina olin ee…

Marie: … mullake!

(naeravad)

Marie: Mina õppisin teatriteadust ja olin võtnud vaheaasta, mille jooksul käisin Itaalias Terni teatrifestivalil vabatahtlikuks ja reisisin niisama ringi. Terni festival ja ka muud varasemalt külastatud välismaa festivalid inspireerisid mind. Just sellised, kus oli linnaruumi sekkuvat etenduskunsti. Eestis polnud sellist asja siis veel üldse olnud. Tundus, et see võib olla mõjusam kui lihtsalt etendus teatrisaalis ja tekkis tunne, et võiks ise midagi Tartus korraldada. Teatriteaduse Üliõpilaste Looži abil õppisin taotluste kirjutamist ja sain aru, et ise korraldamine võib täitsa võimalik olla. Rääkisin ideest sõpradele, sealt see algas. 

Kadri: Need sõbrad olid valdavalt kõik meie lennukaaslased kirjanduse ja kultuuriteaduse all. Mul oli juba aastaid sees selline tunne, et tahaksin midagi teha, korraldada. Mu natuur ei ole selline, et ma suudaks hakata üksinda midagi lükkama, mida Marie näiteks oskab. Mulle sobib tandemis töötamine. Ootasin, et saaks kellegagi koos midagi teha ja kui võimalus tekkis, haarasin sellest naksti kinni. Alguses oli vaja hästi palju entusiasmi, käisime muudkui üksteisel külas arutamas. Genklubi suitsuruumis sai ka palju asju läbi räägitud.

Marie: Geni suitsuruumis me mõtlesime festivalile nime välja.

Kadri, lisaks UITile, oled tänavakunsti valikaine õpetaja Tartu Kunstikoolis, korraldad Tartu Elektriteatris linnateemalist filmifestivali „Linnad filmides”, oled ka tänavakunstifestivali Stencibility kuraator ja kaaskorraldaja. Kuidas tänavakunstini jõudsid?

Kadri: Ma kirjutasin tänavakunstist bakatöö. Olin Tallinnas näinud stencil’eid ja see, et tänaval on kunsti, tundus mulle huvitav. See oli aeg, kus veel Instagrami polnud ja kunstnikel ei olnud väga ka kodulehti, ehk siis pidid ise seoseid looma, signatuuri analüüsima jne. Tartus oli juba tol ajal väga palju tänavakunsti. 

Mulle meeldis, kuidas tänavakunstnikud oma kunstist räägivad: kuidas neil on linnaga oma suhe, kuidas seinad kutsuvad neid, kuidas nad mõtlevad ja plaanivad. Mõtlesin, et kuidas teised inimesed siis linnaruumi suhestuvad, kas sarnaselt? Hästi suur poolehoid tekkis ka tänavakunstnike kogukonna suhtes. Tegin intervjuusid ja välitöid, inimesed muutusid mulle hästi armsaks. Puutusin siis esimest korda kokku ka Sirlaga ja olin valmis kohe Stencibilityga liituma. 

Marie, sina töötad Tartu Uues Teatris juba kümme aastast – esimene sinu juhitud projekt oli Renate Keerdi „PURE MIND” ja viimatine Kirill Havanski „Mis saab siis, kui meid enam ei ole”, sinna vahele jääb veel palju. Millises suhtes on festivali korraldamine ja projektijuhi töö Tartu Uues Teatris?

Marie: Hästi oluline on see, et alguses võimaldas meil tegutseda Ivar Põllu. Kui meil tekkis mõte teha Uus Õu[1], siis läksime Ivari jutule, uurisime, kas võiks midagi teha. Suvel ju siin parklas niikuinii midagi ei toimu… Ivar ütles, et no tehke, aga tehke siis ikka kogu suveks! Ta usaldas meid ja andis võimaluse. Ja selle järgi otsustas anda mulle „PURE MIND” projekti juhtimise. 

Uus Õu ei oleks olnud võimalik, kui teater poleks meid soosinud. Uuest Õuest ja Teatrist said ka kohad, kus UITi meeskond aega veetis ja plaane tegi. Kõik asjad on üksteist toetanud, omavahel seotud. Kindlasti on teatrist saadud kogemused UITi puhul olulised – tean juba, kust midagi tellida, ja abiks on ka tutvused. Aga muidu ma püüan neid ikkagi natuke lahus ka hoida, muidu läheb kõik liiga segamini. 

Aga festivali korraldamine – kuidas näeb välja protsess ja koostöö?

Marie: Alguses oli meil iga aasta festival, viis aastat jutti. Ei olnudki eriti mõtlemisaega. Enne selleaastase festivali toimumist pidime juba uue jaoks raha küsima. Nüüd kui korraldame üle  aasta, on rohkem ettevalmistusaega. 

Kadri: Kui festival augustis lõppeb, siis sellest järgneval talvel hakkame juba uut teemat vormistama, lähtume ka kulka taotlusvoorudest.

Mõtlete teema välja ja siis?

Marie: Siis me hakkame mõtlema, millised kunstnikud selle teemaga haakuksid. Käime ka välisfestivalidel kohapeal ennast inspireerimas, sealt leiame alati mingi inimese või mõtte, millega edasi minna. 

Kadri: On osad kunstnikud, kes on midagi vahvat teinud näiteks Eestis ja on osad, kellele me oleme väga pikalt mõelnud, aga koostööni jõuame alles mitu festivali hiljem. Meil on nimekiri unistuste kunstnikest. Mina aeg-ajalt lihtsalt guugeldan ja käin muidugi ka festivalide programme süsteemselt läbi. Alguses oli nii palju mõtteid, mida jätkus mitmeks aastaks. Aga mingi hetk hakkas tunduma, et see vana rasv on end ammendanud… Siis pidi hakkama tõsiselt tööd tegema. 

„Me ei ole tegelikult päris enda sõsarfestivali leidnud, sest me oleme ikkagi natuke ainulaadsed.“

Marie Valgre

Mis festivalidel näiteks?

Marie: Me ei ole tegelikult päris enda sõsarfestivali leidnud, sest me oleme ikkagi natuke ainulaadsed. Eelmise suve lõpus käisime Hispaanias ühel toredal festivalil Concéntrico, mis oli hästi tugeva arhitektuurisuunitlusega. Oleme käinud ka valgusfestivalidel. Otsime neid selle järgi, mis toimuvad linnade avalikus ruumis.  

Kadri: Me peame käima erinevatel festivalidel, et saada erinevaid tükikesi ja panna siis nendest kokku enda pusle. Ja omavahelise koostöö osas, üldiselt teeme harukordselt palju põimitud tööd, ma isegi ei tea, kuidas see toimib…

Marie: Põimtöö.

Kadri: Jah, töötame tandemis. Muidugi me igale poole koos ei lähe või päris igat klikki arvutis koos ei tee, aga ikkagi väga põimitud protsess, kus arutame tööülesanded läbi ja jagame omavahel ära. 

Mida on vaja, et festival hästi välja kukuks? Mis on kõige olulisem komponent?

Marie: (sosistab) Raha…

(naeravad)

Kadri: Ei ole raha, ei ei… Kuigi ega see paha ei tee.

Marie: Põnev programm, ilus ilm.

„Järgmise aasta motivatsiooni leiad ka tänavusest festivalimelust. Samas, see hetk, kus hakkad nö festivali vilju maitsma, on korraldajana alati intensiivne.“

Kadri Lind

Kadri: Ikka mingi entusiasm, mis seest tuleb. Me mõtleme, mida oleks endal lahe teha? Näiteks linnapargis oleks lahe telkida. Mina väiksena telkisin kortermaja taga ja seega tundus lõbus mõte seda linnakeskkonnas uuesti teha. Küsime, mis tundub äge? Mis võiks olla nunnu? Ja siis proovimegi neid asju. 

Põhimõtteliselt lähtute sellest, mis endale meeldib ja mis elevust tekitab?

Kadri: Kindlasti. Kõige toredam ongi see, et saab fantaasial lennata lasta ja kõik oma ideed ära katsetada.

Marie: Jah, näiteks selle aasta üks elevustekitavamaid asju programmis on Märten Rattasepa ja Andres Kautsi projekt. Nad kavatsevad esimesel UITi päeval teha avaliku matka, millega saab liituda ja mis teeb ringi ümber Tartu – 30 km äärelinnade piire mööda, vahepeal peab näiteks paadiga üle jõe saama. Nad tulevad nii suure entusiasmiga, ma tahaks väga kaasa minna, see tundub nii lõbus! 

Kadri: Kui oleme teinud linnaruumis kinoseansse ja leiame mingi koha, mis läheb filmiga täpselt kokku, siis on see äge. Või iga-aastase festvialilõpu peokoht! Ikkagi endal peab olema elevus!

Järgmise aasta motivatsiooni leiad ka tänavusest festivalimelust. Samas, see hetk, kus hakkad nö festivali vilju maitsma, on korraldajana alati intensiivne. Oled väsinud, aga samas pead justkui nautima ja olema esindusfiguur, kunstnike meelelahutaja, hästi lõbus, samal ajal ma tean, et Marie nutab kuskil autos… No selliseid hetki on ikka kümne aasta jooksul ette tulnud. Mõnikord on õnnest küllastunud tunne. Mõni festival läheb raskemalt ja siis kahtled, kas ikka suudame lõpuni teha need neli päeva, isegi, kui see on lühike aeg. Mina tajun mõnikord festivalijärgset pohmakat – oh, keegi ei helistagi enam, keegi ei vajagi mind, mul polegi siis elus mingit funktsiooni, siis ma hakkan kohe uue aasta festivalile mõtlema ja saan sealt motivatsiooni. Hakkan unistama. 

„Me mõtleme, mida oleks endal lahe teha? Näiteks linnapargis oleks lahe telkida. Mina väiksena telkisin kortermaja taga ja seega tundus lõbus mõte seda linnakeskkonnas uuesti teha.“

Kadri Lind

Marie: Meie vabatahtlike entusiasm annab väga palju jõudu. Neil on nii palju head energiat, mida nad meile ka edasi kannavad. UITi tiimis on umbes 30 vabatahtlikku, mitmed neist on olnud meiega alates esimesest festivalist peale. See on väga eriline, kui on nii palju ühiseid mälestusi ja kogemusi. Meie festivali kandvaks jõuks, nii ülekantud tähenduses kui ka väga otseselt, on vabatahtlikud, ja see on juba nii olemuslik, ei kujutaks seda teistmoodi ettegi. 

Mulle tundub, et õhinapõhised tegevused tavaliselt kulutavad inimesi kiiremini. Kuidas ennast selle eest kaitsta? 

Kadri: Mõned läbipõlemise sümptomid on korduvalt elus tekkinud, aga siis on tulnud endaga natuke tegeleda. Mõelda, et kas see ikka on seda väärt? Minu jaoks on läbipõlemine vabakutselise elu probleem. Projektid sõidavad üksteisele sisse, suvi on alati ebaproportsionaalselt tihe ja on raske leida puhkehetki. 

Marie: Esimestel aastatel olid eelarved väiksed ja kõik tegid tasuta tööd. Nüüd oleme ikkagi jõudnud sinna, et saame põhilistele vastutajatele palka maksta. See ei ole kindlasti õiglane palk, aga püüame iga-aastaselt põhiabiliste palka suurendada ja neid hoida. Peamine on, et me ei kaotaks oma vabatahtlikke ära, kes annavad meile jõudu edasi tegutseda.

Kadri: Raske on siis, kui tunned, et ei jaksa enam tore olla. Mingi hetk oled juba mõnda aega tegutsenud ja tajud, et paak hakkab tühjaks saama, aga seda ei tohi juhtuda, sest tiimil tuleb energiat üleval hoida. 

Marie:  Lõbusust peab hoidma.

Kadri: Aitab ka see, et teeme nüüd festivali üle aasta. Ma ei kujuta enam ette, et iga aasta küsid inimestelt teeneid, nii piinlik, süda murdub! See on ju inimeste aeg.

Marie: Teistpidi, kui oleks rohkem raha ja kõiki teenuseid ostaks sisse, siis oleks jälle hoopis teine festival. 

„Meie festivali kandvaks jõuks, nii ülekantud tähenduses kui ka väga otseselt, on vabatahtlikud ja see on juba nii olemuslik, ei kujutaks seda teistmoodi ettegi.“

Marie Valgre

Kõik asjad tahavad paisuda, kasvada liiga suureks, seejärel lahustuda. Säravad ideed kipuvad ajaga muutuma mustriteks, suubuma mainstream’i. Kas liigne populaarsus on UITile oht?

Marie: Kui me alustasime, siis ei olnud linnaruum üldse mingi suur arutlusteema, tasapisi alustati alles kodukohvikute ja kogukonnategevustega. Praegu on linnaruumiteemad väga popid. Oleme mõelnud küll, kas meid üldse on enam vaja?

Kadri: Jah, aga samas on see olnud ka meie soov, et need teemad läheksid massidesse, et inimesed oleksid huvitatud avalikust ruumist. Ja et oleks rohkem põnevaid linnaruumisündmusi. See ongi olnud meie eesmärk ja meil on selle üle väga hea meel. Aga jah, oleme küll mõelnud, et kas peaks võtma mingi teise teema? Mis valdkonda oleks vaja praegu uuendada, kuhu tuua värskust?

Marie: Paar aastat tagasi mõtlesime selle peale rohkem ja otsustasime siis, et meie teeme ikka oma asja oma professionaalsusega edasi. Oleme nüüdseks leidnud ju ka kitsamalt oma niši, milleks on avaliku ruumi installatsioon. 

Kadri: Mainstream’iks muutumise eest kaitseb see, et tegutseme Tartus. Tallinna inimestel on ikka läinud aega, et meieni jõuda. 

Me käisime hiljuti Prahas valgusfestivalil Signal, kus olid 30-minutilised järjekorrad ja me avastasime, et meile ikka meeldib intiimsus. Vahel on UITil olnud tuurid, kuhu mahub väga vähe inimesi ja siis on kurdetud, et miks me suuremaid gruppe ei tee. Aga kui koht on väike… Mis siis teha? Väiksed kohad on ägedad, meile on intiimsus sümpaatne.  

On lähenetud ka ettepanekutega, et oo, äkki teete nüüd midagi hässti-hässti suurt! Miks te nii väikselt mõtlete? Mässige raekoda kile sisse! Aga minna hästi suureks – see ei ole eesmärk omaette. 

Oliveri Issak on kirjutanud „Üldiselt tundubki, et UIT ei ole vägivaldne, pealetükkiv, tähelepanu nõudev (nagu paljud teised festivalid), vaid vastupidi, ta hiilib vaikselt ligi, tekib, muudab märkamatult ruumi, vaikselt kõigutab inimese taju, toob kokku eri inimesed ning alles hiljem mõne aja pärast võib aimata, kuidas kõik mõjus, suutes saadud kogemust nüüd juba perspektiivilt hinnata.” 

Kadri: Küll ütles ikka hästi!

Mulle tundub ka, et see on väga täpne tsitaat. Tartus elades on UIT loomulik ja lahutamatu kultuurielu osa, alles hiljem sellest eemaldudes olen hakanud tõeliselt hindama selle panust enda elule. Kas UITi võiks nimetada pehmeks ruumiaktivismiks?

Kadri: Võib muidugi. Mulle tundub, et positiivsete muudatuste eelduseks on isiklik suhe avaliku ruumiga ja seda suhet me UITiga proovimegi tekitada. Emotsioon seob kohaga ning mida rohkem me ruumi peale mõtleme, seda enam hakkame ka mõistma enda vajadusi ja võimalusi linnaruumis – mis tekitab hea või halva tunde, mida saaksime ise omal käel ära teha jne. 

Te kipute äärealadele. Kas võib juhtuda, et äärealad saavad Tartus otsa?

Kadri: Seda küsitakse meilt kõige rohkem vist. See on meie eesmärk festivalil – tõestada, et Tartu on suurem kui tundub. 

Marie: Ma ei karda, et need otsa saavad. Siiani pole saanud. Isegi põlise tartlasena satun ikka veel uutesse kohtadesse. Ühtlasi paneb see leiutama uusi lähenemisnurki.

UIT on mõnes mõttes ka maagiline realism, linna salamaailmade avamine. Kohad, kust me iga päev võib-olla tuimalt mööda käime muutuvad äkki millekski hoopis muuks. Kui palju Tartuid võib teie kogemusel Tartu sisse mahtuda?

Kadri: Kõige magusam on see, kui inimene arvab, et teab milline on Tartu, aga siis me suudame seda muuta. Ise ka tihti tunnen, et Tartu on end ammendanud, aga siis leian ikka mingi nurgataguse ja see tekitab nii palju elevust! Me oleme näinud inimestes seda sama sädet. Tartul on palju erinevaid kihistusi, me tahame need välja tuua ja juurde tekitada. Maagilisus peitub lühiajalisuses – ta tuleb ja läheb. Üks maagiline õhtu – pärast mõtled, kas see oli ikka päris?

„See on meie eesmärk festivalil – tõestada, et Tartu on suurem kui tundub.”

Kadri Lind

Marie: Ajutisuse mõju ei tasu alahinnata. Kui mõni monument on ühes kohas väga kaua olnud, siis võib juhtuda, et ta muutub nähtamatuks. Lihtsalt taustaks, mis ei kõneta enam ja sellest kõnnitakse mööda. Ühepäevane kunstiteos võib palju rohkem värelema panna. 

Kadri: Linnaruumiteemad peaksid olema arusaadavad igasugusele publikule. Meile on oluline, et elanikud, kellel pole mingit erialaharidust, aga on uudishimu, saaksid ka osaleda. Me saame ta fantaasiat sütitada! Me näitame võimalusi – aga mis siis oleks kui siin oleks hoopis selline asi? Inimesed saavad ise otsustada, kas see ajutine teos jääb lihtsalt üheks toredaks hetkeks või saab sellest midagi enamat – näiteks uus Tartu. Võib-olla mõni leiab, et talle meeldiks selline uus asi ja tunneb, et ta suudaks seda üleval pidada näiteks pool aastat. 

Tartu on inspireeriv, aga olen kuulnud, et ühel hetkel jääb kitsaks või mõjub konnatiigina… 

Marie: Võib-olla inimsuhete mõttes… Võib olla küll kitsas. 

Kadri: Põhjus, miks me seda tegelikult teeme ongi sellepärast, et mitmekesistada enda elu. Tartu on väga mõnus koht. Ma ei kujuta ette, et oleks seda festivali Tallinnas kümme aastat tagasi alustanud. Tartus oli meeldiv kasvupinnas, kogukond, sõbrad, vabatahtlikud. Need sündmused, mida ma seal korraldan, on põhjus, miks ma seal elan. Kultuurivaldkond on väike, aga seal on nii palju toredaid inimesi, kes kõik aitavad üksteist.

Marie: Vahepeal on see väiksus nauditav. Loed Tartu Postimehest uudiseid, tead täpselt, mis kuskil toimub. Näiteks näed Emajõkke sukeldujat ja siis järgmine päev saad kohe lugeda, mis toimus. Kindlasti on lihtsam ka, kui sa tead kõiki inimesi ja tead, kellelt mida küsida.

Millest tunnete Tartus puudust?

Kadri: Tahaks minna ööklubisse, kus on muusika, mis mulle meeldib. Tahaks öösel tantsida. Ma ei käi väljas tihti ka sellepärast, et baaris inimesed küsivad kell kaks öösel mu käest: „ja mis siis selle aasta UITi programmis on?” (naerab) Kuid see on rohkem minu, kui nende probleem. Tahaks mõnikord end töömõtetest täiesti välja lülida, kuid linnaruumis tegutsedes tuletab paratamatult ka iga tänavanurk meelde midagi, mida on korraldatud või mida võiks korraldada.  

Puudust tunned siis…

Kadri: …anonüümsusest. Tahaks olla peol või väljas nii, et ma ei tunne kedagi. Kuigi, see võimalus on hiljuti tekkinud, lähed noorte peole, täiesti uued näod! 

Marie: Võiks olla uusi huvitavaid söögikohti ka. Praegu on ainult pitsad ja burgerid, toidukultuur areneb aeglaselt. 

Millisena näete UITi tulevikku?

Kadri: UITi on mõnus teha, sest me saame alati uuesti otsustada. Meil on iga kord vabadus otsustada, kas me tahame neid taotlusi uuesti kirjutada. 

Marie: Ja kui ei taha, siis see on ka okei! Viisaastakuplaani pole seni teinud, see annab meile vabaduse. 

Kadri: Ma ennustan, et me ei hakka tegema formaadimuutust, meil on tegelikult väga hea stabiilne struktuur ja ei saa öelda, et see oleks ennast ammendanud. 

UIT on varasemalt võtnud erinevaid fookuseid: paigalpüsimatud teosed, putkad, parasiitarhitektuur. Selle aasta festivali teemaks on linnapausid. Mille poolest on selle aasta festival eriline?

Marie: Tegelt on meil tunne nagu teeks kogu aeg ühte festivali. Teemad vahetuvad, aga paljud teosed sobiksid ka mõne teise teema alla. Linnapauside teema on samas ikka ka üsna lai – linnaloodus, tühikud, tühjad majad, tühermaad. See annab kunstnikele suure valiku. 

Kadri: Sel aastal on „Linnapausid” küll katusteema, aga festivalil on ka kõrvalhuvi, milleks on garaažid. Teema aitab lihtsalt mõtteid paremini raamistada. Võrreldes eelmise aasta festivalidega on linnapauside teema palju rohkem seotud maastikega kui näiteks arhitektuuri ja ehitistega. Oleme iseennast ka kurssi viinud rohkem linnalooduse teemadega, oleme suhelnud linnalooduse spetsialistidega. Mina pole loodusteadustes asjatundja, aga ma olen kõrvalt juurde lugenud näiteks Marie soovitatud Lucy Jonesi „Paradiisi kaotades”, mis meile palju mõtteainest andis.

Marie: Ja sel aastal on programm võib-olla ka rohkem uurimuspõhine. Ühte projekti on kaasatud ka bioloog, kes on teinud ühel tühermaal research’i. Mitu tööd on protsessipõhised, seda pole  meil varem olnud. See võib olla seotud trendidega, hetkel on protsessipõhisus võib-olla uus suund. 

„Ajutisuse mõju ei tasu alahinnata. Kui mõni monument on ühes kohas väga kaua olnud, siis võib juhtuda, et ta muutub nähtamatuks.“

Marie Valgre

Kadri: Kunstniku portfoolio ei anna tingimata kätte seda, mis kohapeal juhtub. Tihti on kunstnike kohapeal sündinud teosed hoopis teistsugused, kui oled ette kujutanud, see on üllatav ja hea! Valdavalt tellime uusi töid, mis eeldab suurt usaldust ja võimet idee moondudes kiiresti ümber kohaneda. Töötame kunstnikega mõtteid koos läbi ja see on ajamahukas protsess: kui muutub idee, siis võib muutuda ka koht ning vastupidi. 

Marie: Jah, see on väga energiakulukas, palju lihtsam oleks tuua kohale midagi olemasolevat, siis on ka tulemus etteennustatav.

Mis hobid teil veel on? Mida naudite peale kultuurikorralduse?

Kadri: Mulle meeldib kunstiasju teha, midagi omaette nokitseda. Viib mõtted mujale. Olen tihti pahane, et pean nii palju arvutis olema. Meisterdan, proovin mingit uut tehnikat, teen käelisi tegevusi. Lõbus. Lapsena oli kunst nii loomulik elu osa ja olen tahtnud selle oma ellu tagasi tuua. 

Marie: Minu hobid on looduse poole. Ratsutamine, korilus – seened, taimed. See aitab välja lülitada. Kuum saun ja külm vesi. Ja puslede kokkupanemine on ka väga meditatiivne talvine tegevus.

Kadri: Muidugi, kui kuhugi reisile minna, siis minu kõige armastatum hobi on JALUTAMINE. Ma kohe ootan, et saaks kuhugi välismaale, et saaks jalutada ja ringi uidata!

Marie: Festivalidel käimine ja uitamine on väga mõnusad. Just selliste linnaruumifestivalide kaudu, mis juhatavad linna peale teoseid otsima, saab väga põneva sissevaate mõnda võõrasse linna. Soovitame proovida! 

On teil ehk mõni lugu, mis on uidates juhtunud?

(mõtlevad kaua)

Marie: Meil oli hiljuti Kadriga halb päev, palju probleeme, läksime Ülejõele lokatsioone otsima ja äkitselt leidsime nii palju inspireerivaid kohti. Aga kui praegu kirjeldada, siis seal ei olnudki nagu midagi erilist…

Kadri: Seal oli üks puu, mis nägi välja nagu oleks see kuskil Lõuna-Euroopas. 

Marie: … ja kui me guugeldasime, siis tuli välja, et see on saar!

Kadri: Saar, aga tal olid oliivipuu juured!

Marie: See leid andis kuidagi energiat. 

Kadri: Enne alustamist olime nii väsinud ja stressis, aga kui juba kõndima hakkasime, siis mingi aja pärast tekkis tunne nagu oleks kuskil reisil! 

(naeravad)

Marie: Jah, meile piisab väga vähesest. 

Kadri: Andke mulle üks tänav, kus ma pole käinud ja ma olen õnnelik!

[1] Uus Õu oli Tartu Uue Teatri parklasse loodud programmi ja istumisvõimalustega kultuuri- ja kogukonnahoov aastatel 2013–2016.

Vaata lisaks festivali kodulehelt 

Riste Lehari on vabakutseline copywriter, novellikogu “kafe” autor ja TÜ linnakorralduse magistrant.